30. november 2017

Maitseteekond

Siit tuleb nüüd minu elu esimene toiduarvustus, mis on täiesti kallutatud, üdini subjektiivne ja ebaõiglane takkapihta. Sest veri on paksem kui vesi ja arvustatava restorani peakokk on meie poeg. 

Meie pere juubilar koos oma külalistega sai kingiks maitserännaku restoranis Ö . Maitserännakule eelnes rännak Saaremalt Tallinna. Sisse seadsime ennast restorani kõrval asuvasse hotelli, kust avanes ilus vaade vanalinnale ja muidugi ka meie restoranile. Hotelli ilusalongist sai ka läbi hüpatud ja peenemat sorti õhtusöök võis alata. Idüll. 


No olekski idüll, kui sellest va restovärgist juhuslikult pisut rohkem ei teaks. Siin ta meil kirjutab (aga te võite selle täiesti vabalt ka lugemata jätta ja rahulikult edasi arvata, et peakoka töö on teisi kamandada ja vahel moepärast natuke leemekulpi liigutada):


Kuid mingem nüüd tagasi möödunud nädalavahetusse.


Ei tea ma suurt midagi maailma toidutrendidest ja suundadest, aga üht-teist ju ikka siit-sealt kuuleb. Ei mingit raketiteadust, ikka värske ja võimalikult kohalik tooraine, õiged valmistamise mõtted ja võtted, kontseptsioon ja see miski, mis ühe restorani eriliseks teeb. Toitu kirjeldada ma samuti professionaalselt ei oska, aga ütlen nii, nagu tunne oli.



Jätan perekondlikud emblemised kirjeldamata ja alustan sealt, kus kõik juba ootusärevalt laua ümber istusid. Hakatuseks, maitsemeelte äratuseks toodi.. khmm-khmm.. kartulikrõpse. Neid sai kasta ürdigeeli sisse. Käin üsna sageli lähetustes ja pikkadel sõitudel tahaks ju ikka midagi näksida (paha komme, ma tean). Nii ostan ma praami pealt topsi juurviljakrõpse ja kujutan ette, et need on ehk väheke kasulikumad, kui kommid või saiakesed. Aga noh, sool ja rasv neis nullib mu kasulikkuse idee muidugi ära. Aga päris head on need sellegi poolest. Olid. Sest peale Ö kollaseid ja lillakaid õhulisi krõbinaid ma vist R-kioski omi enam ei taha. 


Selleri roa suhtes oli mul juba ette kindel teadmine, et see lihtsalt ei saa hea olla. Novembri alguses jagati Silverspooni auhindu ja Ö restoran tõi konkursilt ära Best Fine Dining hõbelusika auhinna. Selle ürituse eel käisid Ö peakokad ETV saates  roogi valmistamas ja seesamune selleriroog maitses kreembrülee ja jaapanlasest koka valmistet roa kõrval hindajale kõige rohkem. Teleka ees mõtlesin, et tuhkagi, kiidad seda sellerit lihtsalt selle pärast, et see on kasulik ja taimne ja lahja ja üldse, et jutt oleks poliitiliselt korrektne. Ma isiklikult ei söö sellerit. Noh ja võite juba arvata - ainuke roog, millest mul pilti ei ole, ongi seesamune selleriroog! Sest et see libises nii kiiresti ära, kuna oli niiii hea. Toidu mõte oli selles, et kõik osised taldrikul olid tehtud sellerist erineval moel ja vadakust ning võist kaste pani i-le täpi ja ma ütleks isegi, et jotile ka. 




Siis toodi potikesi-pütikesi. Aa, iga käigu kohta räägiti juttu ka. Kust on tooraine pärit ja mis seal topsikestes üldse on. Munakoore sees oli siidjas-piimjas kergelt vahune vedelik. Inimene sööb ikka ajuga küll. Ei, see ei olnud piima, jogurti, keefiri või koore toit vaid hoopis.. kalatoit! Ja särtsukurgine ja tilline. Ja ma ei tea siiamaani, kas oli see supp või kaste, söök või jook. Igal juhul kõik kraapisid oma munakoored tilgatumaks ja tundus, et vaatasid munakoore all olevat heinagi sellise pilguga, et ehk on ka söödav ja ehk on sama hea.


Lusika peal oli üks väike oma maja pelmeenikene lamba- ja veel miski lihaga; kaste, murulauk - ükski neist komponentidest ei saanud sealt puududa. Mhhh, nii vähe! Ja mustas topsis oli soe jook punapeedist - soolakas, hapukas, mahe ja maitsekas.

Aga siis toodi nuku toidud.


Tillukesed vormileivad ja -saiad. Tatrajahust ja rukkijahust. Suus tundusid peaaegu nagu keeksikesed. Lisandiks koorevõi röstitud toortatraga, vadakuvõi, roosa sool ja maitseroheline. Jahud toodud mahetalust, või ise rõõsast koorest kokku löödud. 

Õhtu edenedes olid kõik lauad täitunud. Näha oli, et inimesed ei tulnud sinna lihtsalt kõhtu täis sööma vaid maitseid nautima, üllatusi kogema, õhtusöögist endale meeldivat sündmust tegema. Pooled olid välismaalased, neile räägiti siis inglise keeles Rautsi talu juurikatest ja Pärnukandi kohakalast. Kohast saigi minu üks lemmik. Õigemini oli nii, et mis käik parajasti pooleli oli, see ka lemmikuks sai. Kuni tuli järgmine ja sai uueks lemmikuks.


Koha kohaks. Muidugi oli see võiga hõrguks praetud ja nahk hea krõbe, aga tule taevas appi, mis seal juures oli! KAPSAS! Kala ja kapsas. Kala kapsaga. Kapsakala. Mida veel? Korraks meenusid jõuluõhtud vanaema-vanaisa juures talus, kus tehti imehäid suretud (suretatud) kapsaid. Aga no neid söödi ikka liha ja kartuliga, mitte kalaga. Eelarvamused põrmustusid esimese suutäiega. Krõbepehme kalaamps, suitsune kapsaamps, magushapu kapsaamps, natuke rohelist, imetabane kaste. 

Meid viidi kööki ka. See on iga naise lemmikvaade, kui mehed köögis toimetavad. Kord ja süsteem. Keskendunud asjalikkus. Kiirus ja vilunud liigutused. Ilmselgelt ka omad siseringi naljad, heade mõtete jagamine ja üksteisest hoolimine. Sest et kui köögis oleks vimm ja viha, siis oleks ka toit kibe. Sööjate tänu on küll meeldiv, aga see ei toida. Palk on ju alati igaühel liiga väike. Sestap lihtsalt peab olema kollektiivis veel midagi, mis motiveerib.


Peakokal vaba õhtu, papsi juubeli puhul ülikonnas

Räägiti ja näidati. Köögis teatakse sinust vahel rohkemgi, kui arvata võid. Kui keegi laua broneerib, küsitakse eelistuste, allergiate ja toidutalumatuste kohta. Kuidas ikka mõnekümne aastaga kõik muutuda võib! Keskkooli lõpuklassis võtsime sõbrannaga julguse kokku ja läksime päevasel ajal restorani. Igaks juhuks panime passid ka taskusse, et oma täisealisust tõestada. Kelner näitas ilmselgelt oma ebasümpaatiat välja mingite tõenäoliselt kehva maksejõuga plikade suhtes. Kui lõpetuseks jäätist tellida soovisime, visati meid restoranist peaaegu välja ja öeldi, et minge, lapsed, ostke omale jäätist tänava pealt putkast! Kartsime, et vanamees läheb ja kaebab veel koolis õpetajale ära, et ise koolilapsed ja juba nii amoraalsed - käivad restoranis!

Aga tuleme uuesti helgesse tänapäeva tagasi. Lõime kõik peakokaga nukid kokku ja läksime tagasi lauda.


Toodi lammas. Lambaga on mingid lood. Eesti lammas ei saavat Uus-Meremaa ja Islandi lambale vastu. Kaugelt tulnud, aga parim. Teades, et üks peakokkadest käis suvel Islandil puhkamas, ei saanud  me mitte tögamata jätta, et ta selle lamba sealt ise lennukiga kaasa tõi.

Restoranidel Ö ja Kakas Kokka on kaks peakokka - omavahel sõbrad, päritolult saarlased. Kas nii saama? Väga hästi saama, sest uks ja ukseorv oli parima restorani tunnusmärke täis. Üks kord võib peaaegu iga restoran parimaks saada, aga katsu sa seda taset aastast aastasse ja kõigil aastaaegadel  hoida. Pealegi linnas, kus toitlustusasutusi on igal smmul vaat et mitu. 

