Täna on selle kevade üks kahest märjemast ilmast siin maakodus. Eelmisel vihmapäeval võtsin ette suurema sortimise meie hobikohvris ja täna ajaraamatus. Kuigi ega ma vist looga lõpuni jõua, päike juba piilub. Aga jah, just selline värvikirev korrastatus sai ilgetest roostehaisulistest ja tamiilisasistest puntratest välja harutatud.
Kõik need umbes 47 korda, kui ma seda postitust kirjutada üritasin, oli iga kord mõttes erinev pealkiri:
Läbi kalasilma
Kodukontori kodukontoris
Tagasi tulevikku
Aeglane kevad
Enneolematu kevad
Sain eriolukorraga kõvasti pihta, aga õnneks mitte viirusega vist
Tasakaal
Miski ei ole enam endine
Kõik on endine
Parem mina
Kuhu kadus loovus?
Vihmapäevikud
. . .
212 pilti
Kõiki neid pilte ma teile täna näitan, jutukest ka juurde, nii et võtke parem vaba päev 😁 Ei, ärge ehmuge, mul on lahendus olemas.
Märtsi alguse poole hakkas meil siin Saaremaal olukord hapuks kiskuma. Olin kohaliku viirusesõja eesliini teadetega pidevalt kursis. Aga suures pildis ja kaugemale paistis see kõik nii uskumatu, et püüti ikka veel oodata ja vaadata. Hoiatasin naljaga pooleks kolleege, et kas te ikka tõesti tahate minuga seal mandril kohtuda? Olin ju täpselt samal ajal käinud mitmeid kordi EMO ja haigla erinevates osakondades. Kalender oli märke täis joonistatud, ajaarvestus käis 14 päeva kaupa ja nii üks ring ja teine ring ja kolmas ring ja neljas... No ei olnud lõbus.
Enda haigestumist ei osanud ma karta, aga mu suurim hirm oli, et äkki saab keegi minu kaudu viiruse. Olin ju olnud ninapidi koos inimestega, kes peagi raskelt haigestusid.
Kodukontorisse minek tundus alguses justkui romantikapakett. Kuigi sellist illusiooni mul küll ei olnud, et seal kuidagi lihtsam võiks olla. Imestan siiamaani, kuidas said mõned inimesed kodukontoris olles aknaid pesta, kappe koristada või remonti teha? Üldiselt pealtnäha ei olnud meil siin midagi viga, aga kestvalt halvenev olukord hakkas alateadvusesse oma vastikuid kihte lappima. See on nüüd muidugi tagantjärele teadmine.
10 cm merevaadet on ka merevaade |
Imetlesin piiritult oma maakonna inimeste vaprust, kangust, huumorimeelt, optimismi ja eriti seda, kuidas tarku otsuseid tehti ja hakkama saadi. Südant soojendas nii kaasmaalaste kui muu maailma toetus ja abi meile. Kuidas nüüd viisakalt öeldagi, aga tuli kogeda ka tõelist abakatabrat. Siis aitas mantra - nad ei ole siin, nad ei tea ja nad ei usu, aga kõik tahavad ju head, kõik tahavad ju head, kõik tahavad ju head... Abistajana soovisin aidata neid, kellel abi ja tuge tegelikult kõige rohkem vaja oli.
Peagi siirdusin kodukontori kodukontorisse maale. Olen ju kõik need aastad õhanud, et oh, kui ma vaid saaks oma tööd maakodus elades teha! Aga mu sõbrad-tuttavad teavad, et alati lisasin siis ka juurde, et parem ma seda ei soovi, sest niisugune maakoju sulgumine võib juhtuda ka mingil halval põhjusel. Juhtuski.
Õige juhi töölaud olevat alati tühi. Ma pole küll juht, aga rehetoast tuppa kolitud ja töölauaks kohandatud vana söögilaud oli küll üsna tühi. |
Kodukontori kodukontori aknast nägin aegluubis saabuvat kevadet. Kõik õitsejad õitsesid ükshaaval, pikalt ja mõnuga. Vahel ka valuga, sest aprillis tuli ju veel mitu korda lund, rahet ja miinuskraade. Igal õhtul jooksis üle õue suur, lahja rebane. Sel rebasel ei olnud tema uhkust - ta saba oli nagu nöör. Seevastu orav on meil siin õue peal kuuskede otsas täiuslik ja kitsekesed välgutavad hämara metsa all oma valgeid tagapalgeid.
Iga nädal tuli ka linnas käia - poes, apteegis, bensukas, pakiautomaadis, töö juures.. Uhh, meenutadagi ei taha. Siis oli saun see koht, kus enesetunne taastus... Aga eks nüüd teab neid tundeid juba igaüks ise ka. Rohkem nagu meie aja loo talletamiseks panen selle kirja.
Kui olin esimesed 12 päeva järjest töölaua taga paberites, telefonides ja arvutites töötanud ja seitsmes erinevas kanalis inimestega suhelnud ning minu üliharva valutav pea juba ülepäeviti valuvaigistit vajas, otsustasin, et nüüd lähen iga lõuna ajal korraks õue ka ja nädalavahetused veedan "süümevabalt" tööd tegemata. Õnnestus küll. Sürreaalne tunne oli keset tööpäeva ennast äkki metsast, raiesmikult või külavahelt leida.
Asju maale kolides oli plaan vabal ajal maske õmmelda. Tassisin kaasa õmblusmasina, otsisin välja riiderestid ja niidid. Mida aga ei olnud, oli kummipael. Poed olid kinni, pakiautomaat 50 km kaugusel ja üleüldse oli meil liikumispiirang. Mees küll pakkus, et ta võib ju mõnede oma pesuesemete küljest mulle kummipaelu laenata, aga mu liiga elav kujutlusvõime ei lasknud sellel avantüüril sündida. Ja nii need maskid tegemata jäidki. Saarele saadeti palju abi, peagi ei olnud enam ka maskipuudust.
Ostsin kaasa ka paar pakki pärmi, et kui kõik toit igalt poolt otsa saab, siis asun külarahvale kakkusid küpsetama. Ei olnud see saiapuudus nii suur midagi, aga kui miski plaan pähe võetud oli, siis tuli see teoks teha. Nii toimus kakuküpsetamine ühel laupäevaõhtul peaaegu et vägisi.
Ja veel kaks hoolealust olid meiega maal kaasas - kass ja tomatitaim. Viimase olin teatavasti mingis eksperimentaalses meeleolus sügisel mulda kasvama pannud.
Aprill. Pea igal õhtul käisin mere ääres. Hingamas. Kõndimas. Ürgseid hääli kuulamas. Leidmas. Lootmas. Alguses oli natuke õudne. Lained ja kivid tegid koos vahel nagu mingit inimhäält. Meenus, kuidas üks tuttav mees kord sõpradega õhtupimeduses rabajärve äärest kalalt tuli ja hanereas viimane olles, äkki keegi otse tema selja taga MÖÖÖÖÖÖÖÖ!!! röögatas. See oli võimas põder. Kiikasin muudkui metsa poole.. Aga mida rohkem ma looduses käisin, seda rahulikumaks meeled läksid. Kuni lõpuks mõtlesin, et mida ma ikka ringi vahin, no las ta siis tuleb ja ütleb oma MÖÖÖÖÖÖ!
Oli palju, mille eest tänulik ja uhke olla. Sest et maailmas valitseb tasakaal ja tuli ka palju imelist õnne õuele. Kui oma murelikumates stsenaariumides mõtlesin, et meil tuleb võib olla teadmata aja jooksul 3-4 peret majutada ja toita, siis kõik said täiesti imetlusväärselt ise hakkama ja rohkemgi veel.
Õekesed |
Talve poole küsisin oma väikese linnupoja käest, et kelle jaoks see vanker siin toas siis on? Tema vastas väga stoilise rahuga - uue lapse jaoks! Sel kõige pöörasemal ööl ta tuligi siia meeletusse maailma. Sadas kõiki asju lörtsist raheni. Tormituul risus puid ja lõgistas unkaaugus, lõi välku ja müristas. Teine vanaema ütles - meie Tormilind saabus 💗
Nojah, aga need mere ääres kolamised läksid lõpuks päris käest ära. Kaua sa ikka niisama longid. Meri oli ilus ja tuul paras. Võtsin kaasa spinningu ja landid (viisil: võtsin kaasa reketid ja Mati...), et proovin niisama, kuidas töötab ja mis üldse toimub. Jummel, hakkaski kohe toimuma! Landi otsa hakkas suur merikas! Kerisin ja kerisin, kala tuli aga kaldale lähemale. Taaskord kihutas sekundis kümneid mõtteid läbi pea: Kas saangi praegu suure punase kala kätte!? Aga mul ei ole kotti kaasas, tulin ju niisama korraks.. MIKS ma ei võinud pingutada spinningu ketta vända kruvi, nüüd kõik logiseb! Äkki nüüd kohe katkeb tamiil?! Palun, palun, palun! Äkki peaks väsitama, aga ei pea ju, me oleme KÕIK punased kalad siit ilma väsitamata kätte saanud. Noh.. kõik need kaks või kolm kuue aasta jooksul. Ise aga muudkui kerisin ja kerisin, süda peksis, põlv värises. Serbak!? Mhhmhh, serbak ripub 50 km kaugusel kuuri seina peal. Konks on kenasti roostes, see võib kätte maksta...
Ja maksiski. Mu oma nina all hakkas kala tantsu lööma ja läinud ta oligi. Suur, priske, valge kõhuga hõbedane meriforell, kindlalt üle 3-kilone. Veel viimane kiirmõte oli, et kui ma talle nüüd praegu merre järele hüppaks, siis võin ilma jääda nii kalast kui spinningust, kui telefonist ja ka eneseväärikusest. Oooooh, milline nördimus! Hoobilt teadsin täpselt, mida kõike ma valesti teinud olin.
Aga! Vähemalt oli selge, et sel kevadel seal meres kala ON. Sest et oma eelmise punase kala olin ma saanud aastal 2017. Esimese emotsioonidetulva sai muidugi mees oma kaela. Istus teine parajasti saunalaval, kui mere äärest tagasi jõudsin, aga no nii suurt muret kuulab ja lohutab ta kasvõi paljalt ja üleni seebisena keset sääseparve seistes.
Emotsioneerisin natuke sotsiaalmeedia postkastis sõbrapoistega kah ja üks neist küsis, et kas oli ikka togimist ka? Eeeeeeei, mis mõttes? Kuna küsija emakeel ei ole eesti keel, siis mõtlesin, et ta tahtis küsida, et kas keegi mind selle eest tögas ka, et kala ära lasin. Lisasingi, et mind ei töganud keegi. Ei, mitte sind, kas kalad lanti togisid? Mismoodi see veel on? Igatahes kalastamise kõrgem pilotaaž see togimise värk on ning sain hobikaaslastelt kasulikke kalapüügi nippe lisaks.
Natuke ölutit |
Samal õhtul tellisin netist uued landid, teravad konksud ja tugevad karabiinid. Vahepeal sõime traali pealt toodud värsket silku ja metsa alt krabatud karulauku, abiks ikka. Nüüd oli aeg ka kriisi alguses tühistatud nädalakene puhkust välja võtta, sest tegelikult enam ei suutnud ka...
Ja siis koitis päev, kui läksin taas, täis otsustavust ja varustet korraliku riistvaraga, randa. Usk oli nii suur, et kalad pidid lihtsalt hüpnotiseeruma mu tarmukuse ees. Ja tõepoolest ei läinud kaua aega, kui tuttav nõksakas landist spinninguni kandus. Muidugi tegin ma nüüd kõik õigesti. Pisut vaid palvetasin, et lihtsalt õnne ka oleks.
Tirisin kala kaldale. Oli kena põrssake. Aga turi oli nii paks ja libe, et ma ei ulatanud teda sõrmede vahele võtta, et konksust vabastada. Sibas ka muidugi ja oli raske. Kõne kaasale - tule ruttu, päts on kaldas, saldejums, pareizaislaiks! Kaks viimast sõna siis asukoha määramiseks, sest selle konkreetse koha peal on meil ainult läti levi. Uhkelt kahe autoga sõidutasime oma saagi sel õhtul külasse.
Hommikune äkis |
Sellest kalast sai alguse periood, kui käisime mitmeid, mitmeid kordi kalal ja ilma saagita jäime harva. Kaks väiksemat kala lasin merre tagasi, aga 5 tk saime koju tuua. Neist väikseim 1,5 kg ja suurim.. vaadake ise:
Üldse ei häbene öelda, et 3,4-kilone oli ka minu püütud. Saime praadi ja suppi ja sügavkülma panna ja äkist purki teha. Ühel õhtul otsustas mees, et tõuseb hommikul varem ja läheb toob merest naabrimehele sünnipäevaks kala. Pool tunnikest ja kala oli käes. Ometi on "meie" meri üks pirtsakas ja kitsi meri, aga sel kevadel hellitas ta küll meid nii, kuis jaksas.
Naabrimees tegi nii ägeda komplimendi ja ütles, et sellist kalasuppi pole ta enne saanud, kus kala kõige rohkem sees on. Oli tõesti üks paks ja tummine supp, millest kala küll nuaotsaga taga otsima ei pidanud.
Kevadöö, noorkuu ja laternamõõtu Veenus |
Ega ma seda õmblusmasina kolakat ka niisama linna tagasi viinud. Üks mitu aastat oodanud projekt sai ära vormistatud. Nimelt leidsin linnamaja remondi ajal kultuurikihtide vahelt ühe vana räbala voodikatte. Selle olin õmmelnud sügaval nõukaajal kardinariidest meie esimese kodu jaoks. Puhas nostalgia. Kui endale maakodu saime, siis oli siin köögiakna ees kena pitskardin. Ühel hetkel taipasin, et see on ju käsitsi heegeldatud! Tundus kuidagi ülekohtune seda peenikest näputööd köögiaurude sees hoida ja niisama käperdada. Viisin need kaks rariteeti siis omavahel kokku. Ohhohhohhoo, no küll sai meie magamistoast nüüd alles üks uhke neitsikamber!:)
Kui nüüd lõpuni aus olla, siis ei meie jõua siin iga kord seda pitsi ja satsi sättida, pigem läheb voodi peale kiiruga ikka see Maximast ostetud 6-eurtsine päevatekk. Kui seegi. Aga süda on rahul, et õmblustöö tehtud.
Puhkuse ajal olime mõned päevad linnas ka, sest toimus kaks püha üritust - kassi pügamine ja aiatöö. Ma ei armasta ju aiatööd ja mina seda ei teinud ka. RoboCop tegi.
Kassu oli seekord pügamiselt tulles erk ja kraps, unerohi ei olnud talle jälgi jätnud. Pealegi oli suur juubel ukse ees. Õhema kasukaga pidi aga igaks juhuks linnas olema ja ootama ühte kahest - soojemat ilma või karva pikemaks kasvamist. Seniks võis nautida vannitoa põrandakütet.
No nüüd on küll kriitiline piir ületatud ja ülejäänud postitus tuleb telegrammstiilis. Kriis hakkas vähenema, järellainetused kestsid. Maal tööasju kokku pakkides oli tunne, et kõik on ju nii nagu alati, kuid miski ei ole enam endine.
Kodukontori mõjud |
Oli möödunud emadepäev, kevadised sünnipäevad. Sõime oma sügisese tomati esimesed viljad. Tuulekas tuli sisse, oskasin landi togimist tunnetada ja selle aasta saagiks jäi mul 6 tuulehaugi. Mees sai ka. Ühe. Aga ta käis muidugi palju vähem kalal, keegi pidi asjalik ka olema. Lillepeenrasse kasvas maitsev mürkel.
Emadepäev ja maius a`la Singapur |
Maja ja sauna räästa alla olid taaskord ilmunud üürilised, Jämaja kalmistu sirelitel oli sel aastal õisi vähe, kuid nende magus lõhn oli nii tugev, et tungis otse ajju ja toimis kui . . . [täida ise lünk].
Emma arvas, et jäälinnud. Tegelikult musträstad. |
Koduõue sirel võõral kalmul |
Kingiti raamat. Minule tõi vanaema kommi asemel ikka vorsti, sest see meeldis lapsena rohkem. |
🌱
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar