25. november 2015

Asjad ei ole nii...

Looduse värvipalett on võtnud väga ühetoonilise ilme, aga ei maksa lootagi, et see meid maalt eemale peletab. Sest siin on... midagi. Midagi, mida ei näe. Küll aga tunneb.



Näiteks lõhnad. Kappasin, no hea küll, sõitsin kõik suuremad poed läbi, et leida küünlaid, mis lõhnavad nii eriliselt ainult siin. Linnas ei tekitanud needsamad küünlad üldsegi mingit hõngu tuppa.

Või kui sügise hakul hakkas naabrite poolt äkki mõnusat kärjevaha-taruvaigusegust lõhna tulema, siis tundus tõesti, et selle lõhnaga tuli õuele tagasi ka magus südasuvine soojus. Viimased floksiõied ja roosid on endasse kogunud justkui kontsentratsiooni kogu suve lõhnadest. Või meri. Ah, ma ei hakka siin üldse mere lõhnadest rääkimagi. Ta saadab meile talu ümber kogu õhu, mida me hingame ja ilmad ja tuuled ja kõik aastaajad.




Lõhnadest veel. Hiljuti rääkis telekas üks lõhnadeuurijast teadlane, et maitsed ei teki mitte suus vaid ninas. Eks pandud jälle Marko Reikopil nina lõksuga kinni ja anti komme maitsta. Katse kinnitas, et kui lõks ära võeti, taastus ka maitsemeel. No samamoodi nagu suure nohu korralgi, ei midagi uut ju. Ja kuskil saates näidati aparaate, mis suurtes marketites häid lõhnu õhku pihustavad - puuvili, kohv, lilled jne. Teadagi, mis eesmärgil. Meie maaotsa peal oli vanasti lafka peatus olnud. Ka nüüd peatub seal vahel mõni auto hea-paremaga. Viimati lõhnas siin suitsuliha järgi. Ehtne, kodune, ilma säilitusaineteta ja tooraine siitsamast metsadest kütitud.






Suuresti lõhn oli ka see, miks me üldse siia tarekesse jääda tahtsime. Mis niiväga eriline lõhn see  120-aastases majas ikka olla saab, kui õues veel jäised lumelaigud maas ja maja ise ammust ajast kütmata ja sättimata. Aga vat oli! Vanaemade talude lõhn oli. Kuigi mitte täpselt samasugune, aga ikkagi. Eks palkidesse talletanud ju aastatepikku oma lõhnad rehepeks ja leivategu; heinad laka peal ja paksudest seanaha ribadest tihendid uste vahel, lambavill ja kodune tume seep, põrandavärv ja nõgi.. Nii võiks jätkata ei tea kui kaua. Igas talus ikka ühtemoodi.

Ikka seesama vaade, ei väsi sellest vist kunagi

Peenemate lõhnadega peletame me metssigu eemale ja täitsa toimib. Muidugi teeb vihm oma töö ja kui riideribadelt lõhn maha pestud, siis on ka elukad kohe platsis. Keset õuet ei ole nad siiski veel tulnud. Ja vaat kui tark tegu, et ma ikka kalossidest välja lõigatud katkiseid sisusid ära ei visanud - nüüd ripuvad need lõhnakottidena tüügaste küljes.




Meil käis ka üks kopsakas orav külas. Polnud nii suurt varem näinudki. Värvilt tumepruun ja kõrvade otstes uhked tutid. Objektiiv mul väga ei zoomi, aga mingid jäädvustused on olemas. Robby pidas ennast ka vist korraks oravaks, võttis pika, kiire hoo ja ründas puutüve. Siis vist taipas, et nii vilgas tema paks kere ikkagi ei ole, kui käbikuningal. Siis kössutas natuke aega puutüvel ja tegi näo, et ta ei tahtnudki kõrgemale ronida.






Ei tahaks muudkui halada, et viimased kännumamplid, viimased kuumaasikad, viimased õied, viimased lehed kalendris - kõik see viimane peab ju ometi millekski hea olema! Ja ongi - selleks, et uuesti tulla, peab ju enne ära minema. Ja mis siis vahepeal on? Oi, oi, paljugi on - taevas, tähed, karge õhk ja saunakuumus, tubane soojus, loodetavasti natuke ka siinkandis nii haruldast lund, jõulud, vastlad, päike, kuu. Ja muidugi inimesed kallid - iga ilmaga. 















Ahsoo, et see tänase postituse pealkiri? Ega see ei olegi selle jutu ja pildirea pealkiri. See on hoopis üks minu selle aasta leid või õigemini äratundmine. Mõte on nii universaalne, et sobib peaaegu kõigega siin ärevavõitu elus.

Asjad ei ole nii, nagu nad on - asjad on nii, nagu meie oleme.