27. jaanuar 2018

Talvine. Kinupilte ka

Tänane avapilt on veidi morbiidne. Võte ongi ju meie haigla vana osa ees tehtud. Aga tegelikult on kõik kõige paremas korras, pildistasin ilma igasuguse kurva tagamõtteta, sest neid, talviti õrnas ja õhulises lumerüüs uhkustavaid sireleid, imetlen juba aegade algusest peale. Teine ports väga vanu sireleid on meil lossi taga Titerannas, nemad on samuti kasvanud seal ilmselt nii kaua, kui praegused inimesed mäletavad. Mereäärsed sirelid on veelgi huvitavamad - meretuultes ja pisikeste või ka veidi suuremate rannaliste käelise tegevuse läbi muutunud tiheda mustrilise võraga kunstiteosteks.


Lossist veel nii palju, et vaat, kui sul on midagi terve eluaeg otse nina all olnud, siis võtad seda väga enesestmõistetavalt. Loss, no tore on. Siis sattusin ükskord Pariisi. Kõndisin Eiffeli torni juures ja muudkui õhkasin mõttes, et ohh, milline vana ja uhh, kui maailmakuulus mürakas ja meie lihtsalt jalutame selle ümber. Vähe sellest, ümber püha torni jooksid lühikestes pükstes higised tervisesportlased ja koeraomanikud jalutasid oma lemmikuid. Milline pühaduse teotus! Siis äkki mõtlesin, et aga meie oma Kuressaare loss on ju mitu korda vanem, palju ajaloolisem ja tohutult väärikas ehitis - miks ma siis ei ahasta, kui mõni koerakrants lossimüüri juures jalga tõstab? Otsekohe hindasin meie lossi väärtuse enda mõtetes ringi ja nüüd imestan pea iga päev, millise võimsa ja aukartust äratava linnuse nö tagahoovis me elame.

Titerand

Miks ma maa-ajaraamatus linnajutte räägin? Aga selle pärast, et tahtsin ikkagi talvest ka sel aastal ajaraamatusse märgi maha jätta, aga talvel sattusin ma rohkem linnas olema. Sest talv kestis ju ainult napilt kolm päeva. Vähemalt esialgu.


Minu EW100 tegu koosnes aga 12 X 12 suurustest heegeldatud lapikestest, millistest meie pisipiiga lasteaias tehakse suur seinavaip. Lapikesi tegin viis - üks lapike väikese neiu iga võrratu eluaasta kohta.

Alles ma siin kirjeldasin, kuidas ma koolilapsena heegeldasin sinise mütsi serva musta ja valge triibu ja mõtlesin ärevalt, et no MIDA nad mulle ikka selle eest teha saavad. Aga oli ju selline aeg, kus see värvikombinatsioon oli absoluutselt keelatud. Kui oligi sattunud müügile kilekott või kirju kittel nende värvidega, siis korjati need kibekiiresti müügilt ära. Õnn, kui kauba tootjat selle eest pokri ei pistetud. Jah, 100 aasta jooksul on igal põlvkonnal väheke erinev tähendus sini-must-valgele värvikombinatsioonile. Ja neilt, kes on nüüd  nende värvide alla sündinud, ei saagi eeldada sellist hardust ja hingevärinat, nagu on vanematel inimestel.

Mötleb mötteid ja meenutab aegu



Kassil muidugi kama kaks, mis ilm või riigikord parajasti on. Peaasi, et nosimist jätkub ja ahju ees norsata saab. Ja ta tõesti norskab, mitte küll nii mahlaselt, nagu kunagi meie boxer Sally seda tegi, aga väikese mänguauto elektrimootori mõõdu annab välja küll.



Linnalill

Kass saab meil muidugi inimkeelest aru. Kui hakkame maale minema, siis ta kaob. Vahel õnnestub meil teda une pealt üllatada. Siis arvab ta, et kui te mind sinna maale nii väga viia tahate, siis viige juba koos selle esemega, mille peal ma parajasti magan. Selleks on muidugi abiks küüned.


Oli siiski ka maal natuke talve moodi. Tuppa oli kolinud meil üks tegelane, kes peaasjalikult magas, aga kassil oli tema pärast üks ärevamaid öid. Hiirt on lihtne kindlas kohas valvata, aga kui hiirel on tiivad, siis läheb juba keeruliseks.


Lumeroosil on juba nupud peal, aga salvei ei ole veel haljendamist lõpetanudki. Kuuse viisime muidugi välja, temast said roosidele soojad pontšod ümber. Pidime veel ülejäänud oksad linnarooside peale tooma, aga külakass (või keegi) jõudis need öö jooksul ära märgistada.



Ja mis seal maal siis ikka muud teha, kui tube kütta ja plaani pidada. Uus vana kummut muutub aina omasemaks. Täiesti iseenda sisetunde järgi panin kuivatatud salvei lehti ja õisi väikses kausikeses küdima ja suitsutasin kõik kapisopid ja riiulid sellega üle. Hiljem lugesin kuskilt, et salvei tõrviku suitsuga puhastataksegi asju ja ruume. Sealkandis hakkavad vist nõiakombed iseenesest külge.


Selle aasta suuremad plaanid said paika, aga välja öelda neid muidugi ei saa, sest teadagi - ei taha ära sõnuda. Kirjutasin ka oma kalendermärkmiku ümber, no tähtsamaid asju vanast uude. Muidu ju täitsa õigel ajal - jaanuarikuus. Aga paraku oli mul ümber kirjutamata ka 2016 a märkmik. No olid lihtsalt sellised keerulisemad ajad. Tegelikult on kõik tasakaalus, sest rõõmudest tuleb sellistel aegadel lihtsalt topeltrõõm võtta.


Märkmikes leidub mul alati tsitaate, ülestähendusi ja tarkusi. Selle kohta on omakorda tarkus, et mis on oma käega üles kirjutatud, sellest on järelikult aru saadud.

Üks lemmikumaid tsitaate on, et kõik väline on sinu sisemuse peegeldus. Isegi seda lihtsat lauset saab mitut moodi mõista, aga minu arusaamine on, et selline, millisena sa kõike enda ümber näed, sa ise oledki. Kui näed, et kõik on valesti ja pahasti, midagi ei ole ja ei tule, midagi ei jätku ja ei saa, keegi on nii ja naasugune ja üldse kõik on nirgid, siis hmm-hmm - selline sa ise oledki! Maailm on täis tuhandeid võimalusi, et sellesse ilu, rõõmu, tarkust ja rahulolu juurde tekitada.

Ehh, nii igav jutt, et ajab kassile ka une peale:))



Kuid ööd on meil jätkuvalt muštad ja hommikud endiselt mmmmmööönusad. Pliidi all pragiseb tuli, kell lööb, tõmbad ninaga, et mis seal köögipool ka toimub ja kui ei toimu, siis teki alt veel välja ei tule. Pead kassiga väikest võitlust, et kas ta ikka peab ilmtingimata kõik teki alt välja ulatuvad inimese kehaosad oma suure sabalehvikuga üle tõmbama. Vaatad igast aknast ilma, uurid uniste silmadega kraadiklaase, vaatad, kas lindudele on vaja toitu juurde panna ja kuulad taustaks Vikerraadiot.



Lõpuks tuleb muidugi linna tagasi minna. Tegelikult ei suudagi välja mõelda, et kas see maakoha fluidum ikka säiluks samasugusena, kui seal kogu aeg kohapeal elaks? Aga võib olla oleks veelgi parem? Enne ei tea, kui ei ole proovinud. Linnas on ka päris mõnus, eriti sellises pisikeses, punase katusega lossi ja merevaatega linnakeses.


Kauplustes saab ikka kõige enne teada, mis tulekul - vastlakuklid on juba müügil. Hiljuti pildistasin vanadest albumitest väga meeleolukaid pilte ümber. On üsna haruldane, kui vanadel piltidel ei seistagi süngelt reas, justkui oldaks hukkamisel koidikul. Olgugi piltide kvaliteet kehv, ei sega see neilt vahvaid emotsioone märkamast.





Järgmine kuu on meil pidude kuu. Soovige mulle jõudu vastu pidada.



💪








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar