7. juuni 2016

Ellujäämise kivi

Ajaraamatu eelmine postitus sai rekordarvu vaatamisi. Küllap ikka selle va blogikonkursi pärast, millest ma ise eriti lugu ei pea, aga ometi ennast sinna toppisin. Oma Facebooki sõpradele juba vabandasin, et räägin siin pealegi, et ei tahagi võita, aga küllap ikka natukene tahan. Viinamarjad on hapud?:)) Statistikalehe kaudu sattusin ka mõne täiesti võõra blogija peale, kes minu ajaraamatule oma hääle oli andnud. Keegi siis kommenteeris nii:

...aga hääle andsin uusmaakad.blogspot.com. Nimi lihtsalt kõlas kuidagi lõbusalt. Mul tekkis silme ette kohe selline vaimukas pilt paadunud põlislinnaelanikest, kus paarike on ostnud endale räämas talu ja lapikese maad kuhugi ääremaile, mis on rinnuni heina, võsa ja ohakaid täis kasvanud ja et siis oma blogis kirjeldavadgi, mismoodi nad surm silme ees ja ahastuses ja palehigis rassivad tööd teha, et endale veidikenegi inimväärne maakodu üles vuntsida, millest võiks lõpptulemusel välja kukkuda nende unistuste talu koos suure lilleaia, peenramaa ja metsaga. Ma lähen pärast loen ja vaatan, kas panin täkkesse :D


Kohtumine tundmatuga. Sõrmkäpp?

Väga lõbus arvamusavaldus ja hääle eest saatsin talle tänusõnad, aga no ei ole ju niiiii! Eesmärk nr 1 on puhata ja mängida. Ei iial mingit potipõllundust! Ja kuigi pale on vahel tõesti higine, siis ahastama siin küll mingite tegemata asjade pärast ei hakka ja surma silme ette ka rabada ei sooviks. Viimased kirjutised juhtusid olema lihtsalt suurest küttekollete renoveerimise tööst, milleni me alles oma kolmandal maa-kevadel jõudsime ja sedagi peamiselt ohutuse, mitte ilu ja uhkuse pärast.

Üleeelmine kord, kui maalt linna sõitsime, näppisin oma telefoni ja müstilisel kombel tegi ta tavalisest maanteest ja lihtsast metsaviirust üpriski taevaliku pildi. Kutsume ju oma maakohta vahel nalja pärast paradisoks ja hehh, nüüd ta siis ilmutas end. 


Taevalikke mõtteid ja hetki on maal iga päev, aga ka taevaseid mõtteid lipsab sisse. Näiteks istutasime sel kevadel linnast maale ümber ühe vana sireli. Linnas on meil sirelite jaoks veidi ebasobiv pinnas, aga Sõrve on ju sirelitemaa. See vana sirel hakkas meil linnas pikali vajuma ja ümberkaudsed kassikambad käisid tema tüve kraapimas. Nii väga ei tahtnud seda sirelit kaotada, sest selle põõsa saime me ühelt vanalt healt sõbralt - oma piimamehelt. Kunagi vene ajal tõi ta meile iga nädal maalt 3-liitrise purgiga kodulehma piima, vahel ka kartuleid ja porgandeid, mune, sibulat. Iga kord puhus ta mõnusat juttu ja paar korda käisime tema armsas talus külas ka. Tal oli süda väga haige ja ta lahkus siitilmast liiga vara. Sirel on teda meile palju aastaid meenutanud. Nüüd hoian hinge kinni, et vana puukene ellu jääks. Hinge kinni hoidmine teda muidugi suurt ei aita, hoopis kasta tuleb palju. Ta avas sel aastal isegi õied, aga see ei ole veel mingi näitaja.

Piimamehe sirel

Olen sirelite õitsemise ajal ikka püüdnud Jämaja kalmistul ära käia. Seda juba mitmeid aastaid enne seda, kui me ise siiakanti kanda kinnitasime. Olen juba varemgi kirjutanud, et sel kalmistul on kombeks iga haua peale istutada koduõue sirel ja no te võite õitsemise ajal seda kalmuaeda vaid ette kujutada! Sel aastal jäin veidi hiljaks, aga ei sEST, sEST seekord oli mõte üles otsida üks koht, mida kunagi ammu seal joonistasin.


