13. märts 2023

Lumemälestused

Nüüd on küll loodus ilusasti kaasa mänginud, et võin keset sulaselget kevadkuud südamerahuga veel lume ja lausa jõulupilte jagada. Ega öelda polegi suurt midagi, alles hakkab selline tunne peale tulema, et nüüd võiks talveunest üles ärgata ja koopast välja ronida. Koopa all mõtlen muidugi pimedust ja talveune all.. talveund.



                                        


Kui päike korraks roosatab

                                                    



Esimest korda 9 aasta jooksul vandusime ka külmale ja kõikvõimalikele sademetele alla. Nelja kuu jooksul sattusime maale vaid paar korda, mistap ka ajaraamat talveunes viibis. Enam ju elektriradikaid huugama ei pane, et emba kumba koju tulles soe tuba ees ootaks. Nii et võtame asja rahulikult ja kui päike majapalgid kenasti üles soojendab, linnukesed veel rohkem röökima hakkavad ja õue peal rohelist lappi rohkem kui valget - küll siis tiitsasti kohale kablutame.

Jaanuar

Peaasi, et karv läigiks🐭

Toas ja õues samad kraadid

Mõtlesin siin, et lastel on küll jumala ükskõik, mis ilm parajasti õues on või homme tulemas. Laps ei lähe lasteaeda jutuga, et appikene, varsti aprill käes ja ikka veel nii külm! Laps ei sosista enne mata tundi pinginaabrile, et oeeeh, lubab aga jälle seda va lund, no kaua võib, kas jaanitule ääres istume jälle jopedega?! Ma ise olen muidugi esi-ilmakuulutaja - kõik kolm õuekraadiklaasi saab iga päev mitu korda üle vaadatud, ilmateateid ja äppe suuril silmil jälgitud ja kogu seda infot jututeemaks ka muidugi võetud. 




Siis mõtlesingi, et millal see ilmakirumine või -kiitmine (rohkem ikka esimene) meie ellu üldse saabub ja miks? Täiesti mõttetu teema ja asjatu mure. Põllumeestest saad veel aru, aga linnainimesed? Riided-jalanõud ju iga ilma jaoks enamasti olemas ja kodud-töökohad peavad ka vett ja vilet kinni. Muuda seda, mida muuta saad ja kui ei saa, siis lepi sellega või muuda oma suhtumist. No proovime.


Aga me pidime ju lumest rääkima! Sel talvel oli üks argipäeva hommik, kui maha oli sadanud eriti paks lumi. Kui me oma autod olime välja kaevanud ja kui ma seejärel ema väravas postkasti välja kaevama asusin (sest lehte ei tooda, kui kastile ligi ei pääse), siis tuli küll korraks väike meeleheide peale. Tööle olin hilinenud, riided olid läbi higistatud, müts viltu peas ja seda k..i lund ei olnud ju enam kuhugi panna! Loopisin siis sireli otsa, kes muidugi osa kraamist mulle näkku tagasi viskas.


Äkki märkasin, et lumi on kaevamise kohtadest sinakas-rohekas-sinine! Mida sügavamal - seda tumedam. Imeilus värv. Mulle tuli meelde see lume värv lapsepõlvest, kui me veel maal elasime. Siis kaevasime tuisujärgse sulaga lumehangedesse suuri koopaid ja pikki tunneleid ja just nii imekaunilt sinakad need ehitised meil seestpoolt olidki. Mäletasin, et kuidagi valguse neeldumisega olevat sel puhul tegemist. Äkki oli kuhugi kadunud väsimus kätest, tusatuju kiirustamisest ja üldse oli kõik äkki nii nunnu. Meile antakse kogu aeg, oska seda vaid märgata ja ära tunda.

Mu kabineti aknast

Kaks korda jäin veel sel talvel meelega tööle hiljaks. Nimelt see meie lossipark! Seda aega on ju napilt veerand tundi, kui hommikul on juba nii palju valgust, et saab pildistada, aga samal ajal on nii hämar, et laternad veel põlevad. Muinasjutumaa! Imedemaa! Talvevõlumaa!


Ehk võiks kaaluda vallimüüride valgeks krohvimist?😄

Isegi üks eriline lõhn on lumel vahel olemas. Ka seda mäletan ammustest aegadest. Küllap see on mingi osooniga seotud lõhn ja seda on tunda pigem kevadtalvel, samuti sulapoolse ilmaga. Hommikul õue astudes hingad sügavalt sisse ja väljend "sõõm värsket õhku" on sõna otseses tähenduses täpselt omal kohal.💨



Ma arvan, et tulnukad ei saaks meie planeedist küll mitte midagi sotti. Näiteks kui sel hommikul oleks meie parki minu lähedale üks pisike UFO laskunud, siis oleksid pärast need X-naudid oma aruandesse kirjutanud, et planeet *+//&/&/T`?"":::=** on üleni valget värvi ning selle planeedi pind on pehme ja külm. Seal seisavad mustjad haralised, suuremad ja väiksemad püstised raod ning liiguvad üksikud soojust kiirgavad olendid, kes hoiavad kahe kombitsaga oma ülemise ümmarguse otsa juures ristkülikukujulist metalset eset. 


Nende ülejäänud kolleegid oleksid aga sel päeval maandunud kõrbesse, džunglisse ja ookeani ning mida nemad siis oma aruandesse kirjutanud oleks? Kokku saades tekiks neil igavene jama - kas me käisime ikka kõik üldse ühe ja sama pallikese peal? Aga meil siin maalapikesel on kõik see rikkus iga päev eriilmelisena täiesti vabalt imetletav. Päikesepall saadab meile oma tuultega öötaevasse värvilisi tantsivaid kardinaid ja päeval soojuse ja valguse mõnu. Või siis lendad mõned tunnid ja surfad südatalvel soojas meres - nagu meie noored jõulude ajal tegid.

Jõuluks Marrakech`i



Hiina uusaasta ja pineapple tarts by Nikki💗

Nonii, täna sai siis kirjutatud mittemillestki midagi. Aga ei tahtnud ju ajaraamatus talve päris vahele ka jätta. Jäi kirjutamata mitmetest sündmustest, rändamistest, peokestest ja tööst, aga piltidelt üht-teist siiski vilksatab.

Ema linnukesed

Sel ööl 40 a tagasi olid taevas punased virmalised👶

Uus pesakast

Lumikellukesed õitsevad juba ammu ja küllap meil maal maja taga lõunapäikese käes ka kohe-kohe lõhnakannikesed oma sinise vaiba laiali löövad (haha, selle lause kirjutasin eile, kui päike säras päev otsa. Täna juba lausaline purgaa). Lumevaibal on lubatud veel seitse päeva siin täieõiguslikult laiutada, siis hakaku ennast heaga kokku kerima, et uus kevad saaks taas sündida. DIXI!



🐞





















10. november 2022

Päevad on pikad, aga aeg läheb ruttu

Üks tuttav mainis, et oli sel suvel päris tihti meie külast läbi sõitnud, aga meid ei olevat mitte kunagi kohal olnud. Tõsijutt, nii oligi - juunis olime koroonas, juulis olid meil lapsed ja augustis käisime reisil. Sügisel tegime aga pakilisi õuetöid, sest ilusad ilmad muudkui kestsid. Ainuke väike probleem oli selles, et need õuetööd toimusid linnas. Maakoduke pidi seni ise endaga hakkama saama. Kergelt metsik see ilu seal oli.



Lapsed ei olnud meil pikemalt, vaid nad tulid ja läksid, tulid ja läksid. Olid iga kord õhinat ja ideid täis. Saime suure heldimuse osaliseks - väike Muhu neiu G., kes on meie enda lastelaste nõbu, hakkas ka meid äkki manaks ja taaduks kutsuma! Kusjuures see neiu ei ole sugugi selline igaühe kaelas rippuv meelitaja, vaid on üks asjalik ja konkreetne laps.💖 




Elu keerles suuresti muidugi meie pisikese kahese ümber, aga tegelikult oli ta tubli ja vapper kõike suurtega kaasa tegema. Korjas kurke, limpsas iga päev jäätist, vinnas Küülikukülas peaaegu enda suuruseid jänkusid ja oli lihtsalt nii väga armas.

                                             



Armsa tädi kootud pitslinik nagu päikeseratas.
Sel suvel sai tädi pikk maine rännak otsa 🌠 


Reisimuljeid ma eelmises postituses juba jagasin ja siis hakkaski suvi lõppema. Floksid ja roosid vihtusid veel õitseda, kuni endise kolleegi poolt kingitud gladioolid õitsemisjärje üle võtsid. Ühel hetkel sattusin vaatama meie esimese aasta Sõrve pilte ja lausa ehmusin - KES see hull oli, kes need lillepeenrad siin nii laiaks ajas?! Ma ju lubasin, et hoian ennast sellega tagasi. Ja kuigi söödava kuslapuu põõsad andsid sel aastal päris ilusaid marju, kaevasin nad välja ja andsin ära. Nii ka kultuurmustika. Osa flokse läheb sama teed. Poole likvideerimise peal on tee äärest lilleküna ja sel aastal ei ehitanud väravasse ka lilleredelit. Puud-põõsad on suuremaks kasvanud ja ei pea ju nende vahele igasuguseid taimi toppima. 







Läti on meile lähemal kui Kuressaare ja kilulaev tuleb sadamasse.

Ka sel aastal pidime me virila näoga kuulama, kuidas kohe üldse mitte õunaaasta ei ole. Võeh! Meie jaksasime oma 6-7 igeriku puu pealt kokku korjata kolm auto haagisetäit ubinaid, lisaks vasakule ja paremale sokutada veel kümneid ja kümneid kilosid. Ausalt öelda jäi kümneid kilosid ka tahaaeda varestele maha. Sinna nahka läks kolm ilusat nädalavahetust. 



Hakkame lõpetama

Igaaastane kokkuvõte.
Joone all kahe aasta parimad.



Hiljaaegu juhtus aga nii, et mul oli ühe nädala jooksul tegemist kahe supervisiooni, kahe operatsiooni ja ühe suurema aruandlusega. Kõik need läksid kenasti korda, aga nädala lõpuks olin nii suss, et hing ja pea vajasid õhku. Mereõhku. Õnneks on seda siin mõne sammu kaugusel vabalt võtta. 


(Siit algab postituse see osa, kus võib kohale hõigata need (mees)fännid, kellel endal sotsiaalmeediat ei ole, aga kes käivad vahel üle oma provvade õla natuke piilumas).

Võtsin kalariistad ka ühes. Mees muidugi ei uskunud, et ma mingil suvalisel päikesepaistelisel õhtul suhteliselt linna vahelt mingit kala saan. Eriti veel siis, kui temal endal parem käsi paksult sidemes ja pühale üritusele kaasa aidata ei saa. Ma ise küll uskusin ja veidi aja pärast oligi ilus suur ahven käes. Väike põnevus tuli juba naha vahele ja mõne aja pärast näkkas haug. Veidi eemal oli üks kalastaja just alamõõdulise hauginolgi merre tagasi lasknud ja mõtlesin, et küllap see on seesama. Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja oli milline ta oli, aga väikese nõksatuse järel läks kerimine kergeks ja läinud ta oligi. Aga! Koos minu igavesti hea käsitöölandiga. 


Eks tuli siis järgmine käsitöölant otsa panna, sest ilus värvilise taevaga õhtu näis olevat võtupäev. Proovisin siit ja proovisin sealt. Mõte oli just uitama läinud, kui tamiil pingule tõmbus. No ikka väga pingule. Kala oli ilmselgelt suur. Kerisin nii, et ketas krigises (jah, muidugi oli see määrimata!). Tundus, et kala oli üsna kindlalt kinni. Natuke mängisin siduriga ka - kala otsast ära ei läinud. Mingil hetkel hakkasin teda nägema ja ohhsapüss - ta oli ikka väga suur! Süda põksus, põlv tudises. Kalast kaldani oli jäänud vaid mõni meeter ja kui ma kunagi Sõrves 3,4-kilose merika lihtsalt kaldale lohistasin, siis seda kolli kuhugi venitada küll võimalik ei olnud. 


Elukas oli juba mu nina all, lõuad laiali ja mu kollane käsitöölant lõugade vahel. Seisin aga üsna kõrge,  järsu ja libeda kivikalda peal. Eemal oli küll paadislipp, kuid enne slippi laius veel lopsakas rootutt. Vaatasin teisele poole ja veidi eemal istusid kaks noormeest. Piiksatasin, et poisid, tulge appi. Poisid naeratasid, tõstsid joogipurke minu poole ja ei liikunud paigast. Hüüdsin juba kärsitumalt, et poisid, tulge ruttu appi! Iga vähegi kalamees oleks juba sellest hetkest kohale tormanud, kui spinning vibusse tõmbus, seejärel ahvikiirusel kaldast alla roninud ja kala välja tõstnud. Aga nemad tervitasid taas mind vaid oma joogipurkidega. 

Siis tegi kala oma lõugadega amps!, näris tamiili läbi (jah, mul ei olnud ka trossi!), vahtis veel tükk aega mu poole ja ujus stoilise rahuga minema. Ja siis tulid poisid! Daa, mõ viideli, mõ viideli, što eta bõla? No tšort paberii požaluista, krokodill Gena oli!  Ei, ma nii neile muidugi ei öelnud, aga ohjah... ohhjahh... ohhhhhjahhhhhh...

Järgmisel päeval läksin ja püüdsin samast kohast kiretult kilose haugi. Kas mul oli metsikult hea meel? Ei olnud.


Nüüd hakkasin lähenema asjale süsteemsemalt. Ostsin trossid, ostsin uued konksud, laenasin vennalt pootshaagitaolise spetsiaalse konksu ja tellisin sõbranna kaudu otse tootjalt uued käsitöölandid. Need toodi koduväravasse nii kiiresti kohale, et kujutlesin vist korraks isegi tulesid ja vilesid.😉🚑 Olin töönädalast väsinud - mis siis! Tuul oli vale ja vastu - mis siis! Kas peaks riided ära vahetama - ei pea! Hakkas pimedaks minema - mingu! 


Juba olin kalda peal, tuliuus kollane lant lendas täpselt õigesse kohta. Hakkasin kerima ja vaatan, et ei tea miks need pillirood seal eemal nii kangesti lehvivad? Ja siis juba vaatan, et lehvivad minu kerimise taktis.  No piiks-piiks-piiks, tuul oli tamiili roogudesse lennutanud! Ma teadsin kõike täpselt ette, mis nüüd sündima hakkab. Kes ei teaks, et kui konks juba pilliroo varre sees kinni on, siis sealt tema enam välja ei tule. Ja roog ei tule merepõhjast lahti ka. Peagi katkes tamiil. Läksin slipist alla - lant oli küll silmaulatuses, kuid just nii kaugel, et kätte ma seda enam mitte kuidagi ei saanud. Tulin sealt slipist peaaegu roomates üles, sest see oli äkki ülilibe. Kuidas ma sealt küll ilma kukkumata alla sain? Oiii, ma kirusin ennast! Siunasin ahneks, albiks ja lootusetuks totuks. Ma oleks võinud ju niisama neid kümnekaid merre loopida, milleks pidid head inimesed selle pärast vaeva nägema? Ei julgenud sõbrannale öeldagi, et lant vaid 15 minutit minu käes olla sai.

Hommikuks oli väike tormakas üleval. Kujutlesin, kuidas mu väärtuslik haugipüüdja ulbib juba Abruka all. Läksin siiski külma ja vihma trotsides veel korraks mere äärde. Ja mida ma näen! Minu landikene lebab sulnilt slipi otsa peal, nagu oleks keegi selle kahe peopesa vahel hellalt sinna tõstnud ja tross ka veel küljes! Slipi üks serv oli terves pikkuses kuiv ja puhas - ei mingit libedust enam! Mõtlesin - kas ma olen mingis filmis või unenäos? Müs-ti-ka! 

Estlandi Mullutu murdja 👍

Viimane peotäis

Lõpetuseks hüppan veelkord tagasi üleeelmisesse nädalasse, kui käisime emaga Tallinnas silmaopil. Sinna kutsutakse tavaliselt 40-50 inimest korraga hommikul kell 8 kohale ja siis hakatakse neid riburadapidi protseduuridele ja oppidele suunama. Pääsesime sealt tulema kell pool 4 ja siis teadagi tagasisõit Saaremaale. Esimese hooga ajas torisema. Siis aga hakkasin silmakliinikule uut plaani välja mõtlema, kuidas inimesed sealt paari-kolme tunniga pääseks. Ja ei mõelnudki. Keegi ei mõtle seda välja. 

Mingi elektrooniline järjekord või numbrid ei tule kõne allagi, sest alati jääb üle Eesti keegi tulemata ja siis oleks kogu riburada nässus ning arstid-õed, kabinetid-aparaadid seisaksid jõude. Viis arsti lõikasid ühekorraga terve päeva läbi ja ilmselgelt võttis oma aja ka haiguslugude, eeltestide jmt uurimine. Ja see kannatlik seletamine, seletamine, seletamine. 

Kui seda lugu oma teisele sõbrannale rääkisin, ütles meie kõrval seisnud naine, et täpselt nii ongi - minu eakal emal olid kolm korda saatekirjad olemas ja Siinorite transport hommikul väravas, aga ema auto peale lihtsalt ei läinud. Inimesel on see õigus ja kedagi vägisi ravida ei saa. 

Ärge segage mind!

Siinorite transport on meil siin selline tänuväärne perefirma, kes sõidutab väikebussiga inimesi saarelt Tallinna haiglatesse ja koju tagasi. Abistatakse igal moel ja silmaopilt tulijatele ostab autojuht isegi apteegist rohud välja, sest kohe järgmisel hommikul peab hakkama silmatilku panema. Saatjad lausa viis tundi kliinikus passima ei pea, sest igaühele helistatakse, mis kell ta oma opereeritu kätte saab. Meie muidugi passisime ja seetõttu kuulsin pealt järgmist kõnelust õe ja ühe teravate viikidega pükstes ontliku Saaremaa mehe vahel. Õel oli vaja välja selgitada, keda hiljem mehele järgi kutsuda. 

-  Kas te tulite Siinorite bussiga?
* Äi, ma tuli selle autuga.
-  Kas te tulite oma autoga?
*  Äi, see pole mo autu.
-  Kas teid tõid siis sugulased või keegi?
* Äi, need pole mo sugulased mette.
-  Aga kust te selle auto peale läksite?
* No poeg töi mind sinna bussipiatusesse.
-  Kas te tulite siis hoopis liinibussiga?
*  Äi, see polnd liinibuss mette, see oli ikka autu.
-  Hmm.. kas seal autu.. see tähendab, kas seal auto peal oli teisi ka veel, kes täna siia tulid?
* Jaajahh, meid oli seal ikka täitsa mitu tükki!
-  No siis te tulite ikkagi Siinorite bussiga.
*  Ahhsoo, no ju ma siis tuli. 




😳