Reisipildid ja filmiklipid on telefonist arvutisse tõmmatud ja aeg neist väike valik siia üles riputada. Aga ärge kartke, ma panen siia ainult väga väikese valiku, sest et 86 pilti ei ole isegi 10% kogu olemasolevast kraamist (ja muljetest).
Niisiis reis Krimmi, Jalta linna. Olime seal tegelikult juba viiendat korda. Alati samal, kõige kuumemal ajal. Aga midagi ei ole teha - aastapäeva ju nihutada ei saa. Ja terve linn pidutseb samuti alati sel ajal, sest peetakse Jalta päeva. Üks maa - mitu maailma. Poliitika jätsime kõrvale ja väga palju see seal ninna ei karanudki, kui ise sellest nina eemale hoidsid.
Enne reisi küsiti meilt kõige rohkem, et kuidas te julgete sinna minna? Seal ei ole mitte midagi karta või õigemini - kogu aeg kõike kartes jääks elu elamata. Seal on muidugi nii üks kui teine asi teistmoodi, aga kõigega ju kohaneb, harjub. Seal maal oleme ikka üsna vanad kalad ka juba.
Asju muidugi juhtub. Järgmisel päeval pärast meie äratulekut tuli mägedest alla niisugune veelaviin, et oli lausa autod tänaval üksteise otsa tõstnud. Ühel reisil kogesime seal ise ka hirmsat äikese- ja rahetormi, mis ei oleks olnudki nimetamist väärt, kui me ei oleks samal ajal olnud väikese laevaga merel. Poole tunni pärast siras jälle päike ja oli 30 soojakraadi. Mööda mägiteid ja orge sõidetakse küll kiiresti, aga need juhid on seal eluaeg sõitnud ja seda stiili oli isegi põnev jälgida. Kõhu- ja küljelihased said treenitud:). Sõjakoldesse me ei tikkunud ja eriti tugev turvakontroll lennujaamades oli isegi tervitatav. Kui tahtsid lennujaamades vaba istumiskohta saada, siis oli kindel, et pearättiega inimeste juures neid oli. Moskva lennujaamades oli kõige rohkem hoopis hiinlasi, lausa suurte gruppidena. Isegi tabloodel jooksid hieroglüüfid ja ka teateid anti hiina keeles.
Kui käisin Telias küsimas, kuidas ma reisil helistada saan, öeldi, et pakett on teil hea, peaks toimima enam vähem üle maailma, aga kas ka seal, seda ei tea (ei toiminud, aga oleks võinud osta kohaliku telefonikaardi). Noormees küsis isegi, et on seal üldse midagi, sest ta on ette kujutanud, et seal maal ainult tuulekerad veerevadki:))
Meie tavaline peatuspaik Hotel Yalta-Intourist**** on omakorda riik riigis ja sinna võiksid meie SPA-de arendajad lausa praktikale minna. Mitte et seal kõik viimseni ideaalne ja steriilne oleks olnud, aga hea oli vaadata, kuidas see hiigelsuur kontsern toimis ja külalistele lõpmatult hüvesid ja meelelahutust pakkus. Lihtsam oleks küsida, mida seal
ei olnud. Palun väga - lisaks kümnetele restoranidele, kohvikutele ja ööklubidele 5D kino, üsna suur loomaaed, veepargid, seikluspargid, iluteenused, kaubatänav, maheturg, klaasseintega jõusaal taeva all, lastele igapäevased kunstiringid, mängutoad, võistlused, kontsertlaval igal õhtul uued esinejad, tenniseväljakud, vahupeod, pargid, puhkealad, pagarikoda koos juustu- ja veinipoega, lasketiir, igasugu liikurite laenutused, rannad, basseinid jne. jne.
Aga saarlane peab kauge reisi puhul kõik riskid maandama, sestap tuli minna päevake varem ja no ega ei kurda küll. Kaks Kokka pakkus toiduelamuse, mida Krimmi ja Moskva kokad üle lüüa ei suutnudki. Ja Radisson Blu Hotel Olümpias oli isegi veel äratundmishetki ammustest aegadest.
|
Kohal! |
|
Ja jälle merele! |
Pääsupesa lossi külastamine on meil traditsioon - oleme viis korda laevaga lossi juures käinud ja kaks korda mägede poolt lossi vaadet nautinud. Sel aastal oli seal tõeline lisaboonus - Salvador Dali näitus Geeniuse päevikud.
|
Pildi sisse |
|
Lõpmatu suveniirindus |
|
Jälle tagasi, giidi jutt hakkab ka juba pähe jääma:) |
|
Poisu ei näinud ei ilma ega inimesi, temal oli telefonis oma maailm |
|
Läbi mäe randa |
|
Uusarendused |
|
Basseini põhjas aknad, akende all saunad |
|
Uusimat supelusrõivastuse disaini. Ja see ei olnud mitte veeproovide võtja, nagu mõni arvas:)) |
Pikem väljasõit oli seekord Alupka linna ja krahv Vorontsovi lossi ning pargi külastus. Ilmaimeks oli seal agaavi õis. Agaav õitseb vaid kord elus 10-30 a vanuselt, kui üldse õitseb. Peale seda taim sureb. Õis võib olla 10 m pikkune. Tõttöelda hakkavad vaatamisväärsused ja turismimarsruudid meil otsa saama. Ega muud, otsast pihta - Sevastoopol, Balaklava, Bahtšišarai, Nikita botaanikaaed, Livaadia, Massandra, Ai-Petri, Alušta, Artek jne jne.
|
Agaavi õis |
|
Parketifetiš |
|
Lemmik |
|
Taamal Ai-Petri, kus otsas meil ka juba ammu õhutrammiga käidud |
|
Hotelli tagaküljel |
|
Üks õhtusöök ühes restoranis |
|
Ja oligi käes aeg lõpuõhtuks mõnus kohake leida |
|
Tuli EV territooriumile ja kakas. Sai andeks, sest tal oli ainult üks jalg. |
|
No ei oska rannas mittemidagiteha. Kodus juba mitu purki neid täis. |
|
Väikese ipidega seinaplaadi saime kingiks linnapäevade tänavamüüjalt, kes oli Eestis sündinud. Ütles meile äkki: Tere! Veel oskas ta öelda: Anna suitsu!:) |
|
Lahkumine koidikul, kleenuke hr peakokk tuli Porschega tööle.. |
|
Simferoopoli poole |
|
Moskvas. Vist? |
Kui küsiksite, kas läheksime sinna veel, siis jaa, kasvõi otsekohe! Otsekohe algabki seal aeg, mida nimetatakse sametsesooniks. Kroonitud pead omal ajal just sel perioodil oma Krimmi lossidesse suvitama saabusidki, kuna vesi oli siis veel väga soe, aga ilm enam mitte nii kuum.
Hindade kohta küsitakse ka. Meie oleks oma eelarvega võinud ka Tais puhata, aga kindlalt saaks seal käidud ja oldud ka tublisti odavamalt, sealjuures mitte sugugi kehvasti. Bensiin ja alkohol olid odavad, muud hinnad nagu meil, valikut palju. Peab olema viisa ja lennud on ümberistumisega. Päike on täiesti tasuta.
Ja nüüd kujutage ette neid ülejäänud tuhandet pilti ja filmiklippi. Eriti kui mõelda, missuguse paraja mr Beaniga koos on mul õnn olnud elada ja reisida:))) Kui mitte varem, siis viie aasta pärast uuesti!
Täname tähelepanu eest!
🌴