21. veebruar 2019

Nähtamatud niidid

Tänases loos ei ole ühtegi pilti Sõrvest, sest seal ei ole praegu mahti aega veeta. Aga jutulõng viib ikka lõpuks sinna.

Nüüd ma siis käingi seal BFM-is ehk Balti Filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis ehk Tallinna Ülikoolis kirjeldustõlget õppimas. See pisike kirjeldustõlke katsetus, mille ma siia ajaraamatusse oktoobrikuus esimese emotsiooni pealt tegin, oli muidugi täiesti valesti tehtud.  Aga las ta jääb ja meenutab mulle seda suurt õhinat, mis taolise loominguliigi teada saamisest tookord tekkis.


Niisiis olen nii õppimise kui muu pärast viimasel ajal palju, palju ringi sõitnud - sattunud küll Pärnusse, Lihulasse ja Vihulasse,




Vihula mõisa valvur


Tallinna ja Koplisse;





kinokooli ja hotellidesse;


Sirje Runge, päike ja ribikardin




kunstistuudiosse ja kunstisaali

Saaremaa kunstistuudio



Lumimari

ja ühte kommuuni moodi ägedasse öömajja keset Viru tänavat, kus mitte keegi sõnagi eesti keelt ei osanud. Ilmselt hiina või itaalia keeles oleks võinud seal lobiseda, aga kõik sai selgeks poolelt sõnalt ja lahke pilguga niikuinii.


Sain katsuda ka ühte rasket rotti ja pääsesin valgeid kindaid kandes Kadrioru kunstimuuseumi fondi, kus kunstiväärtuste kompamine oli kohustuslik.




Eesti Kunstimuuseumi Muuseumirott


juhtkoer Janet


Muidugi oli jälle ka laste sünnipäevakuu. Pisike on äkki juba nii suur! Üks hammaski suust läinud ja teine loksub. Küsisin, et millega sa siis nüüd sööd? Tema vastas - külgedega! Käib hoolega ujumistrennis ning.


Kui sünnipäevalapse onu on tantsuõpetaja




Otsisin oma ajaraamatu esimestest sissekannetest ühte vahvat seika kõige esimesest külalisest meie maakodus. Ei leidnud. Äkki ma ei pannudki seda kirja, sest mäletan, et olin tookord parajalt kimbatuses. Sest kuidas ma kirjutan tervele ilmale tagaselja inimesest, keda ei tunnegi ja pealegi natuke koomilises võtmes Aga täna see lugu (uuesti?) tuleb.

Olime maal vist üldse teist korda. Askeldasin üksinda köögis ja kuulatasin ärevalt iga krõbinat, sest vana maja hääled ei olnud veel tuttavaks saanud. Köögist läheb meil tagauks välja ja mets on päris lähedal. Äkki koputati kõvasti uksele ja muidugi ma võpatasin. Olin kindel, et mu oma värske taluperemees lollitab, sest me ei tundnud sealkandis ju mitte kedagi. Tõmbasin ukse rõõmsa hooga lahti ja ehmusin teist korda. Ukse taga seisis üleni mustas võõras mees, suur must näokattega kiiver peas.

                                                        hirmunud lapsed GIF-i poolt

                                                 
Külaline hakkas aga kohe lahkesti seletama, et sõitis mööda ja arvas, et kohal on eelmine peremees, kellega ta oli kunagi hea sõber olnud. Sai siis info antud, et maja müüdud ja kohalik sisse kutsutud.

Köögis asus ta oma harley davidsoni varustust vähemaks koorima. Kiivri all oli must sukkmüts, jope varrukate otstes uhked nahksed narmad ja kindad-saapad-nahkpüksid - kõik olid stiilsed. Palusime ta lauda ja jutustasime maast ja ilmast. Oli täitsa tark poiss, maailma ja elu näinud, iga asja kohta oma seisukoht, aga mitte liiga pealetükkivalt. Koguni peentest veinidest teadis rääkida. Kauaks ei jäänud, asutas ennast peagi viisakalt minekule. Maja taga määras meil veel mitu puud-põõsast ära, sest need ei olnud veel lehte läinud, aga tema teadis, kes need siin kõik sõbra õues kasvasid. Kutsusime teda teinekord jälle läbi astuma, aga olgu ette öeldud, et ta ei tulnud.

Läksin siis teiselt poolt aknast vaatama, et mis uhke pilliga maailmamees meilt minema ka müdistab ja pidin kreepsu saama - ta istus suht sääreväristaja moodi võrri selga ja piristas sellega minema, nahkribad tuules lehvimas ja suur kiiver tasakaalu kõigutamas. No niiiiii naerma ajas, see oli lihtsalt võimatult naljakas vaatepilt. Hiljem saime naabrilt teada, et mehe nimi oli Kalju.

                                              mootorratta GIF           
                                   

Sel nädalavahetusel BFM-is pidime valima endale diplomitöö teosed, millele me kirjeldustõlked teeme. Diplomitöö on meil rohkem nagu siseringi nali, sest see ju kõigest kursus. Eelmise nädala keskel oli just esilinastunud uus dokfilm Süda Sõrve sääres. Režissöriks samuti Sõrve juurtega tüdruk (no eks kõik alla 60-sed on ju minu mõõdupuu järgi tüdrukud ja poisid). Ütlesin siis filmi pealkirja välja, aga sain küllaltki hävitava tagasiside, sest eieiei, seeee ei ole üldse selline film, kuhu saaks tõlget teha, sest filmis üks mees kogu aeg vahetpidamata räägib ja seal ei ole mitte midagi kirjeldada! Mina ütlesin, et ikka tahan seda filmi teha. Siis küsis kursuse juhendaja, et kas ma olen seda filmi üldse näinud? No ei olnud, ainult mingit lõiku ja paari artiklit sellest lugenud. Alles siis jäädi enam vähem rahule, kui piiksatasin, et aga ma tunnen režissöri! Täna ma võin öelda, et natuke juba tõepoolest tunnen.



Nii kui Tallinnas bussi sain, nii panin telefonist filmi jooksma, aga kuna mul ei olnud kõrvaklappe, siis panin hääle vaikseks ja kuulasin filmi kõrva ääres. Panin silmad ka kinni. Ja nägu läks naerule - seal oli tekstita kohti küll ja küll! Sealtsamast bussist kirjutasin ka režissörile ja tunnistasin kõik ausalt üles. Järgmisel päeval ta vastas, et tema ja filmi meeskond on kahe käega poolt.

Kodus kuulasin-vaatasin filmi korralikult ära - kananahk oli peal ja pisar silmanurgas. Film räägib sellest, kuidas kaval viinakurat ühest ilusast külast kõik viimased mehed ükshaaval ära viib.  Kirjatöö saab muidugi väljakutse olema, aga see mulle just meeldibki. Meil on kursusel inimesi, kes teevad kirjeldustõlke Estonia balletietendusele ja Notke Surmatantsule, asi need Sõrve meeste hingeasjad siis ära kirjeldada ei ole:)


Ja siis, alles kõige lõpuks, lugesin intervjuud filmi režissöri ja stsenaristi Eeva Mägiga, kus ta räägib filmi saamisloost nii:

“Sellel oli keeruline teekond, sest algselt plaanisin üldse teisest tegelasest filmi teha, mille pealkiri oli “Sõrve sääre viimane kauboi”, mis pidi rääkima ühest üksikust mehest nimega Kalju, kes oli Põdra küla ainuke püsielanik... Kõik algas väga kenasti. Ta oli kaine ja huvitav tegelane. Otsustasin kandideerida selle ideega “Eesti lood” filmi ja siis ta kahjuks suri eelmine suvi ära..."

Nii et Kalju meie maakodu köögiuksele enam ei ilmu, aga õnneks pandi ta filmi sisse, kuigi mitte peategelasena. Ja mina püüan filmi värvid ka neile lahti seletada, kes ise värve ega musta-valgetki ei näe.










👼👿









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar