26. mai 2016

Peeglike, peeglike...


Tegin ühe tobeda vea. Andsin siin millalgi, ilmselt tõelises meeltesegaduses olles, selle ajaraamatu üles blogide konkursile. Sama kergelt, kui ma ta sinna panin, seda sealt ära võtta enam ei saa ja nüüd ta seal on, II voorus juba. Miks see temp siis tobe oli? Aga selle pärast, et see konkurss on üks tõeline fenomen. Ma ei tea, kas seal mingi žürii ka on, aga see on kindel, et rahvas saab elektrooniliselt hääletada. Ja nüüd siis iga tõeline blogiomanik kutsubki pikalt ja pidevalt ning igal võimalikul moel just iseennast kõige paremaks hääletama (loe: kiitma). See ei ole tegelikult midagi uut, sellise süsteemiga konkursse on teisigi, eriti palju on taolisi fotokonkursse. Ja nii võidabki mitte parim pilt vaid see pilt, millele on kõige rohkem klikke antud. Ja ma ju ometi ei osale tavaliselt sellistel konkurssidel!

Ma ei tea, kuidas sel aastal, aga eelmisel aastal osalesid konkursil oma blogidega ka korraldajad ise ja võitsid ise ka suurema enamuse auhindadest. Einoh, eks nad ongi populaarsed ja jumala eest - igaühel on vaba voli oma konkursse ja muid üritusi teha just täpselt nii, nagu nad iganes soovivad. Hobi ja äri koos - miks ka mitte? Meediakajastus ja reklaam on neil küll alati väga heal tasemel olnud. Ja muidugi ka suur käteosavus nii palju sponsoreid üritusele taha saada. Nii et maitse asi, ütles sitik ja sõi ... edasi.



Eelmine kord jäi lugulaul pooleli seal, kus pliit oli välja lammutatud, käed pikaks veninud ja hullemaks enam minna ei saanud. Püha lihtsameelsus! Järgmisel päeval toimus sooja seina (loe: soemüüri) ellimineerimine. Lagunes teine suht kergesti, aga see kivide vedamine ja vedamine ja vedamine ja vedamine... Käed rippusid maani ja veel natuke kaugemalegi. Aga rõõm keset maja laiutava hiigelaugu üle oli lõpuks suur. Jäi veel ainult naaatu-natukene krohvi pooliku seinajupi pealt maha koksida. 




Aga njah, saatusel oli meie jaoks veel katsumusi. Selle naaatukese lubjakrohvi eemaldamine oli veel hullem, kui pliidi ja sooja seina lõhkumine kokku. Üksnes neid pilte vaadates ajab mind ikka veel köhima. Olime küll pakkinud, katnud ja peitnud, aga tolmu eest ei pääsenud ükski koht majapidamises. Vahepeal pudises sealt ka krohvi, kust ei oleks pidanudki pudisema, aga need kohad avastasin hoopis hiljem. Näiteks siis, kui tahtsin ilusaid poolkristallist nõusid kasutada.

Kristalli needmine

Samas ei suuda ikka ja jälle ära imestada, kuidas üle saja aasta tagasi maju ehitati. Maakividest vundamendile kirvestega jämedatest palkidest üles raiutud ja tapitud maja on ikka üks kindel ja tubli tükk küll. Ja kuidas seal paksu krohvi sees need õndsal eesti ajal kasvanud pajuvitsad kõik lõhkiaetult ikka nii kenasti risti-rästi püsisid, et justkut üks post-postmodernism vaataks köögi seina seest vastu.



Aitab nüüd kollipiltidest küll. Õues oli suur kevad, püüdsime sedagi märgata. Meil käis mitmeid häid ja armsaid külalisi ja ise valmistusime suureks ühiseks vahmiilisünnipäevaks. Tore oli olla ja kole oli möödas.





Naaber tõi näha - suur tükk lämmatas neelaja




Peale pidusid ja ühte tihedat tööreiside nädalat viisid kõik teed lõpuks ikkagi Sörve. See uttis-tuttis puu, mis täna kõige esimesel pildil ja ka siit järgmisel, on jalaks. Mitte ei saa aru, miks jalakat peetakse halva energiaga puuks? Ta on nii ilus - enne pungade puhkemist oleks puu täis nagu pisikesi ümmargusi pruune herneteri. Kuna jalaka oksad painduvad maani, siis paitavad pehmed lehed nägu ja seemnetutid on lihtsalt nunnud. Jalaka kõik osad olevat söödavad. Pungi ja seemneid olen maitsnud - neid peetakse delikatessiks ja need on maheda maitsega. Puu võib elada 500 aastaseks, kasvada hiidjämedaks ja -pikaks ja tema niinest punuti vanasti korve. Meie sauna kõrval on ilmselt üks hälbega, ehk siis hea energiaga jalaks. See oli nüüd loodusõpetuse tund.










