Juuli lõpus käisime välismaal balletti vaatamas. Mis pilt teile nüüd silme ette tuli? New York, Viin, Moskva Suur Teater? Ei, see ballett toimus Külasema külaplatsil Muhu saarel, mis ongi saaremaalasele natuke nagu välismaa. Suureks tegi selle etteaste see, et üheks baleriiniks oli meie enda väike E. Nimelt õpetati Muhus ühes lasteaias ümbruskonna lastele kuu aega balletti ja Muhu kohvikute päeval toimus siis ka maailmaesiettekanne. Meie väike suvemuhulane sai sellest osa. Balletti õppida ei olevat muide kuumadel suvepäevadel sugugi lust ja lillepidu olnud. See paar minutikest püüdlikku tantsu oli ikka niiii ilus, hirmus armas, pisut naljakas ja väga roosa kõik.
Kolm sõbralikku välismaalast elavad meil õues kuuriseina najal. Ühe nimi on Zilga, teise nimi Somer... midagi ja kolmas on ka viinamari. Selle suve kliima on neile vägagi meeltmööda olnud, küllap neile isegi oma kaugeid soojamaa päritoluga esivanemaid meelde tuletanud. Ega nad külma ka ei karda, väike näpistus teeb nad veelgi suhkrusemaks.
Ma ei öelnudki, et vahepeal oli mul ju puhkus! Plaan oli selline, et esimene nädal tuleb kõvasti selle nimel toimetada, et ülejäänud 10 päeva AINULT puhata ja mitte midagi teha. No ühel hetkel oli juba 10 päeva toimetatud ja TERVE nädal veel puhkamiseks ees. Kuni jäänud oli täpselt üks päev, millest pool sai toimetatud ja teises päeva pooles ei hakanud enam puhkamisega rutiini rikkuma. Aga. Ega need toimetamised siis ebameeldivad olnud - vastupidi!
Alustuseks oli kohe terve ööpäev puhast rõõmu koos meie väikese juntsuga.
Me tegime palju ägedaid asju, aga uus asi oli nukuteater. Suured olid kordamööda nätlejad ja publik, aga väike inimene oli enam vähem kogu aeg näitleja. See käis umbes nii:
Kord, kui mina pealtvaataja olin, toimus nukuteatris miski kutsude dialoog. Taadu häälega kutsu muudkui seletas ja laulis ja hüples. Lapse häälega kutsu vastas vaikselt teise kutsu küsimustele, haukus peenikese häälega ja sibas natuke niisama. Ühel hetkel küsis see taat-kutsu teiselt midagi, aga vastust ei tulnud ega tulnud. Küll aga hakkas taat-kutsu hirmsasti naeru pugistama, peaaegu luksus ja oli suures hädas etenduse jätkamisega. Pärast küsisin, et mis õnnetu koht see teil seal etenduses siis oli? Situatsioon oli selline olnud, et taadu küsis laps-näitlejalt mingi olulise küsimuse ja jäi lapsele sirmi taga otsa vaatama, kes pidi siis lihtsa vastusega etendust jätkama. Aga vastuseks sai ta ainult sügava vaikuse ja umbes niisuguse žesti:
Eks katsu siis välja vingerdada, eriti kui nii hirmsasti naerma ajab. Ja ega lapse üle tohi ju naerda ka. No igatahes läks taadu veider käitumine õnneks tema koera kraesse.
Aga välismaalaste juurde tagasi. Põhja-Ameerika isend, kes meil juba mitu aastat elanud, sai ka lõpuks endale kolm marja selga kasvatatud. Nimeks temal Kännasmustikas ehk kultuurmustikas.
Käisin neid kolme marja aeg ajalt piilumas, kuni lõpuks olidki 2 marja valmis saanud, aga kolmas oli kadunud. Noppisin siis saagi ja asusin peremeest otsima, et saak võrdselt jagada. Üks mustikas rändaski mul juba suhu ja oi-oi-oi, see oli nii hea, et sry, kallis abikaasa, aga teine mari läks ka kibekiiresti sama teed.
Ega ma ei oleks seda hirmsat iseloomutust julgenud vist üles tunnistadagi, aga kui puhkusetoimetustega sinnamaani jõudsin, et kännasmustika ümbruse korralikult ära rohisin, siis leidsin veel kolm marja ja usun, et need jõuavad nüüd mehe põske ka.
Veel marju:
Kui ma Mõntu pargi lähedal põldmarjul käisin, siis ausalt öelda ikka mõtlesin küll, et järgmise puhma seest võib ju karu mulle käppa anda. Noh ja siis ta tuligi ja siis me võitlesime ja tema kaotas. Tegin karust konservi. Tavaline maaelu, mis teha, vaadake ise:
Võib olla mingi osa mu kirjeldusest oli ka sügavas puhkuseinimese unes nähtud, aga siis ilmselgelt väga väike osa. Aga kindlasti ilmsi oli see, et meil käisid külas väga head sõbrad kaugest Kuressaarest ja koos nendega oligi põnev delikatessi maitsta.
Pidulikuma poole pealt oli puhkuse ajal põhjust meenutada täpselt aastatagust aega, kui olime välismaal ehk siis kaunis Krimmis ja natuke ka Moskvas ja see oli nagu eile.. nagu ka samasugune reis täpselt 36 aastat tagasi ja 11 aastat tagasi ja 10 aastat tagasi ja 6 aastat tagasi ja neid tuleb veel. Ilmgi andis peaaegu Krimmi kliima välja. Me kodukootud tähistamine taluõue peal oli sümboleid ja tähendusi täis, alates vanaaegsetest teeklaasidest, arbuusist, kunstlilledest peaehtest, piltidest ja lõpetades sellega et ikka needsamad kaks . . . Nooja üks must pärslane ka.
Ja siis! Kolm päeva ajasin ühte tõeliselt haruldast välismaalast taga. Ühel hommikul vaatan köögiaknast välja, et misasja! Koolibri? Lendab flokside kohal ja imeb pika "nokaga" nektarit nagu väike helikopter, kirjud sabasuled uttis. Kuskilt lubjatükikeste vahel hakkas meenuma, et kas ei käinud kunagi meediast läbi, et ühte lillepoodi oli koos lilledega sattunud haruldane liblikas, kes näeb koolibri moodi välja. Tema`p see oligi - päevasuru!
Haarasin telefoni ja ruttu õue filmima. Suru oli ülikiire ja mina panin aegluubis filmima, mis oli viga. Halb kvaliteet tuli. Mõtlesin, et nonii, kelle ma nüüd oma FB tuttavatest profifotograafidest või ajakirjanikest jalule ajan? Aga siis kujutasin ette, kuidas härrased lendavad oma pikkade torudega 50 või mitmesaja km kauguselt kohale, seavad ennast meie kemmergu ette ritta ja Teda ei tulegi. Kusjuures ei tulnudki sel päeval enam.
Järgmisel päeval korra vilksatas ja ega ei olnud aega tervet päeva passida ka, me ju lõpetasime oma remonti (jah, see on nüüd enam vähem valmis, nii palju, kui selleks suveks plaanis oli).
Kolmandal päeval tuli päevasuru jälle ilusasti hommikukohvi ajal kohale ja mina tõttasin jälle filmima. Kõik klappis. Sain filmi ja pildid. Muhelesin ja läksin oma tegemisi tegema, et küll ma õhtul siis vaatan ja imetlen. Film oli tore, pilt oli isegi väga hea, aga miski nagu ei klappinud. See lend oli linnukesel justkui teistmoodi ja pilti uurides ning googeldades selgus, et see oli juba üks teine, täiesti tavaline suru:
Ausalt, mul oli juba täiesti siiamaani nende jahtimisest ja määramisest. Tekkis samasugune lootusetuse tunne, kui ma ükskord otsustasin, et teen need eesti linnud siis endale ükskord selgeks! Sina jeerum, rüdid ja rislad, täksid ja õgijad; emased, isased, noorlinnud, vanad linnud - neid on tuhandeid erinevaid! Minust ikka tõelist loodusehuvilist ei saa, isegi perseiididest nägin vaid ühte äbarikku, kuuvarjutuse ajal oli pilves ja päikesevarjutuse vaatamiseks ei olnud vastavaid vahendeid. Tagatipuks tõi kass hiire tuppa, lasi lahti ja kaotas ära. Ja nii kaks korda.
Ega mul rohkem juttu täna ei olegi, panen siia veel mõned pildid, mis seda mõnusat suve meenutama jäävad.
Külasema andekas järelkasv - Kauges külas |
Kohviku ja üldse päeva tulu läks tulekahjus kannatanud kohaliku pere toetuseks. |
Kolm sõbralikku välismaalast elavad meil õues kuuriseina najal. Ühe nimi on Zilga, teise nimi Somer... midagi ja kolmas on ka viinamari. Selle suve kliima on neile vägagi meeltmööda olnud, küllap neile isegi oma kaugeid soojamaa päritoluga esivanemaid meelde tuletanud. Ega nad külma ka ei karda, väike näpistus teeb nad veelgi suhkrusemaks.
Ma ei öelnudki, et vahepeal oli mul ju puhkus! Plaan oli selline, et esimene nädal tuleb kõvasti selle nimel toimetada, et ülejäänud 10 päeva AINULT puhata ja mitte midagi teha. No ühel hetkel oli juba 10 päeva toimetatud ja TERVE nädal veel puhkamiseks ees. Kuni jäänud oli täpselt üks päev, millest pool sai toimetatud ja teises päeva pooles ei hakanud enam puhkamisega rutiini rikkuma. Aga. Ega need toimetamised siis ebameeldivad olnud - vastupidi!
Alustuseks oli kohe terve ööpäev puhast rõõmu koos meie väikese juntsuga.
Me tegime palju ägedaid asju, aga uus asi oli nukuteater. Suured olid kordamööda nätlejad ja publik, aga väike inimene oli enam vähem kogu aeg näitleja. See käis umbes nii:
Kord, kui mina pