Troopikakevade tunded

Vanaema: Noh, kas kastis tuhlid ää?

Vanaisa: Äi, mes ta sii kastis, vau vahel korra oli vett, tegi pealtsed märjaks, pisikse poisi tillu jägu oligid köige rohkem muld märg.

Vanaema: Noo, paramaks ikka tegi... Kangesti kövad paugud olid, ägas pole kuskise sisse löönd..

Vanaisa kisub räästa alt seina pealt traadi küljest kuivatatud silgu, istub pingile, ajab kalossid jala otsast ära ja asub hammastega kala küljest palukesi kiskuma. 

Vanaema: Too ma soole kannika leiba ka vä?

Vanaisa: Kena, et loog laiali pold.. lambakoplis möne labu jägu oli, a see sitt kuivab varsi ise ää. 

Vanaema: Jaajahh... näänähh... 

Ja lendab taas minema. Vanaema ei istu keset päeva heast peast mitte kunagi, ikka on midagi toimetada. Söömaaegadel vaid pannakse tagumik korraks toolile. Vahel lastakse riinipöösa varjus vana kasukatüki peal pool tunnikest leiba luusse, aga sedagi vaid siis, kui hommikul kell 4 juba heinamaale vikatiga niitma või soosse porgandeid rohima mindud oli (sest hiljem on palav ja parmud).

Need, umbes poole sajandi tagused jutud ja tunded, tulevad mul alati meelde, kui kuumal suvepäeval sooja vihma kallab. Vanavanemate vihmajutud jäidki lapsele meelde vast seetõttu, et äikesega oli talurahvas sunnitud korraks paigal püsima ja tööd ei saanud suurt teha. Tegelikult meil maal rumalaid sõnu, ja eriti veel laste ees, ei kasutatud. Praegu läksid päriselu ja ilukirjandus pisut sassi.

Haavalumik?

Me tahaksime, et kõik oleks nii, nagu kunagi oli. Et oleks see õige tunne. Eriti jaani ja muidugi ka jõulude ajal. Jaani ajal tahame, et oleks taas nii soe, et terve öö läbi saaks õues olla sitsiseeliku ja pluusikese väel. Viimastest aegadest mäletame ju vaid juunikuiseid vihmavarju- ja jopeilmu. Sel aastal tuli kirglik kuumus juba ammu enne jaani, justkui kompenseerimaks vahepealseid murelikke aegu. 

Ükspäev jalutasime ema aias, mida nüüd robot ja suuresti poja pere korras hoiavad. Et kõik oleks nii, nagu enne. Küsisin emalt, et kus sa siin vahepeal ka maha istud, kui kasvuhoones või lillede juures ringi tatsad. Ise kiikasin valge, pehme nahkdiivani poole, mille vend isa ehitatud väikese paargu alla paigutanud oli. Eks ma teadsin ju vastust juba ette - ah, siinsamas ja viipas sinepikarva põrandavärviga üle võõbatud puupingi poole keldriukse kõrval. Küsisin, et kas sa sinna peale ei tahaks midagi panna, tekki või vaipa? Ei, mis, pole vaja midagi. No ega Raja Teelel ei olnud ka ju aega pilvi vahtida. Nüüd ma küsin - kus läks valesti?! 😅

Pöörane Hansaland linnadžunglis

Edev püramiidtamm.
Ise hakkas kasvama, ise ehib end.

Puhata ja mängida

Miks mina jooksen pleedidega mööda õuet, õmblen räästaaluse pingi vahtmadratsile etnoriidest katteid, sätin esimese asjana maale tulles lamamistoolile lumivalge pehmenduse, panen isa tehtud aiakiigele oranži karvase katte ja kui lapsed tulevad, siis tirin murule laiali kaks punast siidriidega kaetud vatitekki? Ja miks meie kahe viljaka mullaga maatüki peal ei lokka kartulivarred ega ilutse porgandiread? 

Kapsa-kaalimaa

See kõik on juba olnud. Küll meie linnamaa kasvatas ilusaid suuri ja mahlaseid kapsaid! Ja siis said nad kõik ühekorraga valmis. 2-3 tükki suutsime ära süüa ja juba olidki ülejäänutel limukad kallal - ühe naabri kanadel ja teise naabri jänestel pidu laialt. Krundil oli kolm kartulilappi ja võimas kasvuhoone. Mu vapper vanaema, kes maal oma kodutalus elas, käis 90-ne ringis olles keppide ja karkude najal üle tee oma tuhlipõldu vaatamas. Tädi, tema tütar, tegi hiljem sama, kuid tabureti najal. Mehe armas vanatädi kutsuti teise ilma otse maasikavagude vahelt, umbrohututt võidukalt püsti peos... 

Tegelikult otsime me seda õiget tunnet koguaeg ja absoluutselt kõiges, mis aga elu üldse ette toob. Üks leiab selle aegade rutiine korrates ja teine uusi valikuid tehes. Või siis ei leia. Kel õrnemgi mälestus meeltes olemas, kuidas jaaniööl magamiskambri aknast jasmiinide, pojengide ja lõhnava kuslapuu lõhn sisse tuleb, see ei unusta seda kunagi. Paljud unistavad sellest hiljem eluaeg, paljud leiavad selle taas oma ellu, sest tunne saab mõtteks ja mõte teoks.

Tunne on üks tore asi. Teda ei saa peo peale võtta ega seina äärde püsti panna. Ta on nagu Toscana juuksenõel - kindlalt olemas ja teeb oma töö, kuid teda ennast ei näe. Äkki ongi õnne valem nii lihtne - teeme oma tunded korda? Tunded, mõtted, teod - me saame nende üle ju ise otsustada?!  Kõik. On. Võimalik. 

Tean, tean, isegi rohkem, kui tahaks, et on olemas õnnetused, haigused, tragöödiad, saatused. Mõnikord võib valu olla nii suur, et hingatagi ei saa ega tahagi ja oled täiesti sügavalt veendunud, et seda ei ole lihtsalt võimalik üle elada. Hea tunne ei tule enam mitte kunagi tagasi. 

Koduõue sirel vanal kalmul

Ja siis ühel päeval äkki tunned hetkeks, et natukene on kergem, valu on kübeke väiksem. Aeg, uued sündmused, inimesed ja enda tunnetega töökoosolekute pidamine tulevad sulle toeks. Ja on veel üks  suurepärane abiline - heategevus! Miks meil on Pardiralli ja Vähiravifond Kingitud Elu? Teiste siiras abistamine aitab iseenda valust läbi minna. Annab hea tunde.

 Tagaaia must leeder

Tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et meil ongi nüüd oravapojad! Või on nad hoopis oravatütred, aga viimati maale tulles vaatasin, et sauna ees murul liiguvad kaks pisikest musta kogu. Esimene mõte oli, et suured rotid! Haha, mu mees teab ju kõige paremini, et ma igal pool rotte eeldan olevat, kuigi ma neid eriti ei kardagi. Ma lihtsalt ei taha, et nad majapidamisse tuleksid. Aga no tõesti - kaks miniatuurset, julget oravakest!

Kass pani need muidugi kohe sihikule ja jummel, meie vanal paksul kõutsil kiirust küll! Oravake lollike jooksis auto alla ja mina ajasin kassi rehaga tuppa. Selleks suveks on siis tegevus olemas. Kaks korda päevas - hommikul ja õhtul on õuemuru oravapuru täis, sest maiustatakse ligi tund aega ennastunustavalt jalaka seemnetega. 

Jaanikuul sattusin ka Tartusse. Õigemini kutsuti. Meie reibas omavalitsus soovis mulle suureks üllatuseks üht riigiametnikku-koostööpartnerit tänada. Üle pika aja oli tõesti tore inimestega peomeeleolus koos olla. Aga mis mulle hoopis meenus! Nimelt nägin ma seal üht meie eelmistest ministritest ja no korralik naeruturtsatus tahtis peale tulla. 

Meil, saarelistel, on kuhugi kaugemale sõit seotud alati paraja ajaarvestusega ja loomulikult ka väga varase ärkamisega. Kusjuures riskid tuleb ka alati sõiduaja sisse arvestada. Ükskord tuli mul talvel mandrile juubelile minna ja otsustasin, et lähen kohe lausa 3,5 tundi varasema bussiga, et jõuaks ennast Tallinnas korteri peal ikka korralikult sättida ja vajadusel kasvõi paar-kolm korda soengut ringi teha. Ja nii me istusimegi kuskil Lihula kandis lumehangede vahel täpselt 3 tundi katki läinud bussis, kuni tuli järgmine buss, mis meid üles korjas. Sättimiseks jäi täpselt pool tundi... 

Aga nüüd ikkagi see lugu, mis juhtus mõned aastad tagasi ja mille jutustamiseks olen pikalt julgust kogunud. Olles korduvalt kogenud, et peopaika kohale jõudes ei pruugi sul minutitki aega olla, aga 5-6 tunniste sõiduriietega peosaali astuda ka ei soovi. Seega peab kõik eelmisel õhtul läbi mõeldud ja vastavalt pakitud olema.  Nii oligi, ainult uued pitspõlvikud, mille tahtsin lõhnaseebiga läbi pesta, pidin võtma hommikul kuivatusrestilt. Ja võtsingi. Neli tundi sõitu ning hotelli sisse registreerimiseks ja sättimiseks aega 15 minutit. Aga selles oleme me juba vilunud. Põlvikud hopsti jalga, aga... kuidagi imelikult pehmed ja pisut lühikesed tundusid. Uurin siis veel ja sa pühade müristus! Lausa pühade, pühade müristus! Need olid mu mehekese sokid, mille ma hommikuuniste silmadega restilt haaranud olin!!! Õhukesed ja peenvillased küll, aga no ikkagi! Väga kuum hakkas. Vähe sellest - vaatan, et soki varba peal valge ebe. Proovin ära pühkida - ei saa. Rapsin veel käega kuni veel kuumema lainena jõuab teadvusesse tõehetk - see on AUK! 

Kell oli kukkunud, tuli minna. Mõtlesin, et keegi ju ei näe ega tea, mis mul seal pükste all ja kinniste kingade sees on ja eks ma siis istun viksilt rohkem laua ääres. See pidu oli eriti uhke ja võimas. Korralik valgusetendus, lisaks kõigele muule suurejoonelisele. Aga ehmatava üllatusena soovis seesama, nüüd Tartus kohatud minister, mulle seal eredates valgusvihkudes miski aasta uuendusmeelse kolleegi autasu üle anda. Tuli minna. Tore innovaatikadaam ikka küll - peokingade sees meeste villased sokid, millel varbas auk. Ei olnud hea tunne. Aga kui mind teist korda veel sinna valgusvihkudesse kutsuti ja fotograaf koos ministriga ka pildile püüdis, siis oli juba selline kuraasikas ja vastaline tunne, et vot nüüd viskaks kingad ka jalast ära. Sohh, nüüd olen ma selle endast välja kirjutanud ja enam hullemaks minna ei saa.

See ka mõni mure, mõtlete. Ei olegi. Eriti, kui rõõmu kogu aeg nii palju peale tuleb. Käisime Tallinnas oma lapsukesi vaatamas ja poja uue resto kompleksis nimega Taju. Suurem linnupoja lõpetas esimese klassi ja mängis meile klaveril kolm väikest pala. Noodist! Ja mida minu kõrv kinni püüdis - pisike aasta ja kahe kuune putukas, kes veel rääkidagi ei oska,  võttis ju oma häälekesega samu noote üles! 

Teisi noori jätkus meie koju ka - valmistati hääd toitu ja tehti esimest korda elus midagi väga eksootilist - istutati taimi. Sest et on riike, kus ei ole nii palju maad, et saaks midagi lihtsalt maha istutada. On tõesti miljoneid inimesi, kelle jaoks taime istutamine on enneolematu atraktsioon ja meie otsime Eesti Nokiat... 

Pesamuna 35 💜