25. oktoober 2014

Viimased sügisvärvid

Häbihäbipüksiskäbi. Blogis on häbemata pikk paus olnud. Aga õnneks. Kui ma ei jõua kirjutada, siis mõne pildi ikka valmis klõpsin. See vanast tapeedist ümbrispaberiga kroonikaraamat jäi ju ka peale paari kirjutist sinnapaika. Tegelikult oli üks ja vägagi mõjuv põhjus... Aga kuna ma ei virise. No ütleme - avalikult. Siis ei hakka ma ka siin seda tegema.  Lihtsalt ütlen hästi rõõmsalt, et inimese käte sees on nunnud pisikesed karpaalkanalikesed, mis imearmsasti inimesele omal moel ütlevad, et pane oma väikesed valged kätukesed küünarnukkideni taskusse, viska jalad seinale ja ära tee mitte midagi peale puhkamise! Iseäranis ära kirjuta käsitsi, ära nõelu, ära lõika kääridega jne. jne. DIXI!

Nii et siis pildid. Nagu ikka, parasjagu head kohalikku toitu, sekka ka läti toitu (mille nuusutamisest me küll kaugemale ei jõudnud), loodust, värve, valgust, soojust, tuult, teeleminekut, teelolekut ja teelttulekut ning elamustesse investeeritud aega. Kõike seda olen pildile püüdnud. Isegi mitte püüdnud, elu ise tuleb aparaadi ette, minu osaks on seda vaid puusalt pildistada.

Toodetud Eestis, mõeldud venelastele, ostetud Soomest, toodud Saaremaale. Või kuidagi nii..
Sõnaga - meie soomlastest naabrite sõnul on see Putini juust, mida nemad nüüd odavalt saavad. 

Metssea pada

Ikka veel leiame varusid..

Kõige kaunim kalender, mis meil olnud on. Eesti kunst. Seega kulla V.V. - kooselud ehk paraneksid kõigil, sest meil on lihtsalt niivõrd kaunid näod (kõigil  eranditult v.a. /lisa nimi/), kui hakkaksidki hoopis neid ilusaid kalendreid tootma.  













Haakrik. Läti keefir oli ainult 5 päeva aegunud. Lõhn oli värske.

Robby: "Kas me nüüd tuleme või hoopis läheme jälle?"








Kolm korda olen lehti riisunud, kuni lõpuks tuul puhus õue puhtaks ja kõik,
nii riisutud kui riisumata lehed, on nüüd naabri maa peal. Lumi, tule!:)))
 Ja vahel on nii, et ei ole inimesega pea 10.. või oli see 20.. aastat läbi käinud ja siis ta tuleb ja vahepealset aega ei olegi justkui olnud. Nii tore nädalavahetus oli. Isegi see õuna-kaneeli lõhnaküünal, mis soolaleivaks toodi, lõhnas, lõhnas, lõhnas, no lõhnas nii nagu ei iial linnas. Muudkui käisime temast kaks päeva mööda ja pidasime aru - kas taluseinad, maaõhk või mis seda küll teeb?



Öös on asju. Haha. Vahel võib;)

Puhas kuld








Meie vana tööloom ja loodus panid asjad paika:)