1. november 2014

Parim päev SELLE kala püügiks

Eile sõitsin maale pimedas. Kahju, et bussis LED-lambikesed põlesid, oleks tahtnud veel rohkem ühte sulada metsatukkade pimedusega, mööda vilksatavate varjudega, üksikute tulukestega maakodude akendes.. olles ise muidugi turvaliselt soojas bussis. Äkki läks bussijuhi kael pikaks! Mõtles vist, et inimtühjas külas on UFO maandunud. Aga ei, peremees mul ootas juba ees ja maja säras tuledes kambrist rehetoani, õueküünlad põlesid ja kuu paistis takkapihta:)


 Hommik. Mu tubli, kaunis kollane roos ikkagi suutis oma õie veelkord avada. Istutasin ta ju linnast maale ümber suvel, poole õitsemise pealt. Oo, ma kujutan juba ette, kuidas järgmisel suvel akende all toosama kollane, beebiroosa Bonica ja oranžikirju roos üksteise võidu õitseda vihuvad. Loodame.








Kalale minek oli seekord kindel plaan. Eile tuli ka sõnum, et harrastuspüügi luba lõpeb mõne päeva pärast. Kas nüüd või mitte iial! Rannas oli keegi juba ees. Kaks meest askeldasid paadi ümber - võrgud, lipud, kalakast.. Aga no ei olnud meestel rinnad kummis või nii. Kalamehe, kes on hea saagi saanud või suure kala kätte saanud, tunneb ikka väga kaugelt ära. Siis otsib ta silmsidet, tahab suhelda, räägib valjusti, naerab veel valjemini ja ei kiirusta rannast minema. 

Tegelikult oli meestel kastis kala küll, aga noojah - lest ei ole ju kala ja see mingi suurte soomustega ei ole kohe üldse kala. Tuttavad mehed olid, otseti kunagised Saare Kaluri mehed. Praegugi  sadamatega seotud, et mitte öelda - lausa juhivad-haldavad neid. Aga näed, SEE kala, mida nemad võrkudega püüdma tulid, ennast kätte ei andnud. Jaa, meie meri on küllalt pirtsakas linnavurlede suhtes sh meie endi. Auväärsed-elupõlised pidid äärepealt meiegi kalapüügiinnu minema viima, aga jäime ikka paika. 



Vennatütreke oli mulle sünnipäevaks landi kinkinud ja seda tahtsin kindlasti testida (jah, meil ongi selline kalastusvahmiil, kus kõik põlvkonnad, nii tüdrukud kui poisid, mehed kui naised, kalal käivad). Ja kas olime kõige rohkem veerand tunnikest merd piitsutanud, kui tuligi kala, SEE kala! SEE kala on muidugi lõhe või forell. Lapsekese kingitus tegi tubli töö, ainult... üks väike aga - spinning koos uue landiga ei olnud sel hetkel kahjuks teps mitte minu käes. Aga mis siis ikka, vähemalt jäi saak peresse. 










Lehtede riisumisest ja saunast ma ei viitsigi enam kirjutada, see tuleks juba nagu regilaul, alleaa-alleaa. Kass norskab, tema üritas täna puuriita ümber ajada ja sai vist isegi natuke haiget. Nüüd arvab endal õigus olevat kõikide soojade ja pehmete kohtade peal magada. Teadagi, kui ma oma jalad varsti teki all välja sirutan..:)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar