See väike tareke, siinsamas, Linnutee galaktikas.

Selle loo pealkiri pidi esialgu olema: Täna olen ma vihane! Sellise pealkirjaga oleks ma muidugi saanud tohutult palju lugejaid. Aga siis hakkasin mõtlema, et pole mul vaja siia maailmaruumi lahti päästa sellist negatiivsust. Ka kõik need järgmised pealkirja projektid - Tule taevas appi! No mida veel!? ja Aga ma nüüd ütlen! - olid kõik sellised.. noh.. nii..

Astun mina siis nobedalt niiduki järel ja mõtlen, et küll on hea, et meil murutraktorit ei ole. Kõik nädala (töö)mõtted lahustan ma siin niiduki taga sammudes ära. Mõõtsin ära, et üks ots on 50 sammu ja niidutriipusid tuleb maja ümber ka oma 50 tk ära, nii et 2500 sammu ja elu ongi lill. Tegelikult ongi lill, ka ilma nende sammude- ja triipudeta, sest ka nii palju head on viimasel ajal toimunud. Aga võib olla just selle pärast olingi valmis oma teravamad mõtted täna välja käima, et puhkus ja head asjad andsid selleks pealehakkamist.

Siinkohal kirjeldasin ma päris pikalt seda hullu lugu ja veel mõnda lugu ja seletasin, kuidas peaks kõik see maailm üleüldse loodud olema ja mida kõike ma nüüd maailma parandamiseks ette võtan. Siis jõudis kätte saunaaeg ja jutt jäi oma kirglikku järge ootama.

Saunast tulles aga kustutasin kogu selle pinge siit ära, sest oli ta vist koos seebiveega lõpuks lihtsalt minema voolanud. Ja pealegi sai lugu üle õue tulles ju sootuks uue pealkirja. Nimelt kustutasime õuetuled ära ja vaatasime tükk aega tähti. Kaks tükki langesid alla kah. Ja mida ma avastasin - meie tareke on ehitatud täpselt Linnuteega samale joonele! Teadsin ju küll, mis ilmakaarte suunas me maja asub, kuid ilmakaared ei ole ju nii selgelt jutina taevasse joonistatud. Läheks kirjutaks kohe postkastile selle uue aadressi: Linnutee galaktika, planeet Maa, riik Eesti, maakond Saare jne.

Peab muidugi ütlema, et suur eufooria on siin maal nüüd mööda läinud. Enam ei lehvita me igale mööda sõitvale autole, vahel sai tehtud seda koguni kahe käega korraga. Ja ma ei garanteeri, et ma vahel ise samal ajal ühe koha peal üles-alla ei hüpanud. Praegu muigan, et mida võisid mõelda mõned kohalikud, kes siit oma asjatoimetuste pärast päevas 3-4 korda mööda sõitsid. Aga mõtlesid, mis nad mõtlesid - vastu lehvitasid nad alati. Nüüd raatsime siit juba isegi pisut ära käia. Näed, kaluritepäeval käisime, aastapäeval käisime lausa linnas restoranis söömas ja laupäeva õhtul tegime randa pisikese muinastule. Kuigi ka esimesel aastal tegime tulevärki, aga rohkem nagu häda sunnil, sest aastavahetusest oli osa ilutulestikku järele jäänud.

Seekordne muinastuli oli unistuste tuli. Täpselt vee piiril, mõni valge harjaga laisemat sorti üheksas laine lõket servast sisistamas. Üle vee, Sääre majaka juures nägime suurt tuld, aga Lätist lõkkeid ei paistnud. Paistsid kolm Läti majakat ja mõne laeva tuled, peakohal plinkisid lennukid, kukla taga häälitses ajuti mingi lind ja teisel pool välgutas korraks prožektorit ilmselt meie jahimees. Veel paistis suure mere kohal mingi kollakas kuma, kas tõesti Ventspils?

Lõke oli küll kahele, aga mine tea, mine tea.. Pärast pilte vaadates paistis, et lõkkes oli küll vallatuid tulemehikesi, küll pühalikke leegiprouasid.

Kõik siin maal kordub, kuigi igal korduval aastaajal on ka midagi erinevat. Näiteks vahtratel ei ole sel aastal mitte ühtegi seemet. Pole ime ka, sest eelmisel aastal oli neist maapinnal paks pruun vaip ja mäletate, kevadel kahtlustasin ühel hommikul vahtraseemnete ülestõusu, kui nad kõik ühekorraga õue peal püsti tõusid. Siiamaani kisun väikseid vahtraid lillepüttidest ja pragude vahelt välja.

Seeni on vist päris keskmiselt. Meie lähimas kohas on seeni küll, aga meie ei ole siiamaani veel seeneussidest ette jõudnud. Saagid on väiksekesed ja ongi hea. Ühel nädalavahetusel leidsime oma pakumööbli küljest värsked puuseened. Natuke uurimist ja pilt oli selge - soomustorik, värskelt söödav. Ja mitte üksnes söödav, jummala maitsev oli!

Maja taga kasvavad mingid seened veel, aga need näevad sellised välja, et isegi kui öeldaks, et need on söödavad, ma neid süüa vist ei tahaks. On sellised seest tühjad õrnad mullikesed. Kas keegi teab nende nime?

Esimesel kevadel tormituules langenud kastanist tehtud lillekünas kasvavad mul kuumaasikad. Nemad tulid ka meile kogemata, olid jugapuude mullapalli küljes. Need ei mõtlegi vist õitsemist ja kandmist lõpetada.

Mul jääks vist väga palju aega üle, kui kogu aeg midagi juhuslikult ja iseenesest ei tuleks. Näiteks linnas on meil see terrassikekataend, kuhu ilmuvad aeg ajalt igasugused viljad. Kurkide marineerimise võtsingi seekord maal ette, siin ju mädarõigas maa sees, mustsõstralehed põõsal ja vesi kaevus.  Ja hommikuti, kui mina veel unenägude üle imestan (näiteks nägin maal unes, et me ostsime endale veel ühe maakodu ja see ei olnud kõige rõõmsam tunne), ilmub maja ette uus seeneports.

Suve üks tippsündmuseid oli ikkagi see, et meil käisid väärikad külas. Kõik kolm 80+ ja väga vaprad. Ema ja isa on tublid, püüavad igal aastal siin korra ikka ära käia, kuigi kasutavad igapäevaselt läpakat ja vaatavad  internetist mu pilte ja ajaraamatut.

Tädi tuli kõige kaugemalt, tema sõit oli oma 100 km pikk ja pärast sama tee tagasi ka. Kui me kesksuvel tema sünnipäeval käisime, siis olime me selles külas ja selles talus, kust minu helgeimad lapsepõlvemälestused ja maaigatsus just pärit ongi. Seal tunnen ma alati oma mustasilmse vanaema kohalolekut. Mul tekkis hiljem üks kaval plaan ja ma palusin endale vanaema talu seina äärest tükikese floksipõõsast kaasa tuua. Istutasime selle kõik koos meie teiste floksidega sama rea peale. Ilus päev oli ja olgugi, et uus floks on valkjat värvi ja roosa südamikuga, on need nagu rõõmsad silmad ja meenutavad nüüd alati kallite inimeste kohalolekut.

Leeklilli (flokse) on mu kollektsioonis nüüd kuute värvi. Kaks värvi - oranž ja helelilla on veel puudu, siis rohkem pole vaja ja ei mahu ka.

Linnas heitis meie Valge Klaar kõik õunad ühekorraga maha ja seekord tõime me need metssigade söötmisplatsile. Eks käi seal kährikuid, kitsi, hirvi ja rebaseid ka. Olen proovinud teha neist õuntest mahla, ka pooltoorestena, aga ei ole hea mahl. Ja palju sa seda moosigi teed. Ära kaubelda õnnestus ainult 3 ämbritäit, kõigil uputab. Maal on ka üks vana kõverik õunapuu, sellelt raputasin samuti õunu alla ja viisime kärudega teiselegi söötmisplatsile. Las siis maiustavad seal ja ehk ei tule õuemuru ümber pöörama.

Nii need päevad siin maal kulgevad. Veel on soe ja päikest on jälle palju olnud. Mis tähendab seda, et majapalgid on soojad, niiskust ei ole ja kütta ei ole vaja. Tõeline vaikelu. Ületee naabrid tõid meile siniste õitega ürti, et olevat hea teetaim. Olime juba paar korda teed teinud, kui taipasin lõpuks küsida, et mis tee see siis õieti on - ei ole piparmünt, ei ole meliss, aga justkui midagi sinna kanti maitsega. Vastust ei oleks ma elu sees osanud ära arvata - Moldaavia tondipea! Kui tee on vaid õitest tehtud, siis olevat see tassis ilus sinine. Seda peab küll proovima kasvatada.

Kass võib meil päevade viisi kuskil magada või siis tilbendab jalgade ümber, aga kui hakkame linna poole sättima ja kui me aegsasti   e n n e asjade pakkima hakkamist toauksi kinni ei pane, kaob ta jäljetult. Viimati nii juhtuski. Meie hüüdsime kahel häälel kassi, aga kohale tuli hoopis soome naaber. Muretses temagi, et kus see teie kissa Robby siis jälle läinud on? Nende majas oli mõni aeg tagasi üks suvekülaline ja kui see õues kohvi jõi, ehmatas ta ära, et mis loom see nüüd küll õue peale tulnud on - kassi näoga, aga puudli kehaga!? Ikka meie Robby, kes see muu. Meie Robbyl oli muide ka lumivalge kaksikvend ja vot see valge oli tõesti peale pügamist nagu puudlikene. Kahekesi koos olid nad aga lihtsalt võrr-ra-tud, kuid valge lumepall Bobby on kahjuks juba mitu aastat vikerkaare taga. . .

Järgmiste piltide pelkirjadeks on "Leia kass" ja "Solvunud kass, kes üles leiti ja keda linna viiakse".

Järgmine või ülejärgmine postitus kannab pealkirja: Minu esimene miljon. Jah, minust on saamas miljonär. Kogunud olen seda miljonit 3 aastat ja 4 kuud ja seda kõike vaid blogides. Viimased kümned ja sajad tuhanded on tulnud juba õige kiiresti.

€ $ £

∞



Flokside aeg

Puhkus läheb lennates. Aga ärge püüdke mõistatada, kus ma parajasti olen, kas linnas või maal, sest ma ei tea seda pikemalt ise ka ette. Tänasel vihmapäeval on paras aeg ajaraamat ette võtta. Jutuainet jällegi vähe, pilte aga nii palju, et tuli mõned omavahel paarikaupa kokku panna. 

Kõigepealt hüvitan ühe vana auvõla. Nimelt jõudsid Eesti blogikonkursi auhinnad ka lõpuks linnast maale ja tõeliselt ilus diplooom  leidis oma koha sauna eesruumi seinal, teiste hobisaavutusi kinnitavate tõendite kõrval.

Aitäh korraldajatele ja sponsoritele!

Ühte mõnusat vihmapinki olen ma juba algusest peale maja ette igatsenud. Õigemini juba lapsest saati, sest vanaema-vanaisa maja ees oli meil ka ju selline koht. Korralik vihmasadu oli vanasti talus vast ainuke põhjus, kui võis päise päeva ajal korraks maha istuda. Siis võeti  pea kohalt seina pealt  kuivatatud kala ja söödi seda koos musta leiva kääruga, millele vahel ka soolavõid peale määriti. Aeti juttu. Ja ennustati, millal vihm üle läheb. Vanarahval ei olnud mingit internetti, riigi ilmateenistust või Yr.no-d vaja, nemad oskasid taevast vaadates ise ilma ennustada. Kui taevas oli "searasvas", siis hakkas peagi sadama. Kui lompidel olid mullid peal, siis sadas kolm päeva järjest. Kui päike läks punades looja, siis hakkas ilm muutuma - läks külmaks või hoopis tormiseks. Jne.

Proovisime maja ees küll tavalist pinki, küll tugitoole, aga need ei olnud ikka ühed õiged asjad. Sestap võeti ette tõsisema pingi ehitus. Vastav puuharu oli metsaservas  tuule poolt aegsasti langetatud ja korralikud kaseplangud olid samuti juba ammugi oma parimat rakendust ootamas. Ja kes veel, kui mitte majakass, oleks parim tööde ülevaataja ja testija olnud!

Üks jalg ei tahtnud kuidagi pingile ära mahtuda. Niiviisi lonkas ta lõpuni välja:)

Tuku tuli õhtupäikese käes peale küll ja mitte ainult kassil.

Samal ajal ehitasin mina esikule uut ajutist põrandat. See võttis aega umbes 10 minutit. Ajutine on see põrand täpselt nii kaua, kuni põhjalikum remondijärg esikuni jõuab. Aga kiiret ei ole selle kiire asjaga mitte kui kuhugi.

Tubli 3 m tugevat perepinki, katteks vanaema Linda kootud villased vaibad:)

Kohe esimesel maaloldud ööl käisid meil külalised. Kahjuks odekolonnide lõhnad enam ei aita. Nüüd on meil uus moodus - häälpeleti ja juba nädal aega on see hästi toiminud. Häälpeletiks on raadio välikempsus, kanaliks kõige valjemad lätikeelsed jutud ja laulud. Oli ka põhjust minna ja oma valge ristiku seemnesaak ära korjata. Näis, kas hakkab sigaduste koha peal kasvama ka?

Suured lemmikud floksid õitsevad ja lõhnavad praegu ennastunustavalt. Esimesed hakkavad juba närbuma, viimased alles avanevad. Praegu on viis värvi esindatud, aga ega see sellega jää, 3-4 värvi on soovide nimekirjas veel. See suur roosa floksipõõsas on eriti südamelähedane. Päästsin ta ju esimesel aastal džunglist. Lillel oli vaid kolm õrna varrekest ja juurikas pealt paksult sammaldunud.

Esimesel suvel algas meil kohe kaevu tagant pime ja peaaegu läbipääsmatu tihnik. Teadsime, et seal kuskil on vanad ploomipuud ja kolm suurt kuuske. Need kõik tundusid olevat nii kaugel! Suve jooksul kord-paar võtsin ette tõelise džungliretke. Selleks varustasin ennast pikkade kummikute-, kileka-, kinnaste- ja matšeetega. Tundsin ennast täpselt sama otsustavalt ja "julgelt", kui tegelane Jorh filmis Siin me oleme, kui ta oma kallist kaasat lakast päästma läks.

Süda põksus sees, kui ettevaatlikult sammhaaval edasi rühkisin. Kartsin ju ühel hetkel vana kuldiga tõtt vahtida. Nüüd ei suuda ära imestada, et kuuskedeni on ainult mõnikümmend sammu ja lisaks veel kaks korda samapalju maad on taluperemees võsast puhastanud. Ainult niitmise- ja trimmerdamisega ei jõua me väga hästi järele, aga küll kunagi sedagi jõuab. Siis, kui maja juures hädalisemad toimetused tehtud. Kusjuures me ei aja mingit viimasepeal disaini ja autentsust taga. Peaasi, et elamine oleks soe, mugav ja ohutu.
Veel ei ole mul ka head pilti, mis laiendatud õueala mõõtmed edasi annaks. Selleks pean head, madalat päikesevalgust ootama, millist just sügisel trehvata võibki.

Kõige suuremal kuusel kolm latva

Mere ääres oli seekord ilu kõrval ka natuke valu. Juba eemalt nägin seal lebavat hüljest. Loomulikult loopisin sinnapoole igaks juhuks kivikesi. Oma vennalt sain uue teadusuudise teada, et hülge uni kestvat vaid 5 sekundit. Aga Looduskalendri veebikaamerast hüljeste kolooniat vaadates, ei tundu küll, et nad iga 5 sekundi järel ärkaksid. Ilmselt nad ei viitsi lihtsalt ärgates iga kord liigutada. Kuid see hülgekene ei ärganud enam kunagi, vaid lained liigutasid teda. Looduslik valik.

Liiv-merisinep ja kassitapp

Meie lähedal seenemetsas on üks vana taluaseme koht. Ei ole seal enam isegi varemeid ega midagi muud, mis selgelt endisele elupaigale viitaks. Vaid kõrged puud. Kuid päikselisemate kohtade peal kasvab siiski natuke vaarikaid ja nõgeseid. Metssead on seal maa seest välja ajanud põlenud pliiditelliseid ja vahel mõne koduse asja. Kunagi leidsin sealt lusika, seekord paar pudelit ja hambapasta tuubi. Järjekordse hobuseraua ja padruni leidsin oma maa pealt. Väiksemat sõjamoona leidub meil ühe kindla koha peal - oli see järelikult strateegiliselt parim paik tuld anda.

Seenesaak oli keskmine. Kunagi ju ei tea, kas esimene saak jääb viimaseks või kipub pärast veel vannitäisi lisaks tulema. Sestap sai vähesed seened sihtotstarbeliselt marineeritud - ikka jõululauale. Vannitäite korjamisest püüame muidugi hoiduda, 2 ämbritäit on mõistlik piir.

Kui juba toidu peale jutt läks, siis mõnest maa hitist ikka pilte ka. Poekraam on maa toidulaual selges vähemuses. Kuidagi need kohalikud produktid kõik meieni tee leiavad - kurgid-tomatid, küüslauk-sibul, liha-kala, munad, kartul-porgand, sibul-till, marjad-seened jne. Ühel õhtul tegime BBQ kana ja sinna juurde proovisime endatehtud naturaalset Valge Klaari siidrit, mille pudel oli ligi 3 aastat juba külmkapis ruumi võtnud.

Puhkuse alguses oli nii palju toimetamist, et sõime kolm päeva ühte ja sama suppi. Neljandal päeval oli seega paslik teha üks korralik munakaste. Ma ei osanud arvatagi, et see toit oma lõhna ja maitsega nii palju vanu lugusid meelde tuua võib ja vaat et meeleliigutuse tekitab.

Munavalgetest tahtsin õhtul Pavlova torti teha. Mis siis, et seda elus enne teinud ei olnud ja ega gaasiahjugagi just parimaid kogemusi võtta polnud. Pavlova-tegu jäi nõuks, sest küpsetuspaberit ei olnud. Vahukoort või kohupiima ka ei olnud. Mõtlesin, et teen siis mingit muud kooki, sest peotäis kirsse, kuumaasikaid ja punaseid sõstraid oli olemas. Kuid küpsetuspaberit ikkagi ju ei olnud. Olid aga muffini vormid. See, mis lõpuks välja tuli, oli midagi suurte vahukommide taolist, millel vaniljekreem ja marjad peal.

Veel natuke läheb aega sellega, kuni saame ka oma vaimutoidu ehk raamatud maale ära viia. Sel aastal peaksime ühe väikese toa korda saama, siis on meil lõpuks magamistuba olemas. Ja suurest toast saab nagu päriselt ka suur tuba. Ning ükskord algab aega, mil mingit hädalist tööd enam pooleli ei ole ja saab ainult olla ja kulgeda ja mittemidagi teha. Peaasi on seda ise ka uskuda.