Üks tuttav mainis, et oli sel suvel päris tihti meie külast läbi sõitnud, aga meid ei olevat mitte kunagi kohal olnud. Tõsijutt, nii oligi - juunis olime koroonas, juulis olid meil lapsed ja augustis käisime reisil. Sügisel tegime aga pakilisi õuetöid, sest ilusad ilmad muudkui kestsid. Ainuke väike probleem oli selles, et need õuetööd toimusid linnas. Maakoduke pidi seni ise endaga hakkama saama. Kergelt metsik see ilu seal oli.
Lapsed ei olnud meil pikemalt, vaid nad tulid ja läksid, tulid ja läksid. Olid iga kord õhinat ja ideid täis. Saime suure heldimuse osaliseks - väike Muhu neiu G., kes on meie enda lastelaste nõbu, hakkas ka meid äkki manaks ja taaduks kutsuma! Kusjuures see neiu ei ole sugugi selline igaühe kaelas rippuv meelitaja, vaid on üks asjalik ja konkreetne laps.💖
Elu keerles suuresti muidugi meie pisikese kahese ümber, aga tegelikult oli ta tubli ja vapper kõike suurtega kaasa tegema. Korjas kurke, limpsas iga päev jäätist, vinnas Küülikukülas peaaegu enda suuruseid jänkusid ja oli lihtsalt nii väga armas.
 |
Armsa tädi kootud pitslinik nagu päikeseratas.
Sel suvel sai tädi pikk maine rännak otsa 🌠 |
Reisimuljeid ma eelmises postituses juba jagasin ja siis hakkaski suvi lõppema. Floksid ja roosid vihtusid veel õitseda, kuni endise kolleegi poolt kingitud gladioolid õitsemisjärje üle võtsid. Ühel hetkel sattusin vaatama meie esimese aasta Sõrve pilte ja lausa ehmusin - KES see hull oli, kes need lillepeenrad siin nii laiaks ajas?! Ma ju lubasin, et hoian ennast sellega tagasi. Ja kuigi söödava kuslapuu põõsad andsid sel aastal päris ilusaid marju, kaevasin nad välja ja andsin ära. Nii ka kultuurmustika. Osa flokse läheb sama teed. Poole likvideerimise peal on tee äärest lilleküna ja sel aastal ei ehitanud väravasse ka lilleredelit. Puud-põõsad on suuremaks kasvanud ja ei pea ju nende vahele igasuguseid taimi toppima.
 |
| Läti on meile lähemal kui Kuressaare ja kilulaev tuleb sadamasse. |
Ka sel aastal pidime me virila näoga kuulama, kuidas kohe üldse mitte õunaaasta ei ole. Võeh! Meie jaksasime oma 6-7 igeriku puu pealt kokku korjata kolm auto haagisetäit ubinaid, lisaks vasakule ja paremale sokutada veel kümneid ja kümneid kilosid. Ausalt öelda jäi kümneid kilosid ka tahaaeda varestele maha. Sinna nahka läks kolm ilusat nädalavahetust.
 |
| Hakkame lõpetama |
 |
Igaaastane kokkuvõte.
Joone all kahe aasta parimad. |
Hiljaaegu juhtus aga nii, et mul oli ühe nädala jooksul tegemist kahe supervisiooni, kahe operatsiooni ja ühe suurema aruandlusega. Kõik need läksid kenasti korda, aga nädala lõpuks olin nii suss, et hing ja pea vajasid õhku. Mereõhku. Õnneks on seda siin mõne sammu kaugusel vabalt võtta.
(Siit algab postituse see osa, kus võib kohale hõigata need (mees)fännid, kellel endal sotsiaalmeediat ei ole, aga kes käivad vahel üle oma provvade õla natuke piilumas).
Võtsin kalariistad ka ühes. Mees muidugi ei uskunud, et ma mingil suvalisel päikesepaistelisel õhtul suhteliselt linna vahelt mingit kala saan. Eriti veel siis, kui temal endal parem käsi paksult sidemes ja pühale üritusele kaasa aidata ei saa. Ma ise küll uskusin ja veidi aja pärast oligi ilus suur ahven käes. Väike põnevus tuli juba naha vahele ja mõne aja pärast näkkas haug. Veidi eemal oli üks kalastaja just alamõõdulise hauginolgi merre tagasi lasknud ja mõtlesin, et küllap see on seesama. Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja oli milline ta oli, aga väikese nõksatuse järel läks kerimine kergeks ja läinud ta oligi. Aga! Koos minu igavesti hea käsitöölandiga.
Eks tuli siis järgmine käsitöölant otsa panna, sest ilus värvilise taevaga õhtu näis olevat võtupäev. Proovisin siit ja proovisin sealt. Mõte oli just uitama läinud, kui tamiil pingule tõmbus. No ikka väga pingule. Kala oli ilmselgelt suur. Kerisin nii, et ketas krigises (jah, muidugi oli see määrimata!). Tundus, et kala oli üsna kindlalt kinni. Natuke mängisin siduriga ka - kala otsast ära ei läinud. Mingil hetkel hakkasin teda nägema ja ohhsapüss - ta oli ikka väga suur! Süda põksus, põlv tudises. Kalast kaldani oli jäänud vaid mõni meeter ja kui ma kunagi Sõrves 3,4-kilose merika lihtsalt kaldale lohistasin, siis seda kolli kuhugi venitada küll võimalik ei olnud.
Elukas oli juba mu nina all, lõuad laiali ja mu kollane käsitöölant lõugade vahel. Seisin aga üsna kõrge, järsu ja libeda kivikalda peal. Eemal oli küll paadislipp, kuid enne slippi laius veel lopsakas rootutt. Vaatasin teisele poole ja veidi eemal istusid kaks noormeest. Piiksatasin, et poisid, tulge appi. Poisid naeratasid, tõstsid joogipurke minu poole ja ei liikunud paigast. Hüüdsin juba kärsitumalt, et poisid, tulge ruttu appi! Iga vähegi kalamees oleks juba sellest hetkest kohale tormanud, kui spinning vibusse tõmbus, seejärel ahvikiirusel kaldast alla roninud ja kala välja tõstnud. Aga nemad tervitasid taas mind vaid oma joogipurkidega.
Siis tegi kala oma lõugadega amps!, näris tamiili läbi (jah, mul ei olnud ka trossi!), vahtis veel tükk aega mu poole ja ujus stoilise rahuga minema. Ja siis tulid poisid! Daa, mõ viideli, mõ viideli, što eta bõla? No tšort paberii požaluista, krokodill Gena oli! Ei, ma nii neile muidugi ei öelnud, aga ohjah... ohhjahh... ohhhhhjahhhhhh...
Järgmisel päeval läksin ja püüdsin samast kohast kiretult kilose haugi. Kas mul oli metsikult hea meel? Ei olnud.
Nüüd hakkasin lähenema asjale süsteemsemalt. Ostsin trossid, ostsin uued konksud, laenasin vennalt pootshaagitaolise spetsiaalse konksu ja tellisin sõbranna kaudu otse tootjalt uued käsitöölandid. Need toodi koduväravasse nii kiiresti kohale, et kujutlesin vist korraks isegi tulesid ja vilesid.😉🚑 Olin töönädalast väsinud - mis siis! Tuul oli vale ja vastu - mis siis! Kas peaks riided ära vahetama - ei pea! Hakkas pimedaks minema - mingu!
Juba olin kalda peal, tuliuus kollane lant lendas täpselt õigesse kohta. Hakkasin kerima ja vaatan, et ei tea miks need pillirood seal eemal nii kangesti lehvivad? Ja siis juba vaatan, et lehvivad minu kerimise taktis. No piiks-piiks-piiks, tuul oli tamiili roogudesse lennutanud! Ma teadsin kõike täpselt ette, mis nüüd sündima hakkab. Kes ei teaks, et kui konks juba pilliroo varre sees kinni on, siis sealt tema enam välja ei tule. Ja roog ei tule merepõhjast lahti ka. Peagi katkes tamiil. Läksin slipist alla - lant oli küll silmaulatuses, kuid just nii kaugel, et kätte ma seda enam mitte kuidagi ei saanud. Tulin sealt slipist peaaegu roomates üles, sest see oli äkki ülilibe. Kuidas ma sealt küll ilma kukkumata alla sain? Oiii, ma kirusin ennast! Siunasin ahneks, albiks ja lootusetuks totuks. Ma oleks võinud ju niisama neid kümnekaid merre loopida, milleks pidid head inimesed selle pärast vaeva nägema? Ei julgenud sõbrannale öeldagi, et lant vaid 15 minutit minu käes olla sai.
Hommikuks oli väike tormakas üleval. Kujutlesin, kuidas mu väärtuslik haugipüüdja ulbib juba Abruka all. Läksin siiski külma ja vihma trotsides veel korraks mere äärde. Ja mida ma näen! Minu landikene lebab sulnilt slipi otsa peal, nagu oleks keegi selle kahe peopesa vahel hellalt sinna tõstnud ja tross ka veel küljes! Slipi üks serv oli terves pikkuses kuiv ja puhas - ei mingit libedust enam! Mõtlesin - kas ma olen mingis filmis või unenäos? Müs-ti-ka!
 |
| Estlandi Mullutu murdja 👍 |
 |
| Viimane peotäis |
Lõpetuseks hüppan veelkord tagasi üleeelmisesse nädalasse, kui käisime emaga Tallinnas silmaopil. Sinna kutsutakse tavaliselt 40-50 inimest korraga hommikul kell 8 kohale ja siis hakatakse neid riburadapidi protseduuridele ja oppidele suunama. Pääsesime sealt tulema kell pool 4 ja siis teadagi tagasisõit Saaremaale. Esimese hooga ajas torisema. Siis aga hakkasin silmakliinikule uut plaani välja mõtlema, kuidas inimesed sealt paari-kolme tunniga pääseks. Ja ei mõelnudki. Keegi ei mõtle seda välja.
Mingi elektrooniline järjekord või numbrid ei tule kõne allagi, sest alati jääb üle Eesti keegi tulemata ja siis oleks kogu riburada nässus ning arstid-õed, kabinetid-aparaadid seisaksid jõude. Viis arsti lõikasid ühekorraga terve päeva läbi ja ilmselgelt võttis oma aja ka haiguslugude, eeltestide jmt uurimine. Ja see kannatlik seletamine, seletamine, seletamine.
Kui seda lugu oma teisele sõbrannale rääkisin, ütles meie kõrval seisnud naine, et täpselt nii ongi - minu eakal emal olid kolm korda saatekirjad olemas ja Siinorite transport hommikul väravas, aga ema auto peale lihtsalt ei läinud. Inimesel on see õigus ja kedagi vägisi ravida ei saa.
 |
| Ärge segage mind! |
Siinorite transport on meil siin selline tänuväärne perefirma, kes sõidutab väikebussiga inimesi saarelt Tallinna haiglatesse ja koju tagasi. Abistatakse igal moel ja silmaopilt tulijatele ostab autojuht isegi apteegist rohud välja, sest kohe järgmisel hommikul peab hakkama silmatilku panema. Saatjad lausa viis tundi kliinikus passima ei pea, sest igaühele helistatakse, mis kell ta oma opereeritu kätte saab. Meie muidugi passisime ja seetõttu kuulsin pealt järgmist kõnelust õe ja ühe teravate viikidega pükstes ontliku Saaremaa mehe vahel. Õel oli vaja välja selgitada, keda hiljem mehele järgi kutsuda.
- Kas te tulite Siinorite bussiga?
* Äi, ma tuli selle autuga.
- Kas te tulite oma autoga?
* Äi, see pole mo autu.
- Kas teid tõid siis sugulased või keegi?
* Äi, need pole mo sugulased mette.
- Aga kust te selle auto peale läksite?
* No poeg töi mind sinna bussipiatusesse.
- Kas te tulite siis hoopis liinibussiga?
* Äi, see polnd liinibuss mette, see oli ikka autu.
- Hmm.. kas seal autu.. see tähendab, kas seal auto peal oli teisi ka veel, kes täna siia tulid?
* Jaajahh, meid oli seal ikka täitsa mitu tükki!
- No siis te tulite ikkagi Siinorite bussiga.
* Ahhsoo, no ju ma siis tuli.
😳
