Tulime nädalavahetusel maale, aastanumber oli 2016. Samal nädalavahetusel läksime ka maalt ära, kuid aastanumber oli juba 2017. Ööl, mil see kokku lepitud number vahetus, olime väikses, vaikses külas üksinda. Oli soe ja pime, sadas vihma.
Päeval käisime metsas seenel. Seened oli keegi vist juba ära nosinud. Leidsime kõrge liivaseljandiku sisse ehitatud müürid. Ei saanudki aru, mis ehitis see olnud on. Keldriks liiga suur, maja vundamendiks justkui väiksevõitu kivid.. Naabrimees kindlasti teab, küll kunagi selgub.
Metsast tulles tegin oma kuuskede juures ka tiiru ja no imelugu - leidsin jälle kaks hobuserauda! Ma saan aru küll, et selle koha peal on ilmselt olnud mingi vanaraua koht vmt, aga kuidas need hobuserauad niimoodi üks- ja kakshaaval sealt maa seest välja tulevad? See oli iseenesest muidugi hea leid vana-aasta õhtuks.
Imelugu oli see ka, et meie maapealne veevärk ikka töötas veel. Tavaliselt oleme juba oktoobris voolikud kokku rullinud. Nüüd oli pühade ajal ikka mugav küll köögikraanist ja saunadušist kuuma vett lasta. Kuigi ega need mõned ämbritäied vett ei ole keeruline ka kaevust kätte saada ja soojaks ajada. Esimesed nartsissiotsad on ka juba maa seest väljas, aga peab ütlema, et seekord on see veel üsna hilja juhtunud. Rekord on novembrikuised lumikellukeste nupud ja nartsissi-tulbi otsad.
Toas ei olnud ka muud teha, kui kuusele juua anda ja kana ahju panna. Äkki, poole toimetamise pealt, lahendasin ära ühe vana mõistatuse. Olin ikka mõelnud, et miks küll vanasti maal vanaema juures suurte pühade ajal toidud emailkaussidega lauale pandi, kui ometi olid ju olemas ka ilusad klaaskausid ja fajanssvaagnad. Lihtsalt, kui üle kahekümne inimese on laua ümber kogunemas ja pühadetoite mitmet-setmet moodi tehtud ja kokku kantud, siis peenemates kaussides need ju jahtuksid õigeks ajaks ära. Eriti kui söömaaja hakatuseks ka lauakõnet peetakse. Onul jutt jooksis ja eks mööduva aasta sündmusi olnud ju ka päris palju meenutada. Ettenägelikud perenaised siis hoidsidki vorstid, lihad, soustid ja kapsad emailkaussidega pliidiserva peal soojas. Ja lõpuks ei olnudki enam mõtet nende ümbervalamisega aega raisata. Otsisin minagi siis vanade aegade mälestuseks plekkkausid välja. Lauakõnesid me teineteisele muidugi ei pidanud, aga saunast tulles ikka omad kohmitsemised olid, nii et tasus toitu soojas hoida küll.
Andis seda südaööd ikka oodata ilma telekata majas. Raadio ei seisnud ka laine peal. Mis seal pattu salata, sai arvutist natuke ETV-d ka vaadatud, aga seal kahjuks muudkui ähvardati ja tulistati. Aasta viimasel tunnil astus üks kaugema kandi mees läbi ja peagi asutasime endid õue minema. Ja nii oligi - sama protseduur, mis igal aastal.
Järgmine pilt oli aparaadis üks täiesti must pilt. Töötlesin seda veidi ja näe - valgus aknas, puuvõra ja suur roheline energiakera maja otsas. Nojah. Võib ju nii mõelda.. Uue aasta hakul.
Oijah, pidin unustama! Oli ju plaanis ikka kärtsu ja mürtsu ka teha, aga ei jõudnud kuidagi. Ainult õige pisut sai Ukuaru valssi proovitud. Aga algus on tehtud ja lugude nimekiri veel avatud. Seniks kuulake neid, kes juba rohkem harjutanud.
Imelugu oli see ka, et meie maapealne veevärk ikka töötas veel. Tavaliselt oleme juba oktoobris voolikud kokku rullinud. Nüüd oli pühade ajal ikka mugav küll köögikraanist ja saunadušist kuuma vett lasta. Kuigi ega need mõned ämbritäied vett ei ole keeruline ka kaevust kätte saada ja soojaks ajada. Esimesed nartsissiotsad on ka juba maa seest väljas, aga peab ütlema, et seekord on see veel üsna hilja juhtunud. Rekord on novembrikuised lumikellukeste nupud ja nartsissi-tulbi otsad.
Toas ei olnud ka muud teha, kui kuusele juua anda ja kana ahju panna. Äkki, poole toimetamise pealt, lahendasin ära ühe vana mõistatuse. Olin ikka mõelnud, et miks küll vanasti maal vanaema juures suurte pühade ajal toidud emailkaussidega lauale pandi, kui ometi olid ju olemas ka ilusad klaaskausid ja fajanssvaagnad. Lihtsalt, kui üle kahekümne inimese on laua ümber kogunemas ja pühadetoite mitmet-setmet moodi tehtud ja kokku kantud, siis peenemates kaussides need ju jahtuksid õigeks ajaks ära. Eriti kui söömaaja hakatuseks ka lauakõnet peetakse. Onul jutt jooksis ja eks mööduva aasta sündmusi olnud ju ka päris palju meenutada. Ettenägelikud perenaised siis hoidsidki vorstid, lihad, soustid ja kapsad emailkaussidega pliidiserva peal soojas. Ja lõpuks ei olnudki enam mõtet nende ümbervalamisega aega raisata. Otsisin minagi siis vanade aegade mälestuseks plekkkausid välja. Lauakõnesid me teineteisele muidugi ei pidanud, aga saunast tulles ikka omad kohmitsemised olid, nii et tasus toitu soojas hoida küll.
Andis seda südaööd ikka oodata ilma telekata majas. Raadio ei seisnud ka laine peal. Mis seal pattu salata, sai arvutist natuke ETV-d ka vaadatud, aga seal kahjuks muudkui ähvardati ja tulistati. Aasta viimasel tunnil astus üks kaugema kandi mees läbi ja peagi asutasime endid õue minema. Ja nii oligi - sama protseduur, mis igal aastal.
Kodukootud valgusmäng |
Vihm |
Tipus on hõre, aga sinna pääsevad vaid parimad |
Uueks aastaks soovin teile kõigile palju head, head ja veelkord head! Olge hoitud, kaitstud ja õnnelikud!:)
Oijah, pidin unustama! Oli ju plaanis ikka kärtsu ja mürtsu ka teha, aga ei jõudnud kuidagi. Ainult õige pisut sai Ukuaru valssi proovitud. Aga algus on tehtud ja lugude nimekiri veel avatud. Seniks kuulake neid, kes juba rohkem harjutanud.
Ole hoitud :)
VastaKustutaAitäh, moorikene!:)
Kustuta