Aga, aga, aga! Tuulekala on kohal ja esimesed kaks "nokka" juba praetud-söödud. Neid ei püüdnud mina, aga peresse nad õnneks tulid. Nagu muuseas. Sel aastal on heitlikud tuuled ja kala kord vilksatab siin-seal, siis jälle kaob. Kaldalt landiga ei saa neid sugugi kergelt kätte, aga seda põnevam on.



Ühel argipäeva õhtul oli aga nii soe ilm ja nii õige tuul, et patt oleks olnud randa minemata jätta. Tuuleka ajal ei ole 100 km sõitu mitte mingi küsimus. Meie küla kohal oli aga ilm nii tume, et korraks kahtlustasin isegi metsatulekahjut. Nii siiski õnneks ei olnud, aga põhjapoolt tuiskasid üle poolsaare madalad, justkui suitsused pilved.

Rannas oli enam vähem, tuul tagant, laine pea olematu ja isegi päikest näitas kohati. Asusime loopima. Üsna pea sain esimese kala. See oli ogalik. Sain neid veel 3 tükki, kõik nad said uuesti ujuma ja vihaseid tiire ärritama minna. Vahepeal oli tunne, nagu asuks kõrgmägedes, sest üle tee, selja taga asuv elektrituulik ei paistnud enam pilvede seest üldse välja. Linnast tulime ju ära nagu hilpharakad, õnneks olime talust soojemaid riideid kaasa võtnud. Kala, seda õiget, ka muidugi ei olnud. Korraks tekkis kalda äärde kaks väikest pöörist. Nii need ookeanikalad rändavad ja oma sugu jätkavad - karjakaupa kihutades ja pööreldes, vahel isegi merest välja hüpates. Aga lanti nad sel päeval naksata ei tahtnud.

Piitsutasime veel mõnda aega vett ja äkki nägin kaugemal meres parajat mulistamist. Uhh, ärevus tuli sisse. Nüüd oli vaja väga täpselt heita. Nii - tuul, suund, visketugevus.. ja lant maandus või siis pigem veendus ilusasti veekeerise taha. Kerides ei saanudki kohe aru, et midagi otsas on, aga peagi tundus, et justkui ikka on. Läks vist õnneks. Njaa, vaid kalamees teab seda tunnet, kui kerid ja kerid ja kerida on raske, aga mitte midagi ega kedagi veel ei näe. Ja siis.. hakkab paistma ja paistab ja MIDAAAA? Neid oli KAKS!

Edasi läks kõik kiiresti, tõmbasin kalad kaldale, mõlemad olid küllaltki suured isendid. Janohh, särge on nüüd küll paarikaupa välja tõmmatud, aga tuulekala! Isegi mu paljunäinud mees tuli ja küsis - kuidas see võimalik on? Hi-hii, ei mina tea, aga on. No siis muidugi ruttu-ruttu kätevärinal fotokas välja, paar klõpsu, ehkki teadsin juba ette, et liiva sees kahest liivasest väänlevast usskalast miskit õiget pilti ei saa. Ei saanudki. Mitte liiva ja liikumise pärast, vaid et fotokal oli selle rapsimisega seade hoopistükkis paigast ära läinud ja nii oligi kaks imeilusat lumivalget kaadrit korralike piltide vahel. Ei juhtunud seekord ka teisi kalakaaslasi oma huuaaveide ja õunatelefonidega ligi olema. Nii et uskuge või mitte. Tunnistajaid on ainult üks ja temagi lähedalseisev, võib isegi öelda, et -magav isik.  Kiitusetöö tuli jällegi ise endal ära teha - peeglike, peeglike...  Ega saarlane jönni ei jäta, pilt tuleb ka ja pildil on peaaegu kala, ainult et nimes on üks täht teistmoodi.





3. mai 2016

Pidu küll, aga mitte pillerkaar

Laupäeval olime kutsutud naabrimehe juubelile. Veel üks kevadine laps tutvusringkonnas juures ja ka juubilari kaasa on kevadine laps. Enamus külarahvast oli koos ehk siis inimesi lausa neljast perest. Oijah, ei mingit hiilgust enam omaaegse Eesti asustatuima paiga mõttes.. Meil jäi üle ainult suu lahti ühelt poolt ja teiselt poolt jutte kuulata, oleme siin ju täiesti uuekesed. Kuid loomulikult ütlemata tänulikud, et meid nii ilusasti siin omaks võetud on.


Käopäkad võõraste lehtede varjus

Saaremaa maameestel on ikka nii palju tähtsaid jutte - jahijutte, kalapüügijutte, loodusejutte, vana aja jutte, metsade- ja maade jutte, naljajutte ning sekka kohalikku ja maailmapoliitikat. Kunagi ammu ütles keegi tuttav näitsik mandrilt, et temale need saaremaa mehed üldse ei meeldi, sest need on kõik punaste nägudega ja hirmus aeglased. Meite küla mehed küll juubelil väga punased ei olnud, ainult natuke. Küll oleks huvitav nüüd palju aastaid hiljem selle naisterahva arvamust meeste kohta teada saada. Kas eelistaks ta ikka veel kiirete pööretega kahvatu näoga ilueedisid või hindab ka äkki juba talupojatarka tasakaalukust ja ei pea enam inimese juures määravaks tema näonaha värvi. Kõigepealt pean ma aga meenutama, kes see ütleja üldse oli.

Juubelil sain näiteks kiirelt teada, mis lillekolooniad meil seal kaugemal metsa all on - käopäkad. Internet ütleb, et on teine va vahva maaalune lill, kellel erinevalt enamusest taimedest ei ole teps mitte üks piisk klorofülli. Aga elatud ta saab - parasiidina.

Poliitikajutt läks ka vahepealt täiesti tõsiseks. Oh ei, üldse mitte pagulased ega presidendikandidaadid ei olnud teemaks. Paadipõgenike vastu võtmist tuldagu üldse sõrvekatelt õppima, ühe laevatäie kurde on nad ühel ammusel jõululaupäeva ööl juba katnud, toitnud, soojendanud. Hoopis kuningriigi küsimused tulid sünnipäevalauas jutuks. Üks variant oli, et kuulutada Rootsile sõda, siis otsekohe alla anda ja nii saamegi kuningriigiks. Ja teine, et kuna Torgu kuningas Kirill I-le ei olevat viimati tema kroon enam pähe mahtunud, siis miks ei võiks järgmine kuningas olla mõni piklikuma peaga meite küla mees? Kui peo järgsel päeval oma kadunud asju küla pealt kokku korjamas käisime, siis oli äge võimalus jahimehe selle kevadist veretut saaki näha ja pildistada.




Puhkus on ka ikka pidu mis pidu küll, olgu ilm milline tahes. Eelmisel nädalal nähti õhuruumis isegi laiu lumeräitsakaid ja ühel hommikul olid nartsissipõõsad kõik upakil. Külmast ikka. See-eest pliidi kütmine on nüüd juba lapsemäng - natuke suss-suss ja ongi toad soojad. Pliidist rääkides.. aga sellest hiljem.

Kuna nii minu väikevennal kui kaasa pisiõel on sel ilusal ajal sünnipäevad, siis mäletame me mõlemad hästi lapsepõlve kevadeid 60-ndatest. Ehkki aastanumbrid olid erinevad, olime me mõlemad, üks viie, teine kaheksaaastasena, oma aprillikuu beebide sündimise ajaks juba pruuniks päevitunud. Me mõlemad kandsime sel tähtsal puhul valgeid põlvikuid, mis pidi ju lausa padusoojust näitama, kui nii väikesed lapsed paljasääri ringi lippasid.  Mina viisin oma emale lõhnakannikesi, mida ise koos tädipojaga metsast korjamas käisin. Mäletan, et metsas oli palav. No ikkagi olid siis ju vanasti kevaded soojemad, äkki siis ka taevas sinisem!?


Sel aastal tegi aga vend endale ise parima sünnipäevakingituse, mida üldse teha andis. Olen ju rääkinud, et me oleme kõik tsunftist Kalastajad. Vend koos sõbraga siis ühel õhtul siin meie kandis lanti loopiski ja eks seeranud minagi ennast oma spinnaga nende kahe vahele. Kolm korda, ei, üks kord võite nüüd arvata, kes EI saanud sel õhtul merest kilupoegagi kätte, kui üks sõpradest sai suure lõhe ja teine jämeda meriforelli. Vend lõi pealekauba iseenda rekordi kala kaalu osas. Pidu! Palju õnne, kallis vennaraas!


Kui nüüd veel pidudest rääkida, siis oleme nende kevadiste hällipäevadega praegu umbes poole peal. Möödas on vennatütrekese, kaasa õe ja õepoja sünnad; minu venna, meie mini ja ühe hea sõbra sünnad, ning naabrimehe jubilei. Homme on papsil auväärne 84, siis tuleb empsil jubilei ja vennanaisel sünna ja tädil ja sõbranjel ja kindlasti olen paar tükki ära ka unustanud.




Sel kevadel oleme päris mitu korda metsas ka kolanud. Leidsime isegi piirivaia üles ja saime aru, et meie piir jookseb mööda vana sammaldunud kiviaeda, millest muidugi ainult jupp veel näha. Mööda piiri ehk siis nähtavasti endist karjaaeda kõrguvad metsa kõige jämedamad põlispuud, millest paljud juba kahjuks oma eluea lõpetanud ja ümber kukkunud. Miski pole igavene.





Suuremaks töötandriks oli ilmade paranedes riisumine, risu põletamine ja ühe kaugema padriku puhastamine. Nüüd on meil juba neli lõkkekohta. See viimane sai nimeks Voolu park, kuna asub see täpselt elektriliini all. Kahjuks hakkas fotoka mälukaart streikima ja ports toredaid võtteid ei taha kaardilt arvutisse libiseda. Ühe neist pildistasin telefoniga fotoka ekraanilt ümber. Kvaliteeti pole ollagi, aga seda leidu ei tahtnud kaotsi lasta.

Punane karikseen





Mürkel?




Sihvakad tammed


Jänkukapsas õitseb puuharude vahel

Koduõuel toimus kah üks huvitav loodusnähtus. Vahtratel oli eelmine sügis väga viljakas ja seemneid oli maas lausa vaaludena. Paljugi sai neist kokku riisutud ja kärutäite viisi lõkkesse viidud. Ühel hommikul olid aga seemned keset õuet kõik püsti tõusnud. Miski ülestõus? Mõtlesin, et tuul on nad niimoodi lükanud, aga siis nägin, et hoopis uued taimekesed tärkavad karjakaupa.


Päris paksu metsa saaks

Ükspäev tõi naabrimees ühte salapärast sooja muna maitsta. Appi, kui hea see paari soolateraga oli! Mulle ju iseenesest munakollane ei meeldi, aga see oli väga maitsev ja siidine amps. Loodus ikka oskab.. 



Mere ääres käime ikka hoolega edasi, täna õhtulgi käisime seal oma tahmunud sõõrmeid tuulutamas. Kalaõnne ei ole sel kevadel veel olnud, aga kellegi värvilised piduõnne saadikud saime siiski põõsast kätte ja tõime koju. Nii kahju, et midagi peale kirjutatud ei olnud. Aijaa ja loomulikult on kohal linavästrikud ja pääsud, nartsissid õitsevad, sest sead neid erinevalt tulpidest ei söö ja täna hakkasid ka vahtrad õitsema. Vaskuss on nähtud ja igat värvi liblikaid. Eile niitsin muru, panin tulevastele õitsejatele - elulõngale, lõhnavale kuslapuule, jasmiinile, floksidele jt kanakakat. Muruniidu, kollase kanakoole, mustsõstra võrsete ja kannikese ning karulaugu lõhnad päikses teevad ilma viinata purju ja linnud hõiskavad oma kaunimaid röökteoseid.

Tegelikult on selle kevade suurprojektiks meil uue pliidi ja sooja seina ehitamine. Aga enne tuleb vanadest lahti saada. Järgmistel piltidel on "täna enne" ja "täna vähem, kui kolme tunni pärast". Pagan, käed on küll vist pool meetrit pikemad! Nii et pillerkaart ei mingit ja soome naabrid said varakult hoiatatud, et kui nad meie õue peal mustade nägudega inimesi näevad, siis need ei ole õnnetud muulased vaid oleme meie ise.