Kui ma mõnda aega tagasi oma ajaraamatut sirvisin, siis mõtlesin, et järgmine postitus tuleb ainult ja ainult maaelust. Sest et liiga palju linnamudru on viimastel aegadel siia sattunud. Nüüd ei teagi, kuidas sellest plaanist kinni pidada. Praegu tundub, et maamemuaare ei tule täna üldse jutuks. Ja veel tundub, et ei ole ka sellist rõkkavat kevadrõõmu hinges, et midagi selle tunde laineharjal kirja panna.
Saagu tänase postituse kaanepildiks siis üks kirgas-ergas reisipilt Krimmist. Aga kuna ajaraamatu kronoloogiast tuleb kinni pidada, siis järg jäi meil tegelikult jaanuarikuusse maha. Pildid näitavad, et jaanuari viimastel päevadel sai maal majad soojaks köetud, linde toidetud, jõulukulinad ära pakitud ja lihtsalt rahus oleletud. Ning tuleviku suhtes õndsas teadmatuses oldud...
Traditsiooniliselt üks kord aastas kutsun teid korraks tuppa ka. Ei ole siin uut midagi. Plaanid muidugi on, aga nende õnnestumist ei tahaks enne oma õiget aega ära sõnuda.
Viimane lumemöll, mis suurema osa maast (sealhulgas ka Hiiumaa, hihii) paksu lume alla mattis, meieni ei jõudnud. Sestap olid meil jaanuari lõpus teed ja tänavad puhtad, ilm mõnusalt karge ja ma suutsin teha need 10 kõige raskemat sammu - diivanist välisukseni. Pea igal õhtul ja see oli mõnus, sest kümnele sammule õnnestus paari-kolme kilomeetri jagu samme juurde tekitada. Olgu öeldud, et mul on jube lühike samm, nii et tikkisin mööda tänavaid nii et nahk märg.
Laskusin vaidlusse ka oma sammulugejaga. No mida vähe samme!? Mõõtsin kaardi pealt kõnnitiirud ära ja kuna ma sammu pikkust tean, siis kerge matemaatika näitas, et äpp ei loe mitte minu samme, vaid liigutud aega ja sammud arvutab see kurinahk mingi kahemeetrise spordimehe järgi kokku. Või mina ka ei tea, mis trikke see teeb. Liigutud aega võiks muidugi alati rohkem olla.
|
Jaanuar |
Siis aga juhtus minuga midagi niisugust, mida minuga 17 aastat ja 4 kuud juhtunud ei olnud. Ma nimelt vahetasin töökohta! Mu töö ohvriabitöötajana oli tõesti üks võimas ja rikastav kogemus, kuigi teemad ja juhtumid ei olnud seal kunagi midagi roosilist. Inimeste toetamisest, aga ka muutustes arenemisest, teenuste arendamisest ja koostegemistest sain väga palju tagasi. Mu head kliendid ja koostööpartnerid olid need, kes mind selle teema juures nii kaua hoidsid!💕
Aga oehh.. need armsad kolleegid, kes mul üle terve Eesti maha jäid.. See on alati see kõige raskem osa. Jah, maha jäi vaateid ja värve, lugusid ja elu hetki.
|
Kolleegidele mälestuseks - Ukraina heaks 💙💛 |
Ma peaaegu et väevõimuga ei rääkinud siin ajaraamatus kunagi oma tööst, sest mu vabaaja tegemised olidki just selleks, et vaim jaksaks seda pingelist tööd teha.
|
Viimane kustutab tule... aga küll uus tuleb ja paneb uuesti põlema 💡 |
|
Miks ma küll 17 a jooksul ainult üks kord töökohta vahetasin?😁 |
Peab ütlema, et päris üllatav tunne on, kui sul on äkki selline töö, kus ei olegi kedagi läbi pekstud, ahistatud või väärkoheldud. Aga sellegi poolest jäi sinna mu südamest tükike ja ma saladuskatte all ütlen, et tegelikult olen kahe nädala jooksul lausa NELI korda hommikuti vanasse töökohta sõitnud.
Mu teele sattus aga õnnekombel uus maailma parim töö. Otsuse tegin spontaanselt sekundipealt ja nüüd on uued vaated, uued lood ja uued värsked värvid.
Meie väikseke on aga juba nii suur tüdruk! Käisime Tallinnas tema 9. sünnipäeval, kus pere sai vist ligemale üle kahe aasta ühekorraga kokku. Jätkub seda va soojust südamesse pikaks ajaks. Isegi perepildi peale tulid kõik vabatahtlikult ja ilma ohkimata.
|
Tiigriaasta puhul ehtsad Hiina maiused ananassist. Meie oma Nikki vanaema retsept!👌 |
|
Kodutiigrid |
Koolivaheajal käisime Muhus. Saime sealt korraks väiksed piigad enda kätte lõbustada - üks oma ja teine ka nagu oma. Lõunatasime Vanatoal, seltsiks üks mänguhimuline kutsa Louis ja hiljem seiklesime Koguva sadamas.
Väiksem neiu hakkab peagi 8 saama. Kui küsisime, et mida ta sel aastal kingituseks soovib, siis vastas õrn printsess silmagi pilgutamata - poksikotti!!! No see tuli ikka nii südamest, et palusime talt luba ka südamest naerda. Aga selle peale ei olnud tüdruk veel tulnudki, et siis on ju poksikindaid ka vaja.
|
Autor G. 8 a. |
|
Autor E. 9 a. |
|
Tavaline taadu. Autor G. 8 a. |
Sain ühe siira komplimendi ka ja see kõlas nii: Ma poleks uskunudki, et vanad inimesed ka nii hästi joonistada oskavad! No oli ikka tõesti lõbus.
Olime vist päris oma ülesannete kõrgusel, kui mõnetunnine ajaveetmine "nii toredaks päevaks" nimetati. Piigad lippasid pärast taas teise vanaema ja vana, suurte koerte, ATV, lõkkega heinamaa, põdraga metsa, jäätiste ja kohukeste manu ning neil olid koolivaheajal kindlasti kõik päevad kõige toredamad päevad.
|
Me ju teame juba ammu, et Ukrainas on väga head maiustused |
Mõtlen, et kui palju võib ikka ühe lühikese kuu sisse mahtuda - hambaarst, silmakontroll, töökoha vahetus, saatjana EMOs ja ultrahelis, Pärnu, Tallinn, Muhu, mitu korda maal, kütmine ja kor... Vot koristamine on nüüd peaaegu et lapsemäng. Robby võib nüüd oma kasukat rahuga tuustida, ilma et talle tusaseid pilke saadetaks. Ta ise küll uut abilist väga ei usalda, piilub pigem nurga tagant, aga õnneks paanikasse ka ei lähe. Võib olla tunneb isegi mingit sugulust - robot ka ju must, vurrudega ja hiilib pidevalt ringi.
Olen kogu selle kirjutamise aja mõelnud, et kuidas ma nüüd sellest kirjutan? Et kõik see eelnev jutt ja pildirida on ju nii... nii... mitte just tühine, aga kuidagi väike kogu selle suure jubeduse kõrval, mis praegu toimub. Teatavasti on meil traditsioon käia Krimmis puhkamas. Veetsime seal oma abielust 10 esimest päeva ja alates hõbepulmast oleme veel neli korda seal käinud.
|
Jalta |
|
Sevastoopol. Vaade Amandus Adamsoni Uputatud laevade monumendile. |
Sel aastal pidime minema kuuendat korda. Aastavahetuse paiku tekkis aga mingi tõrge mõttemaailmas, kuigi olime seal mõnusalt suvitanud ka alles viis aastat tagasi. Pidime seda tegema siis juba vene viisadega. Oli midagi uut, kui väiksed vene poisid tänaval meile "Hitler kaputt!" ja "fašist!" hüüdsid. Mõtlesime, et ah, poisikesed... Aga kui Moskva mitmerealistel tänavatel pea kõigil autodel teatud kleepse nägime, siis tekkis küll masendav tunne, et mis maailmas nad küll elavad!? Kleepsudel oli vaid kaks aastaarvu: 1941-1945.
|
Sevastoopoli piiramine. 14 X 115 m maal-panoraam Krimmi sõjast |
|
Nõukaaegne tuumaallveelaevade baas kinnises Balaklava linnas |
Bronnisime siis sel aastal reisi hoopis Odessasse, et oleksime augustis oma rubiinpulma aastapäeval ikkagi samas kuumas kliimas, armastatud Musta mere ääres, samade naerusuiste inimeste, hõrkude lõhnade ja mõnusate maitsete juures.
💔
|
Balaklava |
Sirvin reiside pilte, mida meil on ilmselt mitu tuhat. Olen neid siin kord varemgi jaganud, kuid nüüd on neil kuidagi teine mõte. Eks olnud juba varemgi, kui oli Gruusia sõda ja Krimmi okupeerimine. Aga nüüd... Mõnedel piltidel on palju rahvast - lapsi, naisi, noori. Mõtlen, kas nad on elus, kus nad on, kuidas on... Vahet pole, mis rahvusest keegi on. On jõuetuse, viha ja kurbuse hetki.
|
Neid pühapäevahommikusi jumalateenistusi pisikeses kirikus Jalta promenaadil talusid vene võimud läbi pikkade hammaste, sest seal käisid Ukraina sõdurite emad ja sõjamehed olid auvalves. |
|
Vorontsovi palee. Agaav õitseb vaid kord oma elus ja siis sureb. Õisik kuni 12 m kõrge. |
Jälgin Instagramis matkameest, kes postitab hingematvalt kauneid pilte Krimmi mägedest. Me ei ole kunagi seal vestelnud, kuid nüüd, kui ta postitas sõjavastase sisuga pilte, kirjutas ta mulle, et nii mõnedki sõbrad manitsevad teda, et see on poliitika ja sellesse ei peaks sekkuma (!?). Nii palju pulbitseb hinges, nii palju võiks veel rääkida, arvata, teada, öelda, aga need on vaid sõnad ja sõnad praegu kedagi ei päästa.
|
See karu ajas sõna otseses mõttes inimesi taga. Paremal veteranid igapühapäevasel mälestusteenistusel. |
|
Magnet |
Kannan juba palju aastaid Krimmis kingiks saadud kuldsõrmust, mille sisse on pressitud tekst: Gospodi, sposi i sohrani.*
|
Elas õitsedes Sõrve talve üle |
💙💛
* T. luges loo läbi ja küsis, et kas see on sul veel pooleli? No las jääda siis selline sümboolne tunne.