4. märts 2017

Linnalood

Kummast ma alustan - heast või ... ? No jätame siis rõõmsamad noodid lõppu ja kes ei talu praegusel eluhetkel ängi, see kerigu rahumeeles edasi.

Hakkasin nimelt ühel hommikul tööle minema ja auto oli paksult jääs. Päris igluga ei tahtnud liiklusesse söösta, panin auto soojenema ja hakkasin telefonist vaatama, mis uudist. Pojaraas oli oma järjekordse ööjutu kirjutanud ja see jutt on siin:
(tärnide eest ei vabanda, neid on siin isegi vähe sellise loo kohta)

Neljarattaline iglu
Ööjutt
Taaravedaja vedas alt. Ette teatamata ja päeva pealt lõpetati tegevus. Meile jäid vaid pikk nina ning laeni ulatuma kippuvad taaramäed. Paarimehega otsustasime asja ise korda ajada. Mõtlesime, et mis see siis ikka 15 mintsa edasi-tagasi ja asi tehtud. Turvatoolid lendasid välja ja seljatoed käisid efektse nõksuga alla. Kong kaste täis. Luuk kinni. Valisin Põhja-Puiestee Rimi taarapunkti. Tühi putka, pompse silmapiiril polnud, kõik tundus äge. Kaste oli kena 20 ringis ja ega siis ei saa ju luuki lihtsalt keset parklat lahti jätta, et siis iga kasti järel ükshaaval käia. Tõstsin siis paar kasti ukse ette, et see lahti hoiaks ja hakkasin ülejäänud kaste sisse vedama. Silme all nirises kohe esimese kasti nurgast ilusa ühtlase joana mingi õlle-veini koks otse autosse, kenasti selle pehme polstri sisse. Iga päev autosse istudes meenub mulle nüüd selle aroomiga see neetud päev. Tassisin edasi. Aga pompsid, need on nigu kajakad tead. (Nüüd ma nagu hakkaksin vana saarlase moodi jutustama seda) Vahet ple oled sa önge või mörraga, kui aga kasvöi üks ädine ahven seal on, siis on raiped kohe plattsis. No aga mis sa mötled, mul oli ju mörd ääreni täis ja kus siis akkas välja ilmuma neid kakerdajaid siit ja sealt. Esimesed olid mõistlikud, nägid mo virna ja et mitte aega raisata, läksid köigepealt ölle järgi. Ei tea kust, ilmus teine. Täiesti sodi. Läbi pekstud. Must, räpane, lehkav. Ühestki sõnast ei saanud aru. Passib ukse vahel, joriseb vahetpidamata. Eestlane vist. Mingil hetkel hakkasin ta keelt natuke mõikama. Tahtis et ma talle 4 pudelit annaks. 
"No okei, aga siis ootad väljas niikaua, kui ma olen enda asjadega lõpetanud"
"Jah"
Aga ei läinud ära vaid passis edasi. Mõtles veidi ja hakkas siis lisa-pakkumist koostama. Ju sai aru, et ma olen easy catch, kohe jäin neljaga nii kergelt nõusse ja et oleks ikka pidanud rohkem küsima. Küsis ühte kasti endale, no oma 10-15 pudelit. Laiutasin ainult käsi selle peale. Siis aga ronis taaramasina seest välja taaramasinahaldjas kes tundis muret sinna kogunevate pappkastide saatuse üle. Lubasin need ära viia. Läks tagasi masinasse. Jauras siis see tont seal ukse vahel ja ma tavaliselt joodikutega üldse ei kauple, siis mõtlesin, et olen vahepeal hea inimene. Pakkusin kaubaks, et annan kaks kasti talle, kui lõhub mul kõik pappkastid ära, et oleks lihtsam konteinerisse ära mahutada. Nimetagem selle pompsi siinkohal Holmariks, sest pomps on inetu öelda ja võibolla ta ei ole ise selles süüdi, et ta selline pomps on. Holts oli kohe pakkumisega nõus. Sain segamata toppimisega jätkata. Mõlemad masinad olid minu päralt ja siis avastasin, et enamus pudelid olid kastides kas püsti või külili ning ma sain haarata korraga kätte neli pudelit. Pudelid tuleb sisestada põhi ees aga suruda ei tohi, sest need võrratud aparaadid on äärmiselt hellad ja tundlikud igale järsemale liigutusele. Kohe annab vastu näppe, kui kiirustad, aga lubab siis ikkagi jätkata. Narritavad sinuga ja... ühesõnaga sain päris hea intervalliga järjest sisestada vaheldumisi neli pudelit kahte masinasse ilma, et need oleks kiljunud. Töö läks järjest sujuvamalt, pudelid klirisesid ja pappkastid kolisesid ning selline hea rütmiline fiiling hakkas sisse tulema, täpselt nagu nendes Stomp videošedöövrites, mille aga lõpetas koheselt kõva müts vastu putka seina. Vaatasin välja, Holts oli korraks seinanajale nukralt puhkama toetunud. Üks kastki oli juba lõhutud, kuigi möödas oli umbes 10 minutit. Okei, mees on võibolla väga põhjalik, või ehk on käed veel külmast kanged. Mõtlesin siis, et kokana tuleb iga päev kümneid pappkaste lõhkuda ja neid on kõige lihtsam ja kiirem purustada jalgadega. Soovitasin Holmarile ka, et ehk on nii lihtsam. Jätkasin oma pudeligruuvidega ja jälle käis mingi kõmakas. Vaatasin välja, Holts oli kastihunnikus tantsides jälle tasakaalu kaotanud ja nägu ees asfaltisse kukkunud. Ta oli katki. Pikali poris kastide vahel. Veri jooksis mööda nägu alla. Küsisin, et mis juhtus ja et kõik okei ikka? Vaikus. Aga ajas end istuma. "Täna lihtsalt ei õnnestu Holmaril see asi" mõtlesin. Ja siis ma jäin seda olukorda ehk siis seda pori- ja verega kattunud tegelast vaatama ja mõtisklema äsja juhtunu üle. Sel samal hetkel see tabas mind. Hakkas kohale jõudma. Tore muidugi, et mul selle kohale jõudmisega nii kaua aega läks, Ranno! Ohhh dziises, mis jama ma olen kokku keeranud. Ma olen niigi täbaras olukorras inimesele pakkunud võimalust ennast veel halvemasse kohta juua ja kurat teab, millega see oleks võinud kulmineeruda. Minu pärast kukkus ta ennast nüüd veel katki ka. Minu pärast oli tal veel üks väga, väga sitt päev. Tahtsin lihtsalt teha head aga kõik oli lõpuks valesti. Tegin ainult halba. Sel hetkel tundsin masendust, valu ja midagi kirjeldamatult vastikut. Sisimas tundsin ka end põlvili porisse langemas. Nägu käte vahel. Külma vihma hakkab sadama, tuul tõuseb ja kõu kärgatab üle taevalae. Sirutan väriseva käe taeva poole ning välgu sähvatuste saatel karjun "See süsteem on ikka suht pers*****es!!"
Holmar aga oli loobunud, ta ei jõudnud enam. Nägin teda veel viimast korda püsti tõusmas ja kindla sihiga kaupluse ukse poole kurseerimas. Ma ei unusta seda pilti mitte kunagi, sest pea iga päev, erinevate poodide juures, näen seda üha jälle ja jälle.
Lattu jäid mind ootama veel paar autotäit taarakaste.
(Tähelepanu! Tegemist on täieliku jamaga ja kõike loetut ei maksa tõepähe võtta, ok?)

:)

No võttis ikka silma märjaks küll, aga see on minu puhul täitsa normaalne, sest ma olen võimeline tittede multika peale ka pisara poetama. Aga see kurbdus ei läinudki ära, nii et kergelt ähmase pilguga ma lõpuks tööle jõudsingi. Ometi olen ma inimsaatuste mõttes suht kõike näinud. Olen samuti ju nime poolest sotsiaaltöötaja. Nime poolest seepärast, et seda kõige klassikalisemat sotsiaaltööd ei ole ma päevagi teinud. Varem töötasin seaduserikkujatega, praegu aga kannatanutega. Olen minagi kunagi mõnd kodutut või umbjotat päästa püüdnud. Arvan, et kümnest üks on võimalik ära päästa, õigemini - kümnest üks suudab end päästa, kui talle väga head abi pakutakse. Üks abistajatest, kes on pool elu "nendega" Tallinnas tegelenud, on öelnud, et kõik ei suuda fööniksina tuhast tõusta, olgu programmid kui head tahes. Kui neid oleks.

Siit läheb nüüd rõõmsamaks!:))) 

Veebruari alguses läksime uue laevaga üle vee, et tähistada meie pisikese E. sünnipäeva.


Meie uue praami peal oli päris palju vaatamist. Telekast jooksis mõnus loodusfotode näitus ja seintele olid maalitud pildid saare vaatamisväärsustega. Meie maakodu kolm kuuske olid ka täpselt õige koha peale joonistatud, aga toonekurgesid me Sõrves näinud ei ole ja õnneks mitte ka rästikuid. Meie kandis pesitsevad hoopis sookured ja lesta oleme tõepoolest ka ise merest püüdnud.



3-4-aastased on ikka kõige naljakamad inimesed üldse. Kui te nüüd natukene ootate, nii umbes 14 aastat, kuni meie väike E. täisealiseks saab, siis ta ehk lubab mul teile näidata oma vahvat sünnipäeva filmi, kus üks kild ajab teist taga ja kõik see on lihtsalt niiiiii nunnu. Peojuht Lotte suutis oma rollis enamasti ikka väikeseks koeratüdrukuks jääda, aga paar korda purskas temagi naerma.

Lotte ema tuli ka pidusse




Kohe järgmisel nädalal läksin jälle üle vee või õigemini läbi jää. See oli üks 6-tunnine pittu sõit. Pidu ei olnudki minu prioriteet, tahtsin seda linna näha, sest seal ei olnud ma oma teadliku elu jooksul kordagi käinud. Aga pidu oli nii ülivõrdes, et kui esialgu mõtlesime, et no mida seal kõik see 7 tundi tehakse, siis peo lõpp tuli ikkagi liiga vara. Ei kahetsenud üldse, et pool laupäevasest päevast tuli sõiduks ohverdada. Või misasja! See sõit läbi Eestimaa oli imeilus - oli päikest, oli udu ja kõik oli paksult härmas.


Peol oli vastuvõtt ja pidulik osa, liivaga maalija, vaimukas õhtujuht, eriti äge mustkunstnik, fotosein, ilus maja, peent sööki-jooki ja Bänd. Jah noh see bänd, selline ontlik ja kuulus. Pole kindel, kes keda lõpuks käima tõmbas. Igatahes ei näe just tihti, et kontrabassimängija on laval selili maas ja siputab jalgu. Ikka koos kontrabassiga. Ja viiuldaja põlvitab, nagu hakkaks kedagi kosima. Ja sündimängija on nii elevil, et lihtsalt ei püsi oma pilli taga ja kepsutab lava mööda ringi. Ja laulja on oma kõrged sillerdavad kingad jalast visanud ja laulab oma küütlevas kleidis paljajalu! Sest et neljasajast pidulisest oma kakssada olid kah suht sukis, sest kaua sa kontsade otsas ikka hüppad. Eieieiei, see ei olnud mingi läbupidu, lihtsalt palju, palju head energiat ja mõned vallatumad hetked, mille profid fotograafid muidugi usinasti kinni püüdsid. Punkt kell 9 oli päeval alanud pidu läbi, plats puhas ja ei mingit jauramist. Kärts, mürts, tehtud! Kokkuvõttes jäin väga rahule selle armsa linnakesega, kus ma esimest korda olin siis, kui ma sündisin.




Jaa, muidugi, pilte lõbusast peost ma jällegi ei näita, sest valdavalt jäid minu kaamera ette ikka teised inimesed ja vaevalt nad tahaksid kellegi võõra inimese ajaraamatus kõverikes poosides eksponeeritud olla.

Sellest ajaraamatust jääb mulje, et üks pidu ja pillerkaar me elus ainult käibki, aga tegelikult on vastupidi. Need on need paar suuremat igaaastast tähtpidu, ülejäänud aasta on vaiksem.

Siit pidi postitus jätkuma maajuttudega, aga iga kord jäin toppama. Kirjutasin ja kustutasin, kustutasin ja kirjutasin. Aeg muudkui läks, talveilm ja kevadeilm jõudsid mitu korda vahelduda ja tagatippu lipsas veebruarikuugi mööda. Lõpuks tuli hea mõte - siin saab see lugu läbi ja punkt.


.





2 kommentaari:

  1. Aidata saab vaid neid, kes on valmis muutuma/ muutma midagi oma elus. Muidu on see aja-raha-enese raiskamine. Kaassõltlaseks muutumine. Mul pole enam mitu aastat tahtmist olnud inimesi aidata, aitan loomi parem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on õige - saab suunata, toeks olla, aidata ainult siis, kui inimene ise ka seda tahab. Mõistmine ei teeks ka paha, aga see ei pea tähendama joodikuga kaasa halamist. Minul on head õpetajad olnud, oskan ennast kaitsta ja seepärast ikka veel meeldib töö igasuguste inimestega. Ja (töö)väsimuse vastu ongi see maaelu:)Ka see on väga kiiduväärt, kui abistaja tunnistab, et ta ei saa või suuda enam aidata, sest poolvägisi seda tehes ei ole tulemust ega tuju. Ja abi saab pakkuda ikka siis, kui seda küsitakse. Kiitus loomade abistamise eest!:)

      Kustuta