See siin on jälle üks postitus, mida olen alustanud juba kuu aega tagasi. Päriselu tuli aga tormi(li)selt vahele ja pani kirjatükkidele vahepeal veidi pidurit. Püüan selle kuu siis piltide abil siiski taastada.
Pühapäeval oli selline poolpidune maalkäik. Üks hea sõbranna juubeldas laupäeval ja meie koos temaga. Nii said tarekese vanad palkseinad ka üle pikema aja korra pidusoengut ja -maniküüri näha. Maal oli loomulikult jälle hea olla ja endilegi üllatuseks sai juba oluliselt lühemaks jäänud päeva jooksul muru niidetud, naabreid teretatud, kassi 10 korda koju hüütud, trimmerdatud, üks sünnipäevaks kingitud pirnipuu istutatud, kastetud, riiulile pitsid pandud, "ravumi" taimi korjatud ja kuivama pandud, sauna ja maja köetud, saunas käidud, söödud ja valges veel ka linna tagasi jõutud.
Septembris oli meil nädalake puhkust ka. See oli mõistagi väga lühike nädal. Ühe retke tegime poolsaare lõunapoolsele kaldale. Püüdsime kala.. või noh midagi. Sest midagi kalataolist me ju kätte ei saanud. Aga ei sest midagi - mere äärest saab igal ajal kätte tubli portsu negatiivseid õhuioone, mis on iseenesest üks ütlemata positiivne nähtus ja tunne.
Seenele läksime juba suuremate lootustega. Einoh, väga ilusaid seeni oli. Ennenägematuid selliseid. Ja mõned üksikud kasekad, pilvikud ning 3-4 kukekat. Ühel kõrge rohuga raielangil tegin ühtäkki sihitult mõned sammud ja minu ees seisis sirmikute perekond. Vähemalt õhtusöök oli sirmikusnitsli näol olemas.
Mõtlesin, et veerandist ämbritäiest seenesaagist, millest pooled ilmselt ussised, suurt midagi talveks sisse ei tee ja otsustasin "oma" mere äärest mõned varem nähtud tatikad lisaks tuua. Seal aga vaatasid vastu pesuehtsad värsked porgandiriisikad! Inimene õpib tõesti kogu elu. Ei mina teadnud "karta", et need nimetet riisikad luite-männikutes kasvavad. Mõtlesin, et kuuseriisikas ja porgandiriisikas enam vähem üks kuuseseen puha. Ühesõnaga natuke parasjagu ports seeni oligi lõpuks olemas.
Metsas ja mere ääres oli leide ja avastamist veel. Tootemiks on meil nüüd metsanotsu pealuu. Lätist tuli tervitus kelleltki unistajalt. Lopsakas liiv-merisinep lõhnas ennastunustavalt ja pakkus mesimummidele tööd. Merikapsas oli ksvatanud rikkaliku seemnesaagi. Ja rubriigis "Tunne oma kodumaad" selgus, et ka siinkandis on üks Järve mets, mis ise suisa-lausa kuulsusrikka ajalooga: "1795-1796 – viis Campenhausen Sõrves läbi esimese täiuslikuma metsakorralduse Eestis, millele toetudes majandati kohalikke metsi 1866 (!) aastani."
Ja nüüd pommuudis. Tänu ilusatele triibulistele koerakarvaliste ninadega villastele sokkidele, mille üks sugulane mulle kudus ja mida ma jalga küll ei raatsi panna, sain rääkida inimesega, kes on meie tarekeses sündinud!!! See oli nüüd küll blogi segaseim lause, aga pikemalt seletama ka ei hakka, et kes tundis keda jne. Jah, ma rääkisin telefoni teel talu vanaperemehe ja -perenaise tütrega.
Pühapäeval oli selline poolpidune maalkäik. Üks hea sõbranna juubeldas laupäeval ja meie koos temaga. Nii said tarekese vanad palkseinad ka üle pikema aja korra pidusoengut ja -maniküüri näha. Maal oli loomulikult jälle hea olla ja endilegi üllatuseks sai juba oluliselt lühemaks jäänud päeva jooksul muru niidetud, naabreid teretatud, kassi 10 korda koju hüütud, trimmerdatud, üks sünnipäevaks kingitud pirnipuu istutatud, kastetud, riiulile pitsid pandud, "ravumi" taimi korjatud ja kuivama pandud, sauna ja maja köetud, saunas käidud, söödud ja valges veel ka linna tagasi jõutud.
Septembris oli meil nädalake puhkust ka. See oli mõistagi väga lühike nädal. Ühe retke tegime poolsaare lõunapoolsele kaldale. Püüdsime kala.. või noh midagi. Sest midagi kalataolist me ju kätte ei saanud. Aga ei sest midagi - mere äärest saab igal ajal kätte tubli portsu negatiivseid õhuioone, mis on iseenesest üks ütlemata positiivne nähtus ja tunne.
Seenele läksime juba suuremate lootustega. Einoh, väga ilusaid seeni oli. Ennenägematuid selliseid. Ja mõned üksikud kasekad, pilvikud ning 3-4 kukekat. Ühel kõrge rohuga raielangil tegin ühtäkki sihitult mõned sammud ja minu ees seisis sirmikute perekond. Vähemalt õhtusöök oli sirmikusnitsli näol olemas.
Mõtlesin, et veerandist ämbritäiest seenesaagist, millest pooled ilmselt ussised, suurt midagi talveks sisse ei tee ja otsustasin "oma" mere äärest mõned varem nähtud tatikad lisaks tuua. Seal aga vaatasid vastu pesuehtsad värsked porgandiriisikad! Inimene õpib tõesti kogu elu. Ei mina teadnud "karta", et need nimetet riisikad luite-männikutes kasvavad. Mõtlesin, et kuuseriisikas ja porgandiriisikas enam vähem üks kuuseseen puha. Ühesõnaga natuke parasjagu ports seeni oligi lõpuks olemas.
Metsas ja mere ääres oli leide ja avastamist veel. Tootemiks on meil nüüd metsanotsu pealuu. Lätist tuli tervitus kelleltki unistajalt. Lopsakas liiv-merisinep lõhnas ennastunustavalt ja pakkus mesimummidele tööd. Merikapsas oli ksvatanud rikkaliku seemnesaagi. Ja rubriigis "Tunne oma kodumaad" selgus, et ka siinkandis on üks Järve mets, mis ise suisa-lausa kuulsusrikka ajalooga: "1795-1796 – viis Campenhausen Sõrves läbi esimese täiuslikuma metsakorralduse Eestis, millele toetudes majandati kohalikke metsi 1866 (!) aastani."
 |
| Sirmikusnitšel |
Ma tegin seal maal moosi ka. Selleks olid linnast kaasa võetud õunad, suvikõrvitsad ja mustad leedrid. Sest kuhu need ikka puhkuse ajal jäänud oleks. Leedrimarju eraldan juba mitu aastat rootsudest kammiga. Tegelikult jõuan varsti koriluse ja toiduteemade juurest ka kahe pommuudiseni. Üks neist on ikka täiesti pomm, teine veidi vähem või teistmoodi. Aga kuna need kaks sündmust olid juba üle kuu aja tagasi, siis jäävad need postituse lõppu, nagu ka tänane pealkiri ütleb.
Nüüd aga mustadest asjadest. Seal kuskil millalgi eespool käisid meil ka sead. Eelmistel kordadel olen tallermaad rehaga sirgeks ajada püüdnud ja seda mitte eriti edukalt. Seekord hakkasin käsitsi kamarat tagasi pöörama ja samavõrd, kui ma neid sigu kirun, pean ma neid ka imetlema. No nii puhtalt ja ühtlaselt aetakse muru maast lahti ja keeratakse pahupidi. Kui ma sigade töövõtted ja hingeelu juba selgeks saanud olin, oli ka murukamarat lihtne ja loogiline tagasi panna. Iga tükike oli alles ja klappis aukudesse. Ainult et jah - miks ma peaks seda taas ja taas tegema?!
Samal ajal käisid toas mustad tahmatööd. Ja samal ajal tegeles must kass raske une-, haigutamis- ja ringutustööga. Musta mulda läksid ka mingid enameiteamis sibulad, aga nendega on mureta, need on praeguseks juba kellegi poolt üles tuhnitud ja nahka pandud. Nüüd on meil siin-seal lipukesed, mida lõhnastame lõhnaveega. Peab ütlema, et esimesed lõhnad on üsna meeldivad olnud. Aga palju neid seisma jäänud odekaid siis majapidamises ikka on. Naaberkülast saime ka ühe prantsuse lõhna nii umbes 90-ndatest. Peagi selgus ka peene lõhna seismajäämise põhjus - pihustades voolas parfüüm varrukasse. Sigu ei ole peale seda tõesti enam käinud, aga kas pahnuti pärast või juhuse tõttu - seda me ei tea. Mees ütles - kahjuks sead meile tagasisidet ei anna.
 |
| Rehetoa kunn |
 |
| Mutatsioon |
Nii ja nüüd, kui olen veel kaks viimast korilusepilti ära näidanud, räägin esimese erilise uudise.
Nimelt elas enne meid meie tarekeses lühikest aega üks kena noor kunstnik Soomest. Tutvusime temaga põgusalt siis, kui eelmise aasta kevadel esimest korda siia tulime. Tema loomingust ei teadnud me midagi. Nüüd aga saime äkki teada, et kunstniku mõlemad vanemad on samuti kunstnikud ja koos tullakse Kuressaarde näitust avama. Elatakse aga samal ajal meie kõrval, soomlaste majas. Nüüd panin muidugi Google mootorid kohe otsima ja tõesti - Melitina imeline ehete kollektsioon on saanud inspiratsiooni just täpselt siit ja loodud kah just täpselt siin. Kogunisti siinsama meie köögis. Ehetele on graveeritud luuleridu, mis tema enda loodud.. Jah, ka neidsamu sigudikke on tema loomingus ning rooste- ja värvitükke vanadelt Sõrve majadelt...
Ma ei tahtnud kunstniku isiklikust FB albumist pilti varastada ja siia riputada, aga väga armas oli vaadata tema põnevat töölauda meie köögitapeedi taustal. Ja suur rasvaplekk seinal, mida ma ei salli ja mida häbenen, oli ka äkki nagu natuke armas. Kunstnik küll seda ei häbene. Enne teatud töid me tapeeti vahetama ei hakka ka, on nagu on. Viisin enda algelised katsetused kah kohe innustunult sauna seina peale ja avasin vabaõhunäituse. Väike pilt on vist aga isegi Melitina oma. Muidugi ka kohtusime ja jutustasime veidi kunstnikeperega ja küllap näeme neid siin kunagi veel.
Daamide puhul ei ole viisakas vanusest rääkida, aga nr 8-ga tema vanus ei alga. Ega mitte ka sellest allapoole jäävate numbritega. Oma kõige painavamatele küsimustele sain vastused kohe kätte. Kuna tahame uue pliidi ehitada, siis oli vaja teada saada maja varasemat planeeringut. Meie nimelt arvasime, et seal on aastate jooksul muudatusi tehtud. Aga õnneks siiski ei olnud.
Teiseks need kolm taluaset, mis meie maa peal on. Kõik sai selgeks! Üks oli elumaja, üks kõrvalhoone ja üks, kõige suurem talukoht, ei saanudki kahjuks kunagi valmis - jäi pooleli. Rohkem ma ei tahagi teada saada ega surkida. Külla on aga oodatud loomulikult kõik, kellel nende kohtadega kunagi side olnud.
Huvitav oli ka see, et ajalugu mäletab igaüks ikkagi natuke erinevalt. See oli suur küla ja kogu külas, kõigis taludes ja majades, ei juhtunud siiski asjad ühtemoodi. Küsisin nimelt, et kuidas meie küla otsas majad siis terveks jäid, kui terve küla saksa lennukitelt puruks pommitati, nagu artiklitest lugeda võib? Selgus, et kaugeltki kõiki maju ei hävitatud ja suur osa külast jäi pommitamisest puutumata. Inimesed olid aga tõepoolest kodudest minema aetud ja viidud ning majad tühjaks jäänud. Osadesse tulid elama "venelased" (ma ei räägi rahvusest, ikka võimust) ja osa maju rüüstasid ja kütsid nad ära. Eks seda pattu teinud ju ka me oma rahvuskaaslased ja mitte ainult Sõrves. Seda rääkijat, meie talu peretütart, usun ma millegi pärast kõige rohkem, sest rääkija oli sel ajal juba täiskasvanu ja praegu väga terane ning vitaalne inimene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar