Tegin ühe tobeda vea. Andsin siin millalgi, ilmselt tõelises meeltesegaduses olles, selle ajaraamatu üles blogide konkursile. Sama kergelt, kui ma ta sinna panin, seda sealt ära võtta enam ei saa ja nüüd ta seal on, II voorus juba. Miks see temp siis tobe oli? Aga selle pärast, et see konkurss on üks tõeline fenomen. Ma ei tea, kas seal mingi žürii ka on, aga see on kindel, et rahvas saab elektrooniliselt hääletada. Ja nüüd siis iga tõeline blogiomanik kutsubki pikalt ja pidevalt ning igal võimalikul moel just iseennast kõige paremaks hääletama (loe: kiitma). See ei ole tegelikult midagi uut, sellise süsteemiga konkursse on teisigi, eriti palju on taolisi fotokonkursse. Ja nii võidabki mitte parim pilt vaid see pilt, millele on kõige rohkem klikke antud. Ja ma ju ometi ei osale tavaliselt sellistel konkurssidel!
Ma ei tea, kuidas sel aastal, aga eelmisel aastal osalesid konkursil oma blogidega ka korraldajad ise ja võitsid ise ka suurema enamuse auhindadest. Einoh, eks nad ongi populaarsed ja jumala eest - igaühel on vaba voli oma konkursse ja muid üritusi teha just täpselt nii, nagu nad iganes soovivad. Hobi ja äri koos - miks ka mitte? Meediakajastus ja reklaam on neil küll alati väga heal tasemel olnud. Ja muidugi ka suur käteosavus nii palju sponsoreid üritusele taha saada. Nii et maitse asi, ütles sitik ja sõi ... edasi.
Eelmine kord jäi lugulaul pooleli seal, kus pliit oli välja lammutatud, käed pikaks veninud ja hullemaks enam minna ei saanud. Püha lihtsameelsus! Järgmisel päeval toimus sooja seina (loe: soemüüri) ellimineerimine. Lagunes teine suht kergesti, aga see kivide vedamine ja vedamine ja vedamine ja vedamine... Käed rippusid maani ja veel natuke kaugemalegi. Aga rõõm keset maja laiutava hiigelaugu üle oli lõpuks suur. Jäi veel ainult naaatu-natukene krohvi pooliku seinajupi pealt maha koksida.
Ma ei tea, kuidas sel aastal, aga eelmisel aastal osalesid konkursil oma blogidega ka korraldajad ise ja võitsid ise ka suurema enamuse auhindadest. Einoh, eks nad ongi populaarsed ja jumala eest - igaühel on vaba voli oma konkursse ja muid üritusi teha just täpselt nii, nagu nad iganes soovivad. Hobi ja äri koos - miks ka mitte? Meediakajastus ja reklaam on neil küll alati väga heal tasemel olnud. Ja muidugi ka suur käteosavus nii palju sponsoreid üritusele taha saada. Nii et maitse asi, ütles sitik ja sõi ... edasi.
Eelmine kord jäi lugulaul pooleli seal, kus pliit oli välja lammutatud, käed pikaks veninud ja hullemaks enam minna ei saanud. Püha lihtsameelsus! Järgmisel päeval toimus sooja seina (loe: soemüüri) ellimineerimine. Lagunes teine suht kergesti, aga see kivide vedamine ja vedamine ja vedamine ja vedamine... Käed rippusid maani ja veel natuke kaugemalegi. Aga rõõm keset maja laiutava hiigelaugu üle oli lõpuks suur. Jäi veel ainult naaatu-natukene krohvi pooliku seinajupi pealt maha koksida.
Aga njah, saatusel oli meie jaoks veel katsumusi. Selle naaatukese lubjakrohvi eemaldamine oli veel hullem, kui pliidi ja sooja seina lõhkumine kokku. Üksnes neid pilte vaadates ajab mind ikka veel köhima. Olime küll pakkinud, katnud ja peitnud, aga tolmu eest ei pääsenud ükski koht majapidamises. Vahepeal pudises sealt ka krohvi, kust ei oleks pidanudki pudisema, aga need kohad avastasin hoopis hiljem. Näiteks siis, kui tahtsin ilusaid poolkristallist nõusid kasutada.
Samas ei suuda ikka ja jälle ära imestada, kuidas üle saja aasta tagasi maju ehitati. Maakividest vundamendile kirvestega jämedatest palkidest üles raiutud ja tapitud maja on ikka üks kindel ja tubli tükk küll. Ja kuidas seal paksu krohvi sees need õndsal eesti ajal kasvanud pajuvitsad kõik lõhkiaetult ikka nii kenasti risti-rästi püsisid, et justkut üks post-postmodernism vaataks köögi seina seest vastu.
Aitab nüüd kollipiltidest küll. Õues oli suur kevad, püüdsime sedagi märgata. Meil käis mitmeid häid ja armsaid külalisi ja ise valmistusime suureks ühiseks vahmiilisünnipäevaks. Tore oli olla ja kole oli möödas.
Peale pidusid ja ühte tihedat tööreiside nädalat viisid kõik teed lõpuks ikkagi Sörve. See uttis-tuttis puu, mis täna kõige esimesel pildil ja ka siit järgmisel, on jalaks. Mitte ei saa aru, miks jalakat peetakse halva energiaga puuks? Ta on nii ilus - enne pungade puhkemist oleks puu täis nagu pisikesi ümmargusi pruune herneteri. Kuna jalaka oksad painduvad maani, siis paitavad pehmed lehed nägu ja seemnetutid on lihtsalt nunnud. Jalaka kõik osad olevat söödavad. Pungi ja seemneid olen maitsnud - neid peetakse delikatessiks ja need on maheda maitsega. Puu võib elada 500 aastaseks, kasvada hiidjämedaks ja -pikaks ja tema niinest punuti vanasti korve. Meie sauna kõrval on ilmselt üks hälbega, ehk siis hea energiaga jalaks. See oli nüüd loodusõpetuse tund.
Aga, aga, aga! Tuulekala on kohal ja esimesed kaks "nokka" juba praetud-söödud. Neid ei püüdnud mina, aga peresse nad õnneks tulid. Nagu muuseas. Sel aastal on heitlikud tuuled ja kala kord vilksatab siin-seal, siis jälle kaob. Kaldalt landiga ei saa neid sugugi kergelt kätte, aga seda põnevam on.
Ühel argipäeva õhtul oli aga nii soe ilm ja nii õige tuul, et patt oleks olnud randa minemata jätta. Tuuleka ajal ei ole 100 km sõitu mitte mingi küsimus. Meie küla kohal oli aga ilm nii tume, et korraks kahtlustasin isegi metsatulekahjut. Nii siiski õnneks ei olnud, aga põhjapoolt tuiskasid üle poolsaare madalad, justkui suitsused pilved.
Rannas oli enam vähem, tuul tagant, laine pea olematu ja isegi päikest näitas kohati. Asusime loopima. Üsna pea sain esimese kala. See oli ogalik. Sain neid veel 3 tükki, kõik nad said uuesti ujuma ja vihaseid tiire ärritama minna. Vahepeal oli tunne, nagu asuks kõrgmägedes, sest üle tee, selja taga asuv elektrituulik ei paistnud enam pilvede seest üldse välja. Linnast tulime ju ära nagu hilpharakad, õnneks olime talust soojemaid riideid kaasa võtnud. Kala, seda õiget, ka muidugi ei olnud. Korraks tekkis kalda äärde kaks väikest pöörist. Nii need ookeanikalad rändavad ja oma sugu jätkavad - karjakaupa kihutades ja pööreldes, vahel isegi merest välja hüpates. Aga lanti nad sel päeval naksata ei tahtnud.
Piitsutasime veel mõnda aega vett ja äkki nägin kaugemal meres parajat mulistamist. Uhh, ärevus tuli sisse. Nüüd oli vaja väga täpselt heita. Nii - tuul, suund, visketugevus.. ja lant maandus või siis pigem veendus ilusasti veekeerise taha. Kerides ei saanudki kohe aru, et midagi otsas on, aga peagi tundus, et justkui ikka on. Läks vist õnneks. Njaa, vaid kalamees teab seda tunnet, kui kerid ja kerid ja kerida on raske, aga mitte midagi ega kedagi veel ei näe. Ja siis.. hakkab paistma ja paistab ja MIDAAAA? Neid oli KAKS!
Edasi läks kõik kiiresti, tõmbasin kalad kaldale, mõlemad olid küllaltki suured isendid. Janohh, särge on nüüd küll paarikaupa välja tõmmatud, aga tuulekala! Isegi mu paljunäinud mees tuli ja küsis - kuidas see võimalik on? Hi-hii, ei mina tea, aga on. No siis muidugi ruttu-ruttu kätevärinal fotokas välja, paar klõpsu, ehkki teadsin juba ette, et liiva sees kahest liivasest väänlevast usskalast miskit õiget pilti ei saa. Ei saanudki. Mitte liiva ja liikumise pärast, vaid et fotokal oli selle rapsimisega seade hoopistükkis paigast ära läinud ja nii oligi kaks imeilusat lumivalget kaadrit korralike piltide vahel. Ei juhtunud seekord ka teisi kalakaaslasi oma huuaaveide ja õunatelefonidega ligi olema. Nii et uskuge või mitte. Tunnistajaid on ainult üks ja temagi lähedalseisev, võib isegi öelda, et -magav isik. Kiitusetöö tuli jällegi ise endal ära teha - peeglike, peeglike... Ega saarlane jönni ei jäta, pilt tuleb ka ja pildil on peaaegu kala, ainult et nimes on üks täht teistmoodi.
Kristalli needmine |
Samas ei suuda ikka ja jälle ära imestada, kuidas üle saja aasta tagasi maju ehitati. Maakividest vundamendile kirvestega jämedatest palkidest üles raiutud ja tapitud maja on ikka üks kindel ja tubli tükk küll. Ja kuidas seal paksu krohvi sees need õndsal eesti ajal kasvanud pajuvitsad kõik lõhkiaetult ikka nii kenasti risti-rästi püsisid, et justkut üks post-postmodernism vaataks köögi seina seest vastu.
Aitab nüüd kollipiltidest küll. Õues oli suur kevad, püüdsime sedagi märgata. Meil käis mitmeid häid ja armsaid külalisi ja ise valmistusime suureks ühiseks vahmiilisünnipäevaks. Tore oli olla ja kole oli möödas.
Naaber tõi näha - suur tükk lämmatas neelaja |
Peale pidusid ja ühte tihedat tööreiside nädalat viisid kõik teed lõpuks ikkagi Sörve. See uttis-tuttis puu, mis täna kõige esimesel pildil ja ka siit järgmisel, on jalaks. Mitte ei saa aru, miks jalakat peetakse halva energiaga puuks? Ta on nii ilus - enne pungade puhkemist oleks puu täis nagu pisikesi ümmargusi pruune herneteri. Kuna jalaka oksad painduvad maani, siis paitavad pehmed lehed nägu ja seemnetutid on lihtsalt nunnud. Jalaka kõik osad olevat söödavad. Pungi ja seemneid olen maitsnud - neid peetakse delikatessiks ja need on maheda maitsega. Puu võib elada 500 aastaseks, kasvada hiidjämedaks ja -pikaks ja tema niinest punuti vanasti korve. Meie sauna kõrval on ilmselt üks hälbega, ehk siis hea energiaga jalaks. See oli nüüd loodusõpetuse tund.
Ühel argipäeva õhtul oli aga nii soe ilm ja nii õige tuul, et patt oleks olnud randa minemata jätta. Tuuleka ajal ei ole 100 km sõitu mitte mingi küsimus. Meie küla kohal oli aga ilm nii tume, et korraks kahtlustasin isegi metsatulekahjut. Nii siiski õnneks ei olnud, aga põhjapoolt tuiskasid üle poolsaare madalad, justkui suitsused pilved.
Rannas oli enam vähem, tuul tagant, laine pea olematu ja isegi päikest näitas kohati. Asusime loopima. Üsna pea sain esimese kala. See oli ogalik. Sain neid veel 3 tükki, kõik nad said uuesti ujuma ja vihaseid tiire ärritama minna. Vahepeal oli tunne, nagu asuks kõrgmägedes, sest üle tee, selja taga asuv elektrituulik ei paistnud enam pilvede seest üldse välja. Linnast tulime ju ära nagu hilpharakad, õnneks olime talust soojemaid riideid kaasa võtnud. Kala, seda õiget, ka muidugi ei olnud. Korraks tekkis kalda äärde kaks väikest pöörist. Nii need ookeanikalad rändavad ja oma sugu jätkavad - karjakaupa kihutades ja pööreldes, vahel isegi merest välja hüpates. Aga lanti nad sel päeval naksata ei tahtnud.
Piitsutasime veel mõnda aega vett ja äkki nägin kaugemal meres parajat mulistamist. Uhh, ärevus tuli sisse. Nüüd oli vaja väga täpselt heita. Nii - tuul, suund, visketugevus.. ja lant maandus või siis pigem veendus ilusasti veekeerise taha. Kerides ei saanudki kohe aru, et midagi otsas on, aga peagi tundus, et justkui ikka on. Läks vist õnneks. Njaa, vaid kalamees teab seda tunnet, kui kerid ja kerid ja kerida on raske, aga mitte midagi ega kedagi veel ei näe. Ja siis.. hakkab paistma ja paistab ja MIDAAAA? Neid oli KAKS!
Edasi läks kõik kiiresti, tõmbasin kalad kaldale, mõlemad olid küllaltki suured isendid. Janohh, särge on nüüd küll paarikaupa välja tõmmatud, aga tuulekala! Isegi mu paljunäinud mees tuli ja küsis - kuidas see võimalik on? Hi-hii, ei mina tea, aga on. No siis muidugi ruttu-ruttu kätevärinal fotokas välja, paar klõpsu, ehkki teadsin juba ette, et liiva sees kahest liivasest väänlevast usskalast miskit õiget pilti ei saa. Ei saanudki. Mitte liiva ja liikumise pärast, vaid et fotokal oli selle rapsimisega seade hoopistükkis paigast ära läinud ja nii oligi kaks imeilusat lumivalget kaadrit korralike piltide vahel. Ei juhtunud seekord ka teisi kalakaaslasi oma huuaaveide ja õunatelefonidega ligi olema. Nii et uskuge või mitte. Tunnistajaid on ainult üks ja temagi lähedalseisev, võib isegi öelda, et -magav isik. Kiitusetöö tuli jällegi ise endal ära teha - peeglike, peeglike... Ega saarlane jönni ei jäta, pilt tuleb ka ja pildil on peaaegu kala, ainult et nimes on üks täht teistmoodi.