Huhh, no pidid ikka inimesel sünged mõtted olema, et selline pilt mere ääres valmis nikerdada (otse kalmistu aia taga kohiseb meri). Mõtted sünged ei olnud, aga rõhuvad küll. See oli kaugõppe I kursuse lõpp ja raske oli. Mitte õppimine ei olnud raske vaid 40-selt ennast mõnusast, kodusest rutiinist välja murda oli raske. Mul hakkas koduigatsus pihta juba 2 nädalat enne sessile minekut. Nii lootusetult kodumunaks olin jäänud. Aga sealt edasi läks elu juba lõbusaks ja diplomi omandamine tõsiselt meeldival erialal oli üks õigemaid, targemaid ja ägedamaid asju elus üldse.

Ei leidnud ma kalmistul enam seda kohta. Ma vist improviseerisin tookord - rist ja põõsas siit, kivid ja küngas sealt ja meri taevaga taustale. See rist seisis siis juba vaevu püsti..

Kas see?

Meie talu viimased põlisasukad



Seal kalmistul on paljude haudade peale pandud ka lõhnavaid kuslapuid, aga minu nägemuses peab lõhnav kuslapuu kasvama maamaja otsas, magamistoa akna kõrval ja see aken peab öösiti lahti olema. Nii ma tegin ka ja oioioi, kuidas lõhnab! Selle põõsa tõin ka linnast maale. Linnas ta kiratses ja oli vaevu põlvepikkune, maal on aga kahe aastaga katuseräästani sirgunud.


Juba eelmisel aastal lubasin, et kuusevõrse veini ma enam ei tee, aga ikkagi tegin. Sel aastal kordus kõik, mulksub aga jälle. Kuuskede alt võeti mõned oksad vähemaks, sealt need võrsed. Meie kuuskedel on kolme peale neli latva, kusjuures ühel kuusel ei olegi latva. Ja kui sinna kuuskede taha ka ei ole maetud neid kolme erinevast rahvusest sõjas langenut (loe sellest postitusest), siis mingi hing või kuusevaim seal ikka pesitseb. Nii mõtlesin ma paksemat nahka meenutavat kuusekoort silitades.

Saagiga linna. Vedas, et külamehe kartulipõld ei ole kummist.


Murusse mugandunud pääsusilmad



Veel sellest surmsilmeees rabamisest rääkides meenus, et eelmisel suvel õnnestus maal ainult 2 korda niimoodi muru niita, et mingi tuli takus ei oleks olnud. Küll oli vaja kuhugi minna või jõuda või olid mingid kohtumised, üritused. No lihtsalt juhtus iga kord nii. Sel aastal on kõik muruniitmised olnud rahulikud jalutamised koos mõtete tuulutamisega ja pole seda va murugi õieti, kõrbeb teine juba. Korra oli jutuks ka kastmine, aga ei ole mõtet. Küll vihm ükskord kastab.


Vahepeal oli ka hästi palav. Saime puukidelt hammustada ja sääskedelt närida. Toppisime taskutesse ja sokisäärde küüslauku, aga kus on kiisu sokid ja taskud? Temale õmblesin marlist kotikese, sest kallis apteegirohi ei mõjunud. Täitsa tublisti kandis oma lokirauda, ta ei saanud vist ise arugi, et midagi seal paksu karva küljes oli.


Miks tahaks selle lille kohta alati karukell öelda? Miks on ta nimi hoopis ojamõõl?

Sel aastal siis selline supp ja kullapaikesed, see ei ole kiiver,
nii suure peaga need sõjamehed ka ei olnud.

Tegelikult on nüüd järgmisele talvele kindel tunne vastu minna, sest kütmine saab olema ilus ja lõbus. Köögiaken, see vana hea pruun, läks ka akende maale tagasi ja asemele tuli uus valge puitaken, mis käib erinevalt vanast ka lahti. Saab lillelõhna tuppa lasta ja eriti selget metsa-TV-d vaadata. Vana akna vahelt pudenes münte. Küsisin, mis aasta omad need on ka? Vastati mulle, et 41. aasta omad. Ahhahh. Pärast panin prillid ette ja... tohhohh, üks on 1841. aasta tsaarivenemaa hõbemünt ning teine lausa 200 aasta vanune raha!

 



Ja viimane lugu. Meie maa serval on üks kivi ja murdunud kuuse känd. Kuusk murdus siis, kui sinna otsa sõitis üks ralliauto. Rallimees sai raskelt viga. Sellest rallist kirjutatakse internetis nii:

 Raske avarii kuuendal katsel.
            Mitsubishi Lanceril sõitnud kogenud Läänemaa rallimees Priit Uus ei suutnud kuuendal katsel L. küla vahel autot valitseda, sõitis teelt välja, põrkas esmalt vastu truupi ja seejärel vastu kuuske. Pealtnägijate sõnul oli auto kiirus nii suur, et kuusk murdus 6-7 meetri kõrguselt. Avarii esialgseteks põhjusteks olid ilmselt libe tee ja suur kiirus. Järgmisena sündmuskohale jõudnud Kimmo Jalava jättis oma kaardilugeja Martti Lukka avariipaika esmaabi andma ja sõitis ise finišini, kust anti starti teade, et juhtus õnnetus. Stardist sõitis välja kiirabi, mis viis Uusi Kuressaare haiglasse, kus mehel diagnoositi koljupõhimiku murd. Priit Uus viidi veel samal päeval lennukiga Tallinna, kus ta eila viibis endiselt veel koomaseisundis. Uusi kaardilugeja Toomas Kreek pääses kerge lõuakriimustusega.
            Auto vigastused olid ralli direktori Üllar Seemani sõnul suured. “Mootori ja esimese otsa vigastused olid suured. Imelik õnnetus – mõlemal mehel turvavööd kinni ja kiiver peas ning kaardilugeja praktiliselt terve, samal ajal kui sõitjal läheb nii õnnetult,” rääkis Seeman. Korraldajate poolt tänati õnnetusest teatanud soomlasi eriauhinna – Muhu kampsunitega.
            Lepikson esitas protesti.
            Õnnetusega seoses esitas protesti Markko Märtini kaardilugeja Robert Lepikson, kes võttis hiljem selle siiski tagasi. “Usun, et see oli tingitud esimesest šokist,” arvas Seeman. Protestis heitis Lepikson korraldajatele ette, et raja ääres ei olnud julgestajatel sidet. “Lepikson teab väga hästi, millised on Eesti rallikorraldajatel võimalused sidega, eriti veel Sõrve otsas,” kommenteeris ralli direktor. Tema sõnul ei ole sellist nõuet, et igal julgestajal peab olema side. “Võibolla on see nii Jyvasküla rallil, kus julgestuseülem sõidab ringi helikopteriga, kuid Lepikson peaks teadma, mis võimalused Eestis on” ütles Seeman. Tema sõnul oli pärast rallit õnnetusest juttu ka võistlejatega. “Üldine hinnang oli see, et selline ongi ralli ja sõitjad teavad, millega nad riskivad,” vahendas Seeman rallisõitjate arvamust.
            Hoolimata õnnetusest läks ralli korda.


Aasta siis oli 1996 ja kiirabi oli oodatud pool tundi. Küla inimesed hoidsid oma lohutustega vigastatut teadvusel. Kiirabi, mis oli vaid mõne kilomeetri kaugusel, ei saanud lihtsalt teadet piisavalt kiiresti kätte. Kohalikud räägivad, et mitte soomlased ei teatanud kiirabile avariist vaid külamees, kes jalgratta võttis ja kohale väntas. Või siis nad koos enam vähem samal ajal. Olid ajad.. ja nüüd võtan vastu ja jagan mina oma pisikese telefoniga siin internetti...


Istutasin kivi juurde põõsa, mille pistikoksast kasvatas kunagi mu armas kadunud meheema. Kaevates tuli maa seest välja autotulede kilde ja isegi üks rohupudel, mille kummist korgi sees on süstlanõela auk ja mille põhjas on veel tilk kollakat ravimit. Ma ristisin selle kivi ellujäämise kiviks, sest mees elab ja toimetab kuuldavasti siiamaani rõõmsalt ringi.

Lipupäev




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar