24. märts 2020

Maal olemise tähendus

Tere, üle pika aja! Täna on pühapäev ja mõtlesin kirjutada nii, et ei kasuta kordagi ühte teatud V-tähega algavat sõna, et räägin ainult ilusatest asjadest ja panen üles vaid kõige nunnumad pildid. Aga südant ei saa sundida ja kirjutan nii, nagu mõtted tegelikult on.

Musuu!
Jaanuar

Eriline ja enneolematu aasta algus oli. Tulime nädalavahetustel maale ja iga kord oli põhjust aiatööriistad välja võtta. Sügistööd aina jätkusid. Pisut jahe ilm ju oli ja üle paari-kolme tunni ei tahtnud õues mütata, aga sodist sai puhtaks mitu platsikest, milleni me varem sügiseti mitte kunagi ei jõudnud.


Sotsmeediasse hakkasid aga ilmuma juba kellukesed ja isegi esimesed arglikud nartsissipildid. Lumeroosi põõsa juurde olin sügisel torganud pika kepi, et kui talvel lumelükkamiseks läheb, siis ei tekitaks me hange just roosipõõsa otsa. Vanarahva tarkust, et ega tali taevasse jää, uskusin viimse hetkeni ja eks seda lumekest siia-sinna lõpuks viskas ka. Praegugi teist päeva maa valge.

Mõned nädalavahetused käisin maal ka täiesti üksinda. Oli vaja pead klaarida. See õnnestub kõige paremini ikka ju tegutsedes. Kuusk sai sestap üsna õigel ajal välja visatud. Viimase kuusetäie punaseid küünlaid noppisin lihtsalt karpi tagasi.  Ei olnud tahtmist enam süüdata...


Riidekapile sai korralik restart tehtud. Hetk selleks oli viimne, sest kerge niiskus hakkas juba tekkima. Mitu kadunud asja ilmus välja ehk et nad ei olnudki kadund, olid hoopis hästi ära pandud. Üks pitslinik oli tärgeldusvoorust välja jäänud ja vana tikkimisraami olin ka juba igal aastal aina paremasse kohta toppinud. Viisin nad siis omavahel kokku.



Leppisime oma linnupojuga kokku, et kui ta suvel mererannast ilusaid udusulgi leiab, lisame need ka unenäopüüdjale.

Teraapiaretkede juurde käis alati ka meri ja rand. No tõesti, seal ei olnud isegi mitte sügis, vaid pigem hilissuvi - soe, päikseline, lõhnav.




Just täna oli raadios saade, kus rääkisid härrad kirikumehed Haamerid. Ja hea Naatani suust öelduna jäi mulle meelde, et kõigel on alati tähendus. Ehk siis - mis iganes ka juhtub, on mõtteks mõelda, mida see meile ütleb ja õpetab. Tea, kas õnnetustes ja hädades kannatanutel sellest just kergem on, aga võib olla mingit pidet ja sügavamat mõtestatust elule siiski annab?

Aga! Mitu aastat tagasi me seda va pliiti ja sooja seina siin ehitasimegi? Vot nüüd, ühel soojal jaanuaripäeval, sai sellegi töö koerasabaotsaviimasekarvatipuots ületatud. Majatagune sassis seinaäär sai lõppude lõpuks ometi korda! Vihmaussidega võidu ma seal pehmet mulda mudisin ja isegi rohisin umbrohtu! Jaanuaris! Sarvkannike õitses ennastunustavalt päikese poole ja ma ei saanud enam aru, kas kuumaasikas õitseb alles või juba.




Kuna ilmad olid nii soojad, siis oli ka palju tuult ja torme. Veetase tõusis ja langes, tormilaine hammustas kaldast ampse. Taaskord hakati andma eiteamitmenda taseme hoiatusi, et varuge koju seda, teist ja kolmandat. Ikka sai ju peast läbi lastud, et oot-oot, mitmeks päevaks siis meil ka varusid on? Siis meenus suur, punane, klambritega kinnitet plastmasskohver meie rehetoas, mis täidet` proviandiga. Kuivaineid on seal kindlasti kuuks, lisaks on meil natuke hoidiseid, rohkesti mahla ja väga rohkesti hääd-paremat veini. Must stsenaarium - kaks nädalat ilma elektrita, oleks maal toidu, vee (kaev ja allikad) ja toasooja poolest kukepea üle elada. Immuunsuse turgutamiseks koukisime välja naaberküla kamraadide poolt toodud tšaaga tükid, põske sai pista naabrimehe toodud taruvaiku ja salati sisse vitamiinide lisamiseks piisas tiirust ümber maja. Ja ikka - seda jaa-nu-a-ris!

Kasekäsn elik tšaaga

Jaanuari salatisaak

Jaanuaris algas märts

Sügisel, kui oma kasvuhoone kokku pakkisime, pistsin potti ühe tomatiseemne. Ajas teine peagi idukese välja ja hakkas pikemaks venima. Lopsakusega ta muidugi ei hiilanud, varreke vajas tuge ja õienuppudest ei olnud märkigi. Niipea aga, kui hakkas natuke rohkem päikest näitama, asus tomatililleke kosuma. Praegu on ta juba niisugune:


Nii mõtlesingi, et kui meid tabaks selline häda, et ka päikesevalgust ei oleks, kui kauaks oleks siis võimalik ellu jääda? No on ju võimalik, et mingi hiigelvulkaan, pomm või asteroid saadab mitmeks aastaks ümber maakera tiirlema tolmupilve ja kui see juhuslikult meid endid ka hetkega tolmuks ei kõrveta, siis kuidas edasi? Tomatitaime näitel sai selgemast selgemaks, et taimed võib ära unustada ja kõik olemasolevad kaoksid ka üsna kiiresti ära. Kõige kauem säiliksid vast mingid seemned või terad, millest annab ehk ka pimedas idusid välja meelitada.

Et siis mul võib ju olla rehetoas tonn makarone ja teine riisi ning kakskümmend punase kohvritäit konserve ja kui sellest jätkukski mõneks aastaks, tuleks ühel hetkel kartma hakata nii näljaseid röövleid kui sügavat masendust, vitamiinipuudusest ja haigustest rääkimata. Kõige rohkem tapaks meid aga mure ja teadmatus oma kallite pärast.. Ja veel tõenäolisemalt - jääaeg. Ma vabandan, et nii hullul ajal veel hullemaid võimalikke olukordi ette manan, aga nii ju ongi - alati saab olla veelgi hullem. Aga nagu tänane päev näitab - sa lihtsalt ei tea, mis võib tulla ja ei oska selleks valmis olla.

Nii. Need olidki need loo alguses vihjatud trööstitud mõtted. Kui hetkel ei oleks meil seda ülemaailmset V-tähega neetud asja, siis oleks need mõtted olnud lihtsalt ulmejutu moodi, muigamaajavad heietused.


Nii et kõigi jääajast väiksemate hädadega saame me laias laastus hakkama. Linnades muidugi ei saa, aga maal saame. Ma ei jõua ära imestada kui ülitargalt oli ja on üles ehitatud taluelu. Põlvkonnad elavad koos - lapsed hoitud, vanad hooldatud, üksteise mured lohutatud ja rõõmud jagatud. Tugevad kasvatavad-koguvad toitu ja see on nii piisavalt väsitav töö, et pole mahti ega jaksu ennast hulluks mõeldagi. Talus saadakse hakkama ka siis, kui sealt ei tohiks näiteks kolm kuud jalga teiste sekka tõsta. Aga loomulikult ei saa aega tagasi pöörata ja linnastumist olematuks teha.



Veebruar

Vastlapäev ja peretähtpäevad, pidusid suuremaid ja väiksemaid, veidi ringi sõitmist kah. Aga lõpuks toovad ikka kõik teed maale tagasi.


Juba 7!



Kardemoniga ja pisikesed


Merikapsas

See oli ise merest välja hüpanud.

Talve müstilisimad hetked tabasid mind aga hoopis Tallinnas. Saarel on ju alati talved pehmed, kuid Tallinn asub ikkagi põhjas, kus külma mere hingust sageli tunda. Kõigepealt hämmastas mind, et rohetavate muruvaipade sees sirasid värvilised kirikakrad. Eks need sindrid veavad üsna sageli üle talve, aga pigem kahvatute ja külmavõetutena. Kuid Tallinna omad olid eriti rõõmsa ja lopsaka olemisega. Vabaduse väljaku poole marssides ümbritsesid mind aga tulukestesse mässitud puud, kuid kuskil seal jõulutulede vahel röökis musträstas oma kõige kevadisemaid trillereid. Veebruari keskel!




Ega Pärnu hetkedki kehvemad polnud. Meie asutuse aastapäeval esines seekord Anne Veski ja jummel, nagu neljakümmet kalendrit ei oleks vahepeal olnudki! Raadiost ja telest oleme kuulnud ju kõik need aastad, et veeeelükspileeeet-veeeeelükspileeeet ja roooosiaiasringiiiiikuningannakäiiiiib, aga elusast peast esimest korda näha ja seda 2020-ndal aastal!? Näed, tuleb aeg ja sa ikkagi ei pääse...:)




Märts

Eelmisel nädalavahetusel tulin maale juba täieõiguslikult kevadet nautima. Oli pehmemapoolne ilm, aga kohati viskas sekka rahehoogusid ja võimsat tuulekohinat. Siiski tegin tubli metsatiiru. Kui nüüd mõnele ilmus silme ette pehme sambla ja sihvakate männitüvedega mets, siis ei, nii hästi meil ka ei lähe. Rühkisin rägastikus ja sumpasin lodus. Aga mõnus oli.



Punane karikseen


Pajuroos

Leid

Sel nädalavahetusel on samuti olnud mõnus taastumine. Peamiselt tohutust kogusest infost, mis mõistagi mitte kõige parem. Möödunud nädalatel tuli saatjana mitmel korral käia ka meditsiiniasutustes, mis praegusel ajal paras katsumus. 2 X 2 nädalat olen ka päevi lugenud, et kas hakkas EMOst midagi külge või mitte - õnneks vist mitte. Kolmanda päevade lugemisega olen poole peal. Aga maal on võimalik seda kõike unustada ja peast välja tuulutada.

Sadamast, traali pealt toodi meile kala. Nüüd on meil naabrimehe suitsutatud kala ja enda suitsutatud kala, praetud räime ja sütel tehtud pahlakilu, potsikutesse lapitud vürtsikilu ja midagi on seal rehetoas veel, aga ma ei taha rohkem teada. Ja puudu olid veel ainult värsked lestad - neid saime ka.

Pahlakilude tegemiseks meisterdas mu kallis kaasa resti, sest meie pliidisuu on küllaltki kitsas, et sealt mingit panni sisse sokutada. Imetegu, ma ütlen! Silmamõõdu järgi tegi ja kas jääb kõige rohkem millimeeter külje pealt ruumi üle, kui rest koldesse pista! Aga millega sa paned resti sütele, raske ka teine. Esimest korda suht viskasin, aga kätte ka vaja saada. Sai siis elegantse liigutusega köögiriiulite alt üks X kast välja tõmmatud, seal veidi sobratud ja võrratu riistapuu välja kougitud. Me oleme siin 6 aastat olnud ja ju ma seda kolakat ikka mitu korda  käes hoidnud olen, et viskaks õige risu minema ja mis asi see üldse olla võiks?! Aga näe, ei olnudki ära visanud ja läkski lõpuks taris!





Aga muidu hoitakse siin ikka ilusasti pikivahet ja mune mindi naaberkülast tooma loomulikult kummikinnastega, desovahend samuti korralikult taskus. Mul endal oli eelmisel reedel hästi paha olla ja olin juba leppimas, et sain endale pahalase ikkagi külge. Maale minnes aga läks kõik mööda ja nii jäigi. Ei osanud endale muud diagnoosi panna, kui pohmell. Kui ikka nädal aega pidevalt käsi kange alkoholiga sisse hõõruda ja töökohas ka peamiselt viina hais levimas (mis siis, et politseimaja:), siis ju ta ikka lõpuks pähe ka jõuab.

Laubaöhta vaatasime uuemat eesti kinuvilmi. Noh, pole küll minu asi öelda, aga ikka ütlen. Mõned loodusvaated olid ilusad ja muusika või helikujundus oli hea. Paar korda sai turtsatada kah ja näitlejad mängisid ju kenasti.


Käpapuu

Talve

Täna kolasin jälle mere ääres. Juba õige pea õitseb siin sirel, nõmm-liivatee ja liivmerisinep ning vohab merikapsas. Mõne kuu pärast saab maasikaid ja muulukaid korjata ning veel mõne aja pärast porgandiriisikaid ja liivtatikaid.


Mo metsmaasika auk

Esimene marjapõõsas, kes ennast maja lõunapoolsel küljel vägisi õitsele tahab vedada, on söödav kuslapuu. Kord on ta varem ka õitsenud, aga marju ei ole veel andnud. Tubades tegin salvei suitsu, see taim ei ole ka sel talvel pausi pidanud. Keegi sööb meil ümber maja järjekindlalt kõik tulbi lehed ära ja orava elu saame jälgida otse maja trepi pealt.

Söödav kuslapuu

Salvei


Ahjaa, ma olen mõnikord mõelnud, et võiks ju vlogida ka vahel. Eile hommikul siis pidasin siis endaga aru, et milline see lühike ja lööv stsenaarium siis ka olla võiks. Et näitaks teile õige oma vahvat tagumist majaust. See on kahekordne ja põnevate hingede-linkidega. Ukse vahele on tihendiks naelutatud lambanaha ribasid. Uksest välja minnes avaneb avar vaade päikese ja metsatuka poole, liblikad lendavad, linnud siristavad ja taevas on sinisinine. Nooh, kuulsin vaimukõrvas juba Heino Elleri Koitu oma videoklipi lõpus, teate küll, seda valju osa. Aga välja kukkus... nagu alati.






🌱🐞🐰🌞







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar