7. juuli 2022

Pleedi ja suunamudija

Kurrnjäuuu, mina Robby siinpool, rehetoa kunn! 

Mu pererahvas jäi kuu aega tagasi korralikult koroonasse ja perenaine räägib nüüd, et tal on ajuudu ja ta ei suuda selle pärast ajaraamatusse kirjutada. Fännid tal aga nõuavad uut postitust. No tõesti, siin ju eelmises loos veel jõulukulinaidki näha, kevad jäi täitsa vahele. Ma siis mõtlesin, et mis see ära ei ole, viskan ise käpa otsast paar rida. 



Karulauk

Pererahva haiguse ajal olin nagunii mina see, kes siin majapidamisel silma peal hoidis ja kõige eest vastutas. Pidin kogu aeg kuulatama ja kõrvu liigutama - mis siis, et läbi une. Pidin aina muretsema, et kas need põdurakesed mulle ikka süüa ka taipavad panna. Pai üldse eriti ei saanud, et äkki nakatavad mind ka, aga no mis elu see on!? Ja see köhimine - paukusid nagu kaks külakrantsi teineteise võidu, brrrr.

Kevadel, enne laatsareti-elu, viidi mind isegi korra maale. Maja oli jahe, aga mul oli siis veel paks kasukas seljas. Rehetoas kannatas siiski vanade tapeedirullide peal üks pikem uinak ka teha. 

Naabrimees oli rääkinud, et tema uus noor isane kass ja see va kollane eikellegikass olevat päeviti meie euroaluste otsas kevadpäikese käes  pikutamas käinud. Mu enda pererahvas ka arutas omavahel, et ei tea, mis siis küll saama hakkab, kui "need" kõik omavahel kokku saavad ja et see "meie oma", see loll ju ründab kohe, ajas rebase ka minema. Mina ei tea, kellest nad rääkisid, võib olla murutraktorist.





Aga mingit kohtingut meil kahjuks ei toimunudki, sest need kaks viksi ja viisakat niinimetatud kassipoissi olid omavahel äkki tited saanud! See noor oli ikkagist plika. Eks nad ise teavad. Küll on hea, et minul selliseid muresid pole. Kuigi kui see minu kroonijuveelide teema jutuks tuleb, siis ei peaks mind ju kohe Otto-Triinuks kutsuma, aga õnneks on nad siis alati eriti hellitavate häältega ja pai saab ka palju. 


Maal on meil vähemalt kolmed puuküürnikud. Musträstas ja linavästrik elavad katuseräästas ja üks pisike varblase moodi sell sisustas endale korteri seinaorva sisse. Pereaine guugeldas ja muugeldas ning arvas, et see peab ikkagi põõsalind olema. Eks nemadki taha teinekord elamistingimusi parandada, mis sa ikka seal põõsa küljes kurikaelte käpaulatuses kiigud. Pesas oli 5 muna ja peagi vänderdas seal juba viis paljast, peenikese kaelaga linnubeebit. Puuküürnikud on meil väga teretulnud ja tublid, sest nad hävitavad puuke. Kuigi perenaisel on isegi puukidest vahel hale, sest et neil olevat kurtide ja pimedatena nii-nii raske elu, et see tilk verd soo jätkamiseks kätte saada. Ššššššššhh, ma kohe lõgistaks lõualuud sellise jutu peale, ise oli siin alles sügisel kahekordses borrelioosis. 




pesamuna 36 💚


Mu pererahvas oli ikka 2-3 nädalat nii lääbakil, et aias vohas elurikkus rinnuni ja kasvuhoone oli puhta räämas, rääkimata, et seal mõni taimeke figureerinud oleks. Ühel hetkel nad hakkasid ennast ikka natuke liigutama, ise hingeldasid iga liigutuse peale ja higi voolas. 



Esmaõitseja

Ahjah, enne karantiini lasid nad mind kiilakaks ajada, aga see on mulle alati meeldinud. Siis nad kutsuvad mind lõvipoisiks ja kiidavad kui nooruslik ja kärme ma olen. 

Oi, aga meie külas oli sel aastal ju uudis! Postkastide juures rippus kena sinise-rohelise-puteline teadaanne, et meist üle tee, puude taga platsil tuleb kahe küla jaanituli. Meie pole siin 8 aasta jooksul ühtegi suurt jaanituld näinud, aga vanemad olijad teadsid rääkida, et nimetet platsil oli omal ajal kogu aeg jaanituld tehtud. No nii umbes kiviajal, kui kassiaastates arvutada. 

Aga enne veel, kui pererahvas pittu läks, tulid meile meie lapsed ja Muhu külalised. Ma igaks juhuks tapeedirullide otsast alla ei roninud, sest rahvast oli seal tõesti üks-kaks-kolm-mitu ja kolm pirakat autot ka. 


Kõik nad muidugi pärisid minu järele, ma kuulsin küll läbi aknaprao ja lõpuks tuli perenaine koos suuremate piigadega rehetuppa ning nad venitasid mu sealt õue päikese kätte. Täitsa mõnus oli seal siidivatiteki peal imetlevate pilkude all olla ja kanašašlõki lõhnu nuhutada. Suured grillisid ja sõid, keskmised mängisid pentanki ja rannapalli ning meie kaheaastasega olime rohkem maadligi. 


Perenaine vabandas, et ei jõudnud selle pagana viiruse pärast ikka siit niita ja sealt rohida, nii palju kui ta tahtnud oleks. Aga kõige kurvem oli ta selle pärast, et külma kevade tõttu ei läinud tal jaanilaupäevaks ükski roos, pojeng ega isegi jasmiinipõõsas õide. Linnas need kõik juba õitsesid, aga Sörves on alati kõik hilisem. No kah mure inimestel, onju! Vaat kui hiired ilmast otsa saaks - alles siis peaks sügavalt mõtlema hakkama. 

Läksid siis lapsed koos teise vanaemaga jälle Muhu poole teele ja minu majalised said viimsel hetkel teada, et jaanitulele minnakse kahe küla ühise rongkäiguga. Mammi ja papi kukkusid sebima, et mida selga panna, mida jalga panna ja mis stiilis. Peremehel oli juba tumeroheline eriti sääsevastane kilekombekas seljas, millega ta tavaliselt trimmerdamas käib. Aga perenaine laitis selle valiku maha, sest see olevat tal seljas sama prinnu, kui Merilin Monroe kuulus kleit Kim Kardashiani seljas. Ainult selle erinevusega, et strateegiline kitsaskoht asus peremehel eespool, aga Kim`i-tüdrukul teadagi tagapool. 


No piirduti siis õlgkübaraga. Ei-ei-ei, mitte ainult - ülejäänud riided olid ka ikka seljas! Nii. Järgmine üritus oli siis peremehel maja seina küljest lipuvardast Torgu Kuningriigi lipp rongkäigu jaoks alla võtta. Ma sain kohe aru, et perenaine oleks nii kangesti õpetada tahtnud, et kuhu astuda ja kuidas ronida, aga hoidis teine suurte jõupingutustega oma suu ikka kriipsuks. Mina mõtlesin, et ju see peremees nii palju ikka taipab, et küüned välja ajab ja seinapalgi sisse surub.


Sai mu armas konserviisa siis ühe käega lipuvarda otsa pihku ja ma vaatan, et vajub teine ja vajub ja vajubki ära. Mitte lipp vaid peremees ise. Täismõõdus majalipp koos varrega kallutas vaese rongkäigulise otse mairoosi põõsa poole ja sinna ta kenasti ära sukeldus ka. 

Ja siis see perenaine! Selle asemel, et korralikult küür selga tõmmata ja külg ees hüpetega peremehele appi minna, hakkas tema heleda häälega kädistama: hissandjeerumsapoletänaüldsejoonudkimissiisnüüdhakkassaidsahaigetkaaaa!?

Peremehel aga polnud ma arvan et puhtast jonnist ja kangusest mitte ainsamatki kriimu! Kuigi ta üsna tubli mitukümmend sekundit sealt roosipuhmast väljus ja nägu oli krimpsus, nagu isasel sfinksil. Ega ei olnud rohkem aega põdeda ka, eemalt juba kostis, et rongikäik on pihta hakanud.

Mudi seda linki, siin on liikuvad pildid

Nii lõbus ja tore rahvas oli, aga ühes asjas olid nad küll väga mööda pannud - nimelt miks ei olnud rongkäigus kasse?! Lapsed ja koerad sibasid küll igal pool ringi, no selline ebaõiglus ikka! Ma oleks seal jaanitulel vägagi stiilne olnud..





Järgmisel päeval läks ilm kuumaks ja perenaine ei uskunud oma silmi - kõik tema õied hakkasid ükshaaval avanema! Jasmiinid lõhnasid magusalt, kolme sorti roosad pojengid kaunistasid õuet, punane Robusta roos tee äärt, tavaline metsik kibuvits näitas oma kõige värskemaid õisi ja samuti see sama nügida saanud mairoos ning tagatipuks läksid isegi linnupoegade silmad pesas lahti. Nii kena ikka!




Valge pojeng nr 2





Ja lõpuks sündis ka ilmaime, mida perenaine enam ei oodanudki ja mis ta lausa kilkama pani. Isegi mina sain ühe tormilise lisakallistuse. 10+ aastat ootamist, neli-viis korda uuesti ja uuesti istutamist, iga kord omakorda 3 aastat ootamist ja taas pettumist, kuni ta nüüd äkki maja tagant elurikkuse seest oma valge pojengiõie lõpuks leidis!




Valge pojeng nr 3

Olgu siis, lähen põtkin natuke pleedi, lasen õhtust nurru ja leiutan endale mingi uue mõnusa tudukoha. Olge siis moekad ja ikka saba püsti!



💚🐈💚




15. märts 2022

Mis saab, mis tuleb

Kui ma mõnda aega tagasi oma ajaraamatut sirvisin, siis mõtlesin, et järgmine postitus tuleb ainult ja ainult maaelust. Sest et liiga palju linnamudru on viimastel aegadel siia sattunud. Nüüd ei teagi, kuidas sellest plaanist kinni pidada. Praegu tundub, et maamemuaare ei tule täna üldse jutuks. Ja veel tundub, et ei ole ka sellist rõkkavat kevadrõõmu hinges, et midagi selle tunde laineharjal kirja panna. 

Saagu tänase postituse kaanepildiks siis üks kirgas-ergas reisipilt Krimmist. Aga kuna ajaraamatu kronoloogiast tuleb kinni pidada, siis järg jäi meil tegelikult jaanuarikuusse maha. Pildid näitavad, et jaanuari viimastel päevadel sai maal majad soojaks köetud, linde toidetud, jõulukulinad ära pakitud ja lihtsalt rahus oleletud. Ning tuleviku suhtes õndsas teadmatuses oldud...

Traditsiooniliselt üks kord aastas kutsun teid korraks tuppa ka. Ei ole siin uut midagi. Plaanid muidugi on, aga nende õnnestumist ei tahaks enne oma õiget aega ära sõnuda. 


Viimane lumemöll, mis suurema osa maast (sealhulgas ka Hiiumaa, hihii) paksu lume alla mattis, meieni ei jõudnud. Sestap olid meil jaanuari lõpus teed ja tänavad puhtad, ilm mõnusalt karge ja ma suutsin teha need 10 kõige raskemat sammu - diivanist välisukseni. Pea igal õhtul ja see oli mõnus, sest kümnele sammule õnnestus paari-kolme kilomeetri jagu samme juurde tekitada. Olgu öeldud, et mul on jube lühike samm, nii et tikkisin mööda tänavaid nii et nahk märg.




Laskusin vaidlusse ka oma sammulugejaga. No mida vähe samme!? Mõõtsin kaardi pealt  kõnnitiirud ära ja kuna ma sammu pikkust tean, siis kerge matemaatika näitas, et äpp ei loe mitte minu samme, vaid liigutud aega ja sammud arvutab see kurinahk mingi kahemeetrise spordimehe järgi kokku. Või mina ka ei tea, mis trikke see teeb. Liigutud aega võiks muidugi alati rohkem olla.

Jaanuar


Siis aga juhtus minuga midagi niisugust, mida minuga 17 aastat ja 4 kuud juhtunud ei olnud. Ma nimelt vahetasin töökohta! Mu töö ohvriabitöötajana oli tõesti üks võimas ja rikastav kogemus, kuigi teemad ja juhtumid ei olnud seal kunagi midagi roosilist. Inimeste toetamisest, aga ka muutustes arenemisest, teenuste arendamisest ja koostegemistest sain väga palju tagasi. Mu head kliendid ja koostööpartnerid olid need, kes mind selle teema juures nii kaua hoidsid!💕 

Aga oehh.. need armsad kolleegid, kes mul üle terve Eesti maha jäid.. See on alati see kõige raskem osa. Jah, maha jäi vaateid ja värve, lugusid ja elu hetki.



Kolleegidele mälestuseks - Ukraina heaks 💙💛

Ma peaaegu et väevõimuga ei rääkinud siin ajaraamatus kunagi oma tööst, sest mu vabaaja tegemised olidki just selleks, et vaim jaksaks seda pingelist tööd teha. 


Viimane kustutab tule... aga küll uus tuleb ja paneb uuesti põlema 💡

Miks ma küll 17 a jooksul ainult üks kord töökohta vahetasin?😁

Peab ütlema, et päris üllatav tunne on, kui sul on äkki selline töö, kus ei olegi kedagi läbi pekstud, ahistatud või väärkoheldud. Aga sellegi poolest jäi sinna mu südamest tükike ja ma saladuskatte all ütlen, et tegelikult olen kahe nädala jooksul lausa NELI korda hommikuti vanasse töökohta sõitnud. 

Mu teele sattus aga õnnekombel uus maailma parim töö. Otsuse tegin spontaanselt sekundipealt ja nüüd on uued vaated, uued lood ja uued värsked värvid. 



Meie väikseke on aga juba nii suur tüdruk! Käisime Tallinnas tema 9. sünnipäeval, kus pere sai vist ligemale üle kahe aasta ühekorraga kokku. Jätkub seda va soojust südamesse pikaks ajaks. Isegi perepildi peale tulid kõik vabatahtlikult ja ilma ohkimata. 











Tiigriaasta puhul ehtsad Hiina maiused ananassist.
Meie oma Nikki vanaema retsept!👌

Kodutiigrid

Koolivaheajal käisime Muhus. Saime sealt korraks väiksed piigad enda kätte lõbustada - üks oma ja teine ka nagu oma. Lõunatasime Vanatoal, seltsiks üks mänguhimuline kutsa Louis ja hiljem seiklesime Koguva sadamas. 





Väiksem neiu hakkab peagi 8 saama. Kui küsisime, et mida ta sel aastal kingituseks soovib, siis vastas õrn printsess silmagi pilgutamata - poksikotti!!! No see tuli ikka nii südamest, et palusime talt luba ka südamest naerda. Aga selle peale ei olnud tüdruk veel tulnudki, et siis on ju poksikindaid ka vaja. 

Autor G. 8 a.

Autor E. 9 a.

Tavaline taadu. Autor G. 8 a.

Sain ühe siira komplimendi ka ja see kõlas nii:  Ma poleks uskunudki, et vanad inimesed ka nii hästi joonistada oskavad! No oli ikka tõesti lõbus. 

Olime vist päris oma ülesannete kõrgusel, kui mõnetunnine ajaveetmine "nii toredaks päevaks" nimetati. Piigad lippasid pärast taas teise vanaema ja vana, suurte koerte, ATV, lõkkega heinamaa, põdraga metsa, jäätiste ja kohukeste manu ning neil olid koolivaheajal kindlasti kõik päevad kõige toredamad päevad. 

Me ju teame juba ammu, et Ukrainas on väga head maiustused

Mõtlen, et kui palju võib ikka ühe lühikese kuu sisse mahtuda - hambaarst, silmakontroll, töökoha vahetus, saatjana EMOs ja ultrahelis, Pärnu, Tallinn, Muhu, mitu korda maal, kütmine ja kor... Vot koristamine on nüüd peaaegu et lapsemäng. Robby võib nüüd oma kasukat rahuga tuustida, ilma et talle tusaseid pilke saadetaks. Ta ise küll uut abilist väga ei usalda, piilub pigem nurga tagant, aga õnneks paanikasse ka ei lähe. Võib olla tunneb isegi mingit sugulust - robot ka ju must, vurrudega ja hiilib pidevalt ringi. 






Olen kogu selle kirjutamise aja mõelnud, et kuidas ma nüüd sellest kirjutan? Et kõik see eelnev jutt ja pildirida on ju nii... nii... mitte just tühine, aga kuidagi väike kogu selle suure jubeduse kõrval, mis praegu toimub. Teatavasti on meil traditsioon käia Krimmis puhkamas. Veetsime seal oma abielust 10 esimest päeva ja alates hõbepulmast oleme veel neli korda seal käinud. 

Jalta

Sevastoopol. Vaade Amandus Adamsoni Uputatud laevade monumendile.

Sel aastal pidime minema kuuendat korda. Aastavahetuse paiku tekkis aga mingi tõrge mõttemaailmas, kuigi olime seal mõnusalt suvitanud ka alles viis aastat tagasi. Pidime seda tegema siis juba vene viisadega. Oli midagi uut, kui väiksed vene poisid tänaval meile "Hitler kaputt!" ja "fašist!" hüüdsid. Mõtlesime, et ah, poisikesed... Aga kui Moskva mitmerealistel tänavatel pea kõigil autodel teatud kleepse nägime, siis tekkis küll masendav tunne, et mis maailmas nad küll elavad!? Kleepsudel oli vaid kaks aastaarvu: 1941-1945.  

Sevastoopoli piiramine. 14 X 115 m maal-panoraam Krimmi sõjast

Nõukaaegne tuumaallveelaevade baas kinnises Balaklava linnas 

Bronnisime siis sel aastal reisi hoopis Odessasse, et oleksime augustis oma rubiinpulma aastapäeval ikkagi samas kuumas kliimas, armastatud Musta mere ääres, samade naerusuiste inimeste,  hõrkude lõhnade ja mõnusate maitsete juures. 

💔

Balaklava

Sirvin reiside pilte, mida meil on ilmselt mitu tuhat. Olen neid siin kord varemgi jaganud, kuid nüüd on neil kuidagi teine mõte. Eks olnud juba varemgi, kui oli Gruusia sõda ja Krimmi okupeerimine. Aga nüüd... Mõnedel piltidel on palju rahvast - lapsi, naisi, noori. Mõtlen, kas nad on elus, kus nad on, kuidas on... Vahet pole, mis rahvusest keegi on. On jõuetuse, viha ja kurbuse hetki. 

Neid pühapäevahommikusi jumalateenistusi pisikeses kirikus
Jalta promenaadil talusid vene võimud läbi pikkade hammaste,
sest seal käisid Ukraina sõdurite emad ja sõjamehed olid auvalves.


Vorontsovi palee. Agaav õitseb vaid kord oma elus ja siis
sureb. Õisik kuni 12 m kõrge.

Jälgin Instagramis matkameest, kes postitab hingematvalt kauneid pilte Krimmi mägedest. Me ei ole kunagi seal vestelnud, kuid nüüd, kui ta postitas sõjavastase sisuga pilte, kirjutas ta mulle, et nii mõnedki sõbrad manitsevad teda, et see on poliitika ja sellesse ei peaks sekkuma (!?). Nii palju pulbitseb hinges, nii palju võiks veel rääkida, arvata, teada, öelda, aga need on vaid sõnad ja sõnad praegu kedagi ei päästa. 

See karu ajas sõna otseses mõttes inimesi taga. Paremal veteranid igapühapäevasel mälestusteenistusel.

Magnet

Kannan juba palju aastaid Krimmis kingiks saadud kuldsõrmust, mille sisse on pressitud tekst: Gospodi, sposi i sohrani.*

Elas õitsedes Sõrve talve üle





💙💛



* T. luges loo läbi ja küsis, et kas see on sul veel pooleli? No las jääda siis selline sümboolne tunne.