Lammas

Hõbelusikas. Paraku pronksist.


Lamba juures hakkas minul juba raskeks minema, aga juba puhtast uudishimust koostasin oma kahvli otsa erinevaid kombinatsioone lihast, soojast salatist, nuikapsasast, suitsusest kastmest, ürtidest ja shiitake seentest. See peakokk, kes meiega lauas istus ja päris tavalist restoranikülastajat kehastada püüdis, lohutas, et nüüd juba hakkabki magusaks minema. 

Meie seltskonnaga oli muidugi üks probleem. Me ei olnud omavahel ammu kohtunud ja jutustada oli palju. Sestap tegime heade teenindajate elu pisut raskeks. Olime umbes nagu koolilapsed, kes korralikult õpetaja juttu ei kuula. Aga nad olid väga tublid, kiired ja siirad. Ei toimunud mingit robotlikku etendust ja pingviinide moodi koogutamist. Ja ometi kujunes meie teenindamisest väike etendus, kus ühe teenindajanna kanda oli suurem osa toimetustest. Kord olid aga ümber laua mehed mustas, kes ühekorraga kõigile taldrikud ette asetasid ja teine kord seisid laua otsas pikad noored mehed, kes nii koduselt oma kastmejuttu rääkisid. Teadlikum lauanaaber siis ütleski, et tegelikult nad ei ole saarlased, aga õpivad hoolega saaremaa keelt. Äi see kena, kena. 


Oehh, magusa taldrikul oli samuti hääd-paremat - koogiõhik, sorbett, kreemjal tarretisel mahlane tarretis. Eelmiseid käike ei oleks nagu olnudki. Aga enne, kui seda maiust sööma hakkasime, ilmusid lauale vaagnad kadakaokste, kuusekäbide ja pihlakakobaratega. Süüdati särisev vulkaan sünnipäeva puhul ja kannudest valati midagi aromaatset okstele. Justkui elus loodus ise oleks hakanud mööda lauda voogama - laukasood ja uduvood ning see kõik paelus pilku ja rõõmustas meeli.



Olin seal restoranis päevasel ajal käinud ja ei saanud siis väga sisekujundusest aru. Et on nagu natuke retro ja on nagu pisut popp, ei uhke lux ega ka päris lihtne, kuid õhtul koos valgustusega loksus kõik paika. See koht päeval avatud ei ole. Oli hubane, oli õhku ja soojust ning hea aura. Isegi meie peagi viiene istus kogu õhtu lauas, sõi oma lemmiktoite, kuigi need olid pärit sama köögi teise restorani (Kaks Kokka)  menüüst. Vahepeal laps joonistas ja kleepis kleepse, kuulas ja vaatas. Mina sain kingituseks pildi, kus meie kaks ilusasti peal. Küll ma dešifreerisin, et mida need nooled küll tähendada võiksid, kuni taipasin, et need on K tähed. Otsekohe lugesin lause välja - Kure  mana kalis (Kuressaare vanaema kallis).


Ja tuligi viimane suupoolis - käsitöökommid. Täiesti uudsed maitsed. Ümbert tuhased tihked trühvlid, ise tehtud martsipaniümbrises purjus mari ja hapukad iirise moodi kompvekid.

Ega mina ka ei tea, aga mulle tundub, et Ö menüü on nagu maailma esiettekanne. Palju asju on ise välja mõeldud ja toitude kombinatsioonid vastu igasugust loogikat sobima pandud. Aga ärge nüüd jumala eest minge sinna peale närvilist tööpäeva ega istuge potsti laua taha nõudmistega, et pakutagu mulle kuningakoja toite, talutagu ära kõik mu kapriisid ja üldse tehtagu mu tuju heaks. Kõik head asjad sünnivad ikka ennast peenhäälestades ja koostöös;)



Aga iga hea asi... ei pea sugugi alati otsa saama. Inimene tahab teine kordki süüa ja elamusi saada. Kohti jätkub. Siinkohal veel üks lugu, mis ei ole otseselt toiduga seotud vaid mõtlemisega üldse. Kord paluti mul vestelda ühe väikese koolipoisi isaga, kelle poeg oli mingi suuremat sorti pahanduse teinud. Juhtum oli esmakordne ja kogu pere oli ähmis ja häiritud. Isal palju tööd, emal lapsed kantseldada ja poeg teeb pätti. Küsisin siis, et kuidas te oma perega ka aega veedate, mida koos ette võtate? Ja noor isa ütles lausa hingepõhjast, et minul küll ei ole võimalik perele välismaa reise lubada, et puhata ja koos olla. Küsisin siis, et aga käigud loodusesse, piknikud, mängud, sport ja kasvõi võõramaateemaline piknik keset oma suure toa põrandat, kui kuhugi minna ei ole võimalik? Selle peale vaatas see mees mind kui tulnukat. Mis mõttes kodus keset põrandavaipa teetseremooniat teha või koos lastega Ameerika lipukesi joonistada ja burksi süüa?

Tahangi öelda, et selleks, et elamusi oma ellu tuua, ei peagi iga kord kuhugi sõitma ja palju raha kulutama. Kui see võimalik ei ole, siis peab oma loovust kasutama. Tuleb igati kasuks ja teeb elu huvitavaks. Ja lapsedki leiavad oma tee.

Kokad Ranno ja Martin Hõbelusika galal


Kohe peale meie õhtut tuli veel üks reiting välja. Ülihea koht ja eriti kõrged punktid restoranile Ö:



Aga olgu nende auhindadega nagu on. Ettevõtte ainuke eesmärk on teenida kasumit. Käisime järgmisel õhtul veel saare kokkade restorani ukse vahelt piilumas, et äkki rändame uuesti mööda maitsemaastikke.  Aga maja oli nii puupüsti rahvast ja mitmekeelset suminat täis, et jalutasime 20 sammu üle õue oma hotelli alla restorani. Seal valitses vaikus, peale meie oli söömas veel 2 inimest, hiljem lisandus üks grupike. Igaüks elab nagu oskab.











18. november 2017

Miks Sõrve?

Seda postitust olen teile juba ammugi lubanud. Et kui mitte millestki muust enam kirjutada ei ole, siis kirjutan sellest, miks me just Sõrve sattusime. Muust oleks ju kirjutada küll, aga kui aeg su elus vahepeal korraks seisma jääb, siis nagu laulusalmgi ütleb - vahel on nagu tahaksin midagi muud. Tänaste piltide kvaliteet muidugi kriitikat ei kannata, aga loodan, et neilt on vähemalt emotsioonid näha.

Meilt on väga palju küsitud, et kas teil on seal juured? Juuri enda teada ei ole. Lähemaid sugulasi kah mitte. Kui nüüd Geni- või arhiivepidi 7-8 põlve tagasi minema hakata, siis võib olla isegi leiaks siitkandist oma eellasi. Aga seda ei taha eriti teada, sest et ei jõuaks lihtsalt enam ära hoomata, kes kõik su sugulased olla võivad. Niimoodi on terve Saaremaa omavahel risti-rästi sugulased.


Võtsin välja vanad albumid. Mõtlesin, et ju seal ainult Sõrve pildid ongi. Aga ei olnud sugugi. Uskumatu, millised ringi kolajad me küll omal ajal olime! Ikka peredega, lapsed, koerad, veenõud ja lõkkepuud, pallid ja jalgrattad, sardellid ja Fantad, presendist telgid ja vateeritud magamiskotid, õnged ja priimused, rannatarbed ja Orto päikesekeemid, talvel salvokad, suusad-uisud ja suurte hiina termostega tee kaasas jne jne jne. Oleme telkinud üksikul saarel, kus juus(tu)kullid (loe: maipõrnikad) põnts ja põnts vastu nägemist lendasid ja kadakapõõsa all magamiskotis magades sääseparved nii valjusti undasid, nagu lendaksid reaktiivid pea kohal. Paadisõidud, kalaretked, autorallid, tantsuvõistlused ja hiljem juba turismireisid. Meeletu! Ja millal siis veel kodus kõik need toimetused tehtud said, alates kogu perele rõivaste õmblemisest ja lõpetades keldritäite hoidiste tegemisega? Aga kõigest sellest ei tahtnud ma ju üldse rääkida!


Meil oli koos heade sõprade perega tore traditsioon. Nimelt usaldas üks laevakaptenist sõrvekas viis aastat järjest üheks augustilõpu pikaks nädalavahetuseks meie kätte oma võrratu suvituskoha. Ööbisime mitmekorruselises tuuleveskis, aga päevad veetsime mööda merekallast matkates ja õhtud ning pooled ööd lõkke ümber süües-juues, mänge mängides, tantsides, lauldes, lollitades, naerukrampides vääneldes ja lõpuks põhjatust öötaevast tähti, sputnikke ja lennukeid vahtides. 



Teisest aastast alates hakkasime ka peresõpru ja lisaks veel laste sõpru kaasa võtma, sest esiteks olid siis võistluste meeskonnad tõhusamad ja teiseks saime ka teistele linnainimestele erilisi elamusi pakkuda. Esimesel päeval matkasime mööda merekallast kilomeetreid ja kilomeetreid ühele poole, teisel päeval teisele poole ja nii igal aastal. Korjasime haakrikku, tegime neist näitusi või seadsime  taieseid ja installatsioone kokku. Ühtlasi sai rand puhtamaks. 





Pildid ei ole kronoloogilises järjekorras, sest mis seal vahet. Meil oli seal a l a t i lihtsalt lõputult äge! Siiani on meeles soe augustikuine õhk ja meretuul, kadakate ning tuhandete rannataimede küps lõhn. 

Ühel päeval jalutas meie veski juurde lihtsalt üks hobune. Linnainimestena me talle igaks juhuks päris nina alla ei läinud. Aga no mõelge - mitte külakass või koerakrants vaid hobune! Mõne aja pärast tuli ka tema perenaine, kes rääkis meile selle hobuse loo. Loom pidas ennast rohkem inimeseks kui hobuseks, sest oli väikese varsana kaotanud oma ema ja kasvanud üles koos inimestega. Päris elutoas, nagu Pipi hobune, ta ei elanud, aga igal hommikul tuli ja pistis ta oma pea köögiaknast sisse ja küsis maiust. No mis te arvate, mis oli nüüd meie esimene küsimus hobuse perenaisele? Ah, ei olegi vaja arvata, see on ju niigi ilmselge. Jah, loomulikult võite te tema seljas sõita, ta on väga rahulik ja sõbralik loom, ütles perenaine. Ja lubas ise igaks juhuks juures ka olla. 




See oli ikka linnalaste ehe rõõm, mida see hobukene pakkus ja ühe augustikuu lõppedes hakati kohe järgmist ootama, et jälle oma ratsuga kohtuda. Ja mis mõttes laste rõõm! Arvate, et me ise ei vallutanud seda vaprat ratsut? Vapper oli ta igal juhul, sest pidi ära kannatama hulga oskamatuid ja veidi ärevil linnainimesi, kes kõik ootasid järjekorras, et talle ennast selga upitada. Ratsutamine, õigemini "ratsutamine", kestis õhtupimeduseni välja. 



Piltidelt paistab, et olime seal lausa Agnesed ja Gabrielid kõik, aga tegelikult ei tahtnud see hobune meiega esialgu sammugi astuda.  Seisis paigal nagu eesel ja halvemal juhul hakkas lihtsalt rahulikult rohtu sööma. Nuta või naera. Kui perenaine teda ohjest talutas, siis ikka lonkis natuke. Mõnega meist tegi ta ka paar suuremat ringi. Põhjus oli nimelt selles, et hobu tajus ära oskamatuse ja kartlikkuse ning ei suvatsenud selliste peale oma kabjaraudu üldsegi kulutada. Aga ikkagi oli see kogemus meil nii lõpmata tore ja minul on siiamaani selle sooja õõtsuva istumisaluse tunne veel meeles. 

Ühel suvel olid meiega veskis sõbrad mandrilt ja  nende perepea võttis selle ratsutamise värgi kohe tõsiselt ette. Selleks ajaks olime me ise juba nii usaldusväärsed, et hobune anti meile mere äärde ilma pererahvata rahumeeli kaasa. Mandrimees pidas hobuse kõrval tükk aega plaani, et kuidas see ratsu selga hüppamine nüüd täpsemalt läbi viia. Meie aga vaatasime kõrvalt, et mitte väga suur hobune ja otsustavust täis suur mees tunnistavad teineteist veidi umbusklikult ning olime igaks juhuks valmis appi sööstma. Ükskõik kummale.

Ja siis ta tegigi seda. Mees haaras ohjest, pingutas kõiki oma lihaseid ja hakkas ennast hobuse selga vinnama. Hobune ajas oma jalad harki, surus kabjad murukamarasse, kuid ta põlved ei nõtkunud. No kes keda!? Ohh, seda ei olnud väga kerge kõrvalt vaadata. Sõber saigi peaaegu hobusele selga, kui äkki hakkas kogu see kooslus kuidagi kreeni kiskuma. Tegelikult hakkas hobuse seljast ära vajuma mees, aga meie kõik jooksime appi hobusele. Novot, niimoodi käitub siis inimene kriisiolukorras... Tegelikult midagi hullu ei juhtunudki, tasakaal taastati ja sai mõnusasti ratsutada ka meie vahva sõber mandrimees. 




Me ei sõitnud Sõrve veskisse mitte kunagi ilma ettevalmistusi tegemata. No söögid-joogid, spordivahendid, tekid-padjad - seda loomulikult. Aga alati oli meil ka ajaveetmise programm ette valmistatud. Ükskord sai igaühele lauluraamatud paljundatud, repertuaariks Kuldse Trio toonased hitid. Ja mida aeg hilisema öö poole läks, seda teatraalsemaks etteasted muutusid. Terve vahepealse aasta läbi sai mänge ja võistlusi kõrva taha pandud. Igal perel oli midagi üllatuseks varutud. Ette olid valmistatud mõistatamismängud ja täpsusmängud, rääkisime anekdoote ja lugusid. Vahel olid kaasas mingid kostüümielemendid ja mida veidramad, seda parem. Poistel olid säärekaitsed ja kedrad igaks juhuks koidust ehani jalas, sest mine sa tea, mis hetkel jalkaks läheb.




Nagu isa..

...nõnda poeg

Igal õhtul läksime kõrgest merekaldast alla, et päikeseloojangut vaadata. Teatavasti ei ole olemas kahte ühesugust loojangut. See hetk on midagi sellist, mida sooviks, et see kestaks ja kestaks ja kestaks. Aga ta ei kesta. Meile tundus, et sel hetkel, kui punane päikeseketas merre vajus, kostis sisin. Nagu ikka siis, kui midagi väga-väga kuuma jahedasse vette satub. Ausõna, me kuulsime sisinat! Aga võis ka olla, et keegi meist sellele häälele iga kord natuke kaasa aitas.


Grupihüppest sai ka üks meie traditsioone, selle kombe õppisime oma Leedu sõpradelt. Oehh, sellega oli häda! Tol ajal ei olnud ju veel mälukaarte ja filmi pidi ikka fotokas natuke kokku ka hoidma. Aga see va hüpe ei läinud ju kuidagi klappima. Mõni viilis, mõni tegi eluhüppeid. Koerad kukkusid haukuma. Vahel ajas nii kangesti naerma, et lihtsalt ei olnud võimalik hüpata, kui suurema õnnetuse ära hoidmiseks jalgu ristis hoidma pidi. Ja kui kolmeni loetakse, siis  mis hetkel ikkagi hüppama peab? Kas nii, et "kolm!" ajal oled juba õhus või alles hakkad hüppama? 





Ühel aastal oli kõigile antud ülesanne - mõelda välja filmiklipi stsenaarium. Meil oli kaasas mu onult laenatud videokaamera ja oma pool päeva toimusid fimivõtted. Igaüks seletas oma stsenaariumi teistele ära ja siis tuli seda mängida. No näiteks ühe filmi märklause oli: Saen oksa, millel ise istun. Teises filmis tehti filmitrikk, kus tegelasele löödi (palun väga vabandust, aga kõike tehti ikka kunsti nimel:)) ühesõnaga löödi kirvega pähe. No puupakk oli näitlejast tükkmaad tagapool, aga tasapinnalisel ekraanil tundus.. teate isegi mis. Minu stsenaarium rääkis kaljuronijatest ja siin on pilt filmivõtetelt. 



See oli ikka metsik rühkimine, mis seal kaljudel käis. Nätlejameisterlikkusel ei olnud piire. Ja huvitav, kõik kes pea püstloodis kaljule ronima läksid, said sellest ilma abivahenditeta ka üles! Isegi kivivaringud ei heidutanud kedagi. No olgu, reedan saladuse - statistid ise loopisid neid kive ja täiesti ohutult. Kõik, kes seda filmi hiljem nägid, küsisid hirmunult, et kus sellised kaljud Sõrves on? Ja kuidas see võimalik on? Nii hirmus! Te olete hullud, lasete lastel nii ohtlikus kohas ronida! Kuni äkki  jookseb filmi lõpukaadrites püstloodis kaljuseinast rahulikult pea ees alla ja siis jälle üles tagasi pisikene hall kääbuspuudel. Vahepeal seisatab seinal saba liputades, nuusutab ronijaid ja jookseb jälle minema. No umbes nii, nagu kärbes seina peal. Saite aru? Kui ei, siis keerake pilti päripäeva:))




Kuid meie loo peategelane oli ikkagi veski ise. Laevakapten koos oma samuti kaptenitest sõpradega tõi selle veski kusagilt mujalt ja lasi kraanaga selle kunagise veski asukoha peale püsti panna. Sinna sisse olid ehitatud võimsad magamislavatsid, mis olid kaetud paksude vahtkummidega. Muud väga ei olnudki. Päevavalges tegime sinna omale pesad valmis ja kui me siis ööpimeduses oma asemetele läksime, algas viimane vaatus. Õigemini vaadata ei olnud midagi, sest elektrit seal ei olnud ja patareisid tuli igaks juhuks kokku hoida. Aga algasid ööjutud ja need olid küllaltki õudsad. Veski kägises ja vappus  aeg ajalt tuuleiilides, meri kohises, oli pime, kuskil huikas lind ja madal hääl vestis õudusjuttu - ühes mustas, mustas linnas oli üks must, must tänav. Sellel mustal, mustal tänaval oli üks must, must maja... Igatahes lapsed musta käe kägistamisloost närvivapustust ei saanud ja just lapsed olidki need, kes kõige rohkem tondijutte nõudsid. 

Viimast korda veskis olles, oli just toimunud omandireform ja maaala õigusjärgne omanik talus meid seal veel läbi häda ära. Lootsime, et uued vanad omanikud hakkavad seal turismindusega tegelema ja me saame edasi oma traditsiooni jätkata. Aga seda ei juhtunud. Veski kere seisab tänapäeval veel püsti, aga tiivad on ammu küljest kukkunud ja ega sinna lähedalegi saa, sest tee otsas on kett ees. 


Oma hilisemas elus käisime igal suvel kord või paar Sõrves ringi sõitmas. Kümmekond või isegi rohkem aastat tagasi juhatati meile seal kätte üks hea kalakoht, kus hakkasime kevadeti sõpradega kalal käima. See koht oli nii hunnitu, et kala kätte saamisel ei olnud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust. Leitud kalakoht on seesama praegune "meie mereäär", kus me nüüdki kogu aeg kalal, seenel, maasikal ja niisama jalutamas käime. See on meie nüüdsest maakodust veidi üle kilomeetri kaugusel. Oh, kui palju, vist lausa kümneid kordi sai kalal käies ohatud, et nii kahju on siit Sõrvest jälle linna tagasi sõita. Tee ääres vaatasime alati tühjaks jäänud talukohti ja majakesi ning arutasime, et miks küll omanikud nendega midagi peale ei hakka.  Ise ei taha ja teistele ei anna. Seda, et me ise ühel ilusal päeval ühes sellises tarekeses elame, ei osanud me unes ka näha. 

Aga järgmine on minu lemmikpilt meie ammustest Sõrve aegadest . Seda vaadates tunnen heleda päikese paitust, tunnen vabadust ja õnnetunnet. Seda pilti vaadates kuulen justkui muretut dixieland muusikat, umbes sellist, mis kõlas vene ajal telekast näidatud Tom Sawyeri filmis.  


Kui olete täna imekombel  lugemisega siiamaani välja jõudnud (sest kesse ikka viitsib neid vanemate inimeste vanaaja lugusid lugeda), siis olete te ilmselt juba loo pealkirjas olevale küsimusele vastuse kätte saanud. Ilusad mälestused. 

Järgmisel pildil on meie Sõrve maakodus külas meie samad sõbrad, kellega me aastaid tagasi Sõrves veskis käisime.  Pildil on ka nende lapselapsed ehk siis ühe vanal pildil oleva lapse lapsed. Muutunud ei ole mitte midagi, kõik kordub:)




⚽🌼🌞