1. november 2016

Fenoloogiline sügis*

Mul piisaks täna vaid ühe pildi postitamisest ja ka ühtegi sõna ei oleks tarvis lisada, et teada anda, kuidas seekord nädalavahetus maal läks. Aga palun, siin see pilt ongi!


Ei olnud see nädalavahetus kuigi pikk ka, vaid laupäevast õhtupoolik ja pool pühapäeva. Ja selline vaip! Nii ees kui taga ja külgede peal ka. Ilus oli. Kui ei teaks, et need lehed ilusaks kollaseks ei jää, siis hoiaks seda vaipa kasvõi kevadeni. Aga võtsime asja rahulikult. Tegime, palju jõudsime ja üle ei pingutanud. Mida sa seal pingutadki, kui õhtul kell 6 juba pime. Auhinnaks saime ilusa punase päikeseloojangu.




Lehe- ja lumepuhuri soetamise suhtes olin alguses küllaltki skeptiline, aga see asi hakkas mulle nüüd hoopiski meeldima. Lõpuks ei olnudki enam muud teha, kui kolmes koldes tuld valvata ja saunas ära käia. Ahjaa ja uus lamp ära katsetada. Lambi tegin viie minutiga ise, aga suur vaev tuli ikka mehel sellega enne ära näha, et lambitoorik kasutamisvõimalikuks teha. Ega ta ei kurtnud muidugi üldse. Ja mina ei tea, kus maal nad seda brändit toodavad, aga see Napoleon ikka täpselt Putini nägu.





R

Oo, need lemmikud pühapäevahommikud pliidisoojuses kohvi juues ja aknast metsatuka poole vahtides. Orav askeldas ringi. Arvasin, et oravad on ilmeksimatud, aga tutkit! Üks hüpe oli küll selge valearvestus ja jäi teine oksaraagudesse käppa või jäset või jalgapidi rippuma, endal valge kõhualune välkumas. Aga rapsis ennast jällegi oksale ja silkas edasi. Või noh, rohkem ikka üles ja alla. 

Lillepeenras askeldasid neli musta lindu. Eelmiste aastate üksik musträstas on endale seltskonna soetanud. Magustoiduks nokkisid nad õunapuu otsas õunu, ikka neid ladva omi. Ja üks neist oli vägagi produktiivne vahtralehtede teisaldamises. Loopis neid vasakule ja paremale lausa raevukalt. 

Aga tuule suund oli nord või pisut vasakule ja mõte oli kalale minna. Mõte sai teoks. Natuke oli kahju, et me ei sattunud mere äärde siis, kui veed maas olid. Oleks ometi ära näinud, mis paganama metallist jurakas see seal kaugemal kaldavees lebab. Nüüd on veed jälle tagasi, aga kahjuks oli meri kalapüügiks liiga sogane. 




Saagita me siiski ei jäänud. Korjasin suure kimbu liiv-merisinepit. Soovitan seda veel viimsel hetkel korjata ja sügavkülma panna, sest säilitab see peale sulatamist kõik oma väärtuslikud omadused. Ja mis veel tähtsam - ka oma ilusa väljanägemise.


Ja siis läksime metsa seenele. Ei olnud neid ka, ainult peotäis. Tuli oma mõtted jälle lehesaagi juurde tagasi tuua. 



Korilus on tore, kui seda ei pea ilmtingimata tegema. Olen nüüd minagi mõelnud selle ellujäämispaketi peale ja pigem õlgu kehitanud. Meil on see 3 aastat ja 8 kuud juba olemas olnud, täpselt nii kaua, kui meie maakodugi. Ja usun, et enamusel maaperedest on see olemas, kui ei juhtuta just sellises külas elama, kus veel maapoeke alles. Ei oska arvata, kui kaua me oma termokastitäie ja külmikuvarudega välja veaks, siiani on kõike ikka liiga palju olnud. Aga huvitav, miks nad rahvale üldse dünamoga taskulampi ja raadiot ei soovita, patareid saavad ju üsna ruttu tühjaks? Ohhoo, nüüd googeldasin ja neil vändaga raadiotel on ka päikesepatarei ja akupank ja hädaabinupp! Päkapikk, kuulsid?



Lehetõrjest sai lõviosa tehtud ja jõudsin isegi niisama ringi p a s s i d a:)). Viimased õied, keda ei olnudki nii vähe. Kastanimunad. Kuuskede all olin tükk aega ja ühe kaheharulise vahtra tüvi on mugavalt minu seljakuju järgi kasvanud. Puude juures oli soe. Maal on mõnus.







* Pole mina enne sellist väljendit teadnud, aga oli tark toredamaks saada:)




2 kommentaari:

  1. Tänud teile maainimesed, nüüd meeldib sügis mulle veelgi palju rohkem!

    VastaKustuta