Mõtlesin, et no kuidas ma hakkan täna sellest va külmast ja lumest jälle kirjutama, kui kõik kohad on nagunii seda teemat täis. Ja palun väga - meil Sõrves on kuldnokad kohal!
Kiitus Sõrve-entusiast M. Martinsonile kajastamise eest. Aga ega ikka külmast üle ega ümber saa. Meie aja arvamise järgi siin nii palju lund ja külma varem olnud ei ole. Meie aega on siin alles küll vähem kui kaks aastat, aga ka vanemate olijate sõnul ei ole ammu sellist korralikku talve olnud.
Meil oli toas -6 kraadi! Juudi habe oli seina peal külmunud ja üks vana, vaasina kasutatav pudel, lõhki läinud. Kütta tuli ligi viis tundi, et majja suur soe sisse saada. Õnneks tuli kütja päeval ja kui mina õhtul kohale jõudsin, siis oli elu juba lill. Kiisu oli siiski ärevil ja otsis soojemaid kohti, sealhulgas üritas riidekapi ust paotada. Eks ma siis paotasin seda tema eest. Kapi põhjast leidsin kellegi talvevarud.
Järgmiseks päevaks olid plaanid paigas. Oli vaja ehitada soe maja. Kassile. Oli vaja köögi aken toppida ja uuesti kleepida. Ja kitsede, hirvede, põtrade eest kaitsta sügisel istutatud väike pirnipuu. Lindudele süüa panna ja nipet-näpet veel. Kõike seda tehtud saigi, kui hommik koitis. Hommik koidab talvel ikka väga õigel ajal. Et kui sooja seina ääres uneledes kohv ka joodud, siis ongi juba lõuna käes.
 |
| Hea, et meie küla läbib riigimaantee |
 |
| Ühes väikses väikses maakodus oli üks väike väike kassi maakodu |
 |
| Toppimine |
 |
| Kitsevastane verepasta |
 |
| Lume paksus peale esimest tuisku |
 |
| Jõuluvana jättis oma teki maha |
 |
| Natuke nagu kevadine? |
Vot selline idatuulega külm ja lumine nädalavahetus oli. Sauna tuli samuti kauem kütta, aga südatalvel kuumas saunas olla on ikka öite hää. Hange ei julgenud lavalt hüpata, sest nohu oli just äsja mööda läinud ja ega hange ka veel päris ei olnud. Peale tegusat ja päikseta hapukapsasupi päeva võis endale lubada ka midagi magusat.
Üks sõbranna, ise päritolult täiesti linnalaps, oli äkki mu blogi avastanud ja anus - veel, veel, veel! Ütlesin talle, et mul on blogimisel ainult üks reegel - kirjutan siis, kui midagi öelda (näidata) on. Nii et ei`p tule siis lugu, kui ei tule. Pakkusin talle ka oma veiniblogi lugeda, aga see polevat see. Maa blogis olevat elu:))
Nii ta on jah, et sõbrannatamist on praeguses elus kõvasti vähemaks jäänud. See on, kui iga vaba hetk kauges külas elad. Seda armsam on, kui oma heade inimestega mingilgi moel sidet pead või.. sidet aimad. No on ju midagi, kui ostad või õigemini valid väga hoolega endale jõuluajaks uued salfad ja sõbranna jõulupakist leiad täpselttäpselt samade värvitoonidega luksusliku küünla?!
Ja vana hea postkaardi-side.. huvitav, mitu põlve pärast meid see veel kestab, üks, kaks? Kas 50 aasta pärast saadab lapselaps vanavanematele papist postkaardi postkasti või hoopis sädelevas valguspallis laulva ja tantsiva hologramm-iseenda otse kuuse tippu? Oma väikese E. kaardi puhul tekkis meil igasuguseid mõtteid. Arvasime, et suur sinine nägu on taadu ja väike punane mana. Või et väike punane on ta ise? Aga eile tuli välja, et suur sinine nägu on hoopis päike.
Meie naabrid-suomalaised olid meile samuti kenad pakid pakkinud. Lumisel ja vingel pühapäeval olime nende pool. Maitsesime soojas söögitoas head-paremat, akna taga sirelipõõsal sõid ka tihased head-paremat. Pakikaartidele oli emb-kumb neist nimede alla joonistanud pildi oma vaprast kiisukesest, kes samuti kümmekond korda aastas koos pererahvaga iga kord ligi poolteist tuhat km maha sõitma peab. Rõõm on sama suur nii 3-aastasel kui 3-4 põlve vanematel oma käega südamest südamesse kirjutada-joonistada. Täna viisin linnas kuuse välja, aga kaardiseina mitte ei raatsi veel maha võtta. Las ta oleb. Üks kaart tuli meile ka maapostkasti ja sellel olid tumesinise tähistaeva all lumehanges kaks kohevat valget jänest koos kollase laternaga:)
 |
| Aitäh, kuuseke! |
Ülevalpool maal pildistatu ja kirjeldatu toimus juba eelmisel nädalavahetusel. Terve nädal puistas lund nagu kotist juurde ja nüüd kuulukse seal juba viis korda rohkem lund olevat. Aga elu on elu tõesti. Selle nädalavahetuse elu ja sündmused toimusid suuresti linnas - alates väikesest imearmsast leevikesest, kes meie linnalumehangede vahel ennast näitas, kuni lõpetades ühe suurema peoga, mis omakorda jällegi maa- või süldipidu meenutas.
 |
| Väike leevike lumehanges:) |
Ühte pilti olen ammu näidata tahtnud, tegin selle juba novembris. Veiniblogisse seda panna ei raatsinud, aga maablogisse nagu ei passinud. Täna, kui juba nagunii linnapilte sisse lipsas ja ka hingesidemetest juttu tuli, lisan siia selle pildi. Nimelt jõudsime ühel pühapäeval maalt linna ja meile meenus, et meie vanaemadel on sünniaastapäev (jah, ühel päeval!). Minu armsat vanaema ei ole enam juba üle 40 aasta, aga just seal, maakodus, tuleb ta mulle nii tihti meelde. Vanaema koduke ja meie maakodu on lihtsalt väga-väga sarnased. Ja vanaema oli tõeline inimeste, looduse, lindude ja loomade maaema. Tema olemust võis kirjeldada just selle sõnaga - avasüli. Ma ei tea, miks ma seda küünalt üldse pildistasin. Aga arvutis pilti vaadates... Aga mida teie näete?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar