Talletatud tunne

Üritad kuuserootsu toast välja manööverdada, pöörad
 korraks ringi ja selline tegelane lehvitab järgi

Nii ruttu pole siit majast enne kuusk välja lennanud, kui sel aastal. Ei jõudnud kolmekuninga päevagi ära oodata. Aga räägi seda meie kassile, et kui sa kuusevett joomas käid, siis palun ära vea poolt kuuske oma seljas tube mööda laiali! Kuusk oli meil sel aastal muidugi eriti pudisev. Kuna me ise metsa minna ei saanud, siis tuli puu müügiplatsilt osta. Oli teine küll popsis ja tihe, aga ilmselt juba sügisel maha võetud. Nii et toas ei saanud aevastada ka, ilma et peale seda okkarabinat ei oleks kuulda olnud. Mees aga lohutas, et pole hullu, ainult pisut vähem kui aastake veel ja saame juba uue kuuse tuppa tuua.

Piparkookide küpsetamine jäi veel nibin-nabin jõulupühade sisse. Ehk siis kolmekuningapäeval see küpsetus toimuski ja isegi glasuur oli veel kasutamiskõlblik. Nii ebakunstipäraselt ei ole ma küll ammugi piparkooke kaunistanud, aga seekord oli rõhk kiirel sooritusel. Üldiselt olin rahul ja uhke ja tubli. Mitte küll nii tubli, kui üks sõbranje, kes ENNE jõule koos lapselapsega NELI korda piparkooke küpsetas! Aga ikkagi.

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Nii, nüüd nautisin kolm sekundit oma tublidust, sest et kui lõpuni aus olla, siis kuskil sügavkülma põhjakihtides on veel alles eelmise aasta tainapakk, mis jäigi toona küpsetamata ja see tuleb nüüd lõpuks häbiga ära visata. 

Enne jõule jõudsin maal isegi elamise ära koristada, sest nii kehv oleks olnud veel jõululaupäeva õhtul põrandalapiga maja mööda ringi uhjutada. Olen kuulnud, et vanasti küll lubjati jõululaupäeval reheahju, aga kes siis tänapäeval enam nii atsakas on. Panin ette uued kardinad, sättisin ornungi üht-teist muudki ja muidugi sai meite metsalinnu karjale kilo toitu üles riputatud. 

Jõulude ajal olime siiski linnas, aga nii hea tunne oli mõelda, kuidas vana, puhtaks kasitud tareke pehme lumevaiba rüpes ja öiti kasvava kuu valguses tukub ning oma majalisi ootab. Nii, nagu ta juba sada pluss veel veerandsada aastat oodanud on. Alati ju oodatakse kedagi või midagi. Ja alati ju lõpuks tullakse - varem või hiljem. 

Mis need jõulud siis õieti on? Tõsiusklike ja teoloogiateadlike jaoks on kõik selge ja lihtne. Sotsiaalmeedias terve kuu aega advendihõiskeid ja ükshaaval süüdatud küünalde pilte vaadates mõtlesin, et kui piltide postitajatelt küsida - mida see advent siis õieti tähendab, siis ega vist enamus ei teaks. Mina ka ei tea, aga küllap uurin. Tegelikult juba uurisingi ja advendiajal nii pidulauad kui patused rõõmuhõisked on ikka väga kohatud. Hea teadagi, kui ka järgida ei taipa. 

Aga ikkagi - mida need jõulud ja muud pühad siis ikkagi sügavamalt meiega teevad? Elame kõik ju suuresti pühadest pühadeni.  Hiljuti sibulaid topsi pannes veeretasin lahtiseid sibulakoori peos, et kas viskan ära või peaks juba munade värvimiseks kõrvale panema? Varsti ka riigi sünnipäev, vastlad.

Vastus on lihtne. Tunne on see, mida me eluaeg taga ajame. Hea tunne, õige tunne, mugav tunne, õnnis tunne. Kõik sündmused, mida me elus kogeme, jätavad oma jälje tunnete näol. Kunagi tajutud tundeid kutsuvad taas esile lõhnad, maitsed, kehamälu, esemed, sõnad, sündmused ja muidugi ka inimesed. Oma tundeid kanname me eluaeg justkui seljakotiga  kaasas - nii häid kui halbu ja sealt nemad vupsavad siis parajatel hetkedel päevavalgele.  

Aga kui nüüd mõtlema hakata, siis tunnet ei saa ju ei käega katsuda ega silmaga vaadata. Tunne on üks salapärane alis meie kehade sees, mida ka kõige kaasaegsema kompuutertomograafiga kinni ei püüa. Ometi juhib see nähtamatu sinder meie elusid. Nii et oma tunnete eest tuleb hoolt kanda. Ikka selleks, et... hea tunne oleks.

Küll nüüd targutas, eksole. 

Minul käis jõulutunne peal jupiti ja enamasti ikka ilusate jõuluilmade ja kolde või küünlatuledega seoses. Kohati oli ka mingi imelik ärevus. Mis see siis ikka nii väga ära ei ole üheksale inimesele lihtsat liha-kartulit-kapsast teha. Kuid arvan, et ka jõuluärevus on pärit mingitest varasematest aegadest. Vaat kui istub seal ajukäärude vahel üks lipupunase sametmantli, takuhabeme, papimaski ja vitsakimbuga kuri näärivana!? 

Niisiis oli armas jõululaupäev ema juures, ülejäänud jõulupühad linnakodus ja aastavahetus maal. Muidugi tulid külla ka meie linnupojukesed. Eks see elukene suuresti meie aasta-üheksakuuse ümber siis keerles. No tõeline liider ikka! 

Üheks lemmikumaks kingiks osutus talle teiste noorte poolt kingitud kokkupandav tuuleveski. Tirtsukene lõi aga käega tiibadele hoo sisse ja siis pidid kõik plaksutama ja Oooo! ja Jeeee! hüüdma. Kui keegi ei plaksutanud, siis vaadati talle nii kaua nõudlikult otsa, kuni need plaksud ära tehti. Lauseid ju väga veel ei tule. See tähendab, et tuleb küll, lausa katkematu voona, aga esialgu on need veel mingist tundmatust dimensioonist pärit keeles. Aga milleks suud kulutada, kui nagunii kõik  vajadused silmist loetakse ja soovid täidetakse. Ning ega kõik lapsed peagi sihukesed friigid olema, nagu nende vanaema, kes 2-3-aastaselt ajalehest selge häälega ootamatult "oktoobrirevolutsioon" luges. 

Ainult üks mõistatus jäi - miks pisipiiga nii pahane oli, kui ta korraga köögikapi uksed lahti tõmbas? Kulm läks nii kortsu ja pisike jalake lõi lausa kaks korda vastu maad.. Küllap ei olnud kapp ikkagi nii korras, kui oma kodus. Kui meie suurem linnupoeg veel sama väike oli, siis tema kavalad mõtted ja plaanid väljendusid alati nii, et kõigepealt tuli põnni näole väga kaval muie. Sellele järgnes siis tegutsemine. Noorema piiga salaplaanid näost välja ei paista, aga varbake tillukese võimlemissussi sees hakkab äkki asjalikult vastu maad kõpsima ja sealt edasi võib siis mingit tegevust või nõudmist oodata.

ISSIII!💗

Internet on imeline leiutis ja maailm on nii väike! Lehvitasime mitu korda päevas nagu möödaminnes Singapuri ja Lapimaa poole, näitasime üheaegselt ühtedele külma eestimaa lund ja teistele "sooja" talveilma. Kõik on suhteline - oleneb vaid, kustpoolt vaadata. 

Suurema piigaga katsetasime uut kunstiliiki, mida ma ise koolilapsena väga nautisin, nimelt kollaaži. Taadu käis tüdrukuga koos ka lossivallidel kelgutamas ja autoga sõitmas ehk tööl. 

Siis, kui maailm oli veel must-valge ja ühel teisel tüdrukul oli koolivaheaeg:) 

Aasta viimane päev maal oli uduvihmane, aga ikkagi lumine ja tarekese soojuses ütlemata hubane. Lasime taeva poole eelmiseks aastavahetuseks ostetud raketid, põletasime õueküünlaid ja sauna seina küljes keerles värvilisi tulukesi pilduv diskokera.

Tuulemurrust kuuseoksi

Taas linnas, nautisime meie armsa Nikki tehtud legendaarset härjasabasuppi. Lausa topelt nautisin, sest see ei olnud ju mina, kes seda rooga 6 tundi madalal kuumusel armastuse ja hoolega hautama pidi. Meie nimetaks seda rooga vast veiseliha pajaroaks, aga hõrgutiseks muutis selle tema perekonnas põlvest põlve edasi antud eriline retsept ja Aasiast pärit autentne austrikaste, hele seesamiõli ja muud väärtuslikud maitseained, mis mulle kõik meeldegi ei jäänud. 

Kindlasti jääb aastalõpust meelde ülimõnus restoranilõuna sõbrannaga, millega rehabiliteerisime täielikult eelmise aasta pisut õnnetu väljas käimise. Ega kokkusaamisel ei olnud ju mullugi midagi viga, me oskame igast pisiasjast õnnehetke välja õhata. Aga kui eeldad, et menüü eest hoolitseb prantsusmaalt pärit tippkokk ja kohapeal selgub, et kokka ei olegi olemas ja ei tule ka, siis väike kohmetus ja itsitamise hetk ikka tekib, kui cuisses de grenouilles asemel äkki kohalikku tutti-notti nosid.

Olen seda lugu kirjutanud juba üle nädala. Imeilus muinasjututalv on omandanud veidi kevadisema näo. Sotsiaalmeedias vilksatavad juba üksikud sinililled,  keegi käis kuskil seenel, täna öösel olid taevas punased ja rohelised virmalised ning uueks nädalaks on antud tormihoiatus. 

Mis aastaaeg on, ah?

Täna käisime korraks maal. Metsalinnud said uued toiduportsjonid. Kui nüüd metsast rääkida, siis teoks hakkab saama mu esimese aasta unistus, et selle koledasti risus ja seisva ning haisva veega lodu asemel võiks olla midagi pargi taolist. Siis pääseks siia lõuna poolt ka mõni päikesekiir ligi.  Praegu kukuvad puud karjakaupa ümber seal vees ja paljud on seestki mädad. Niisiis - traktorid juba müttavad. 

Kui nüüd roherahvas kulmu kortsutab, siis neile rahustuseks ütlen, et ametlikult ja paberite järgi meil ei olegi metsa. See siin on üks metsa läinud mets. Kuused-kased jätame alles ja hõredalt leppi. Kui aga loodusrahvas ikka mossitab, siis pea samasugune mets on siin soovi korral liigagi kiiresti tagasi. Nimelt jäi meil üks plats kaks-kolm aastat järjest trimmerdamata ja nüüd ei ole seal mitte üksnes võsa vaid juba käsivarrejämedused lepapuud. 

Ega ma ei peaks ju üldse vabandama, aga eks kripeldab endal ka natuke see loodusesse sekkumine. Kuigi pekki keeras selle ala hoopis enne meid toimunud sekkumine, kui kaevati kraave ja karjääre, kuivendati maid ja siis kasvasid kraavid umbe. 

Nüüd on aga ajaraamatus see koht, kus peaks alanud aastaks häid soove soovima. Sellega on mul viimasel ajal suuri probleeme. Nimelt igasuguste soovimistega. Niisama Head uut aastat! või Palju õnne sünnipäevaks! kribada tundub kuidagi nadi. Igasuguseid põnevaid sõnastusi välja mõelda tundub jällegi liiga punnitatud. Olen juba sotsiaalmeedias ka õnnitlemistest suuresti loobunud. Ja põhjus selles, et ma pean teist kõigist palju rohkem, kui need paar kohustuslikku rida. Mõtlen vahel üsna võõrastegi peale, et milline see pidupäev tal olla võiks ja kellest/millest ta nüüd ja edaspidi rõõmu tunneb. Aga soovin siis -  palju kauneid tundeid! 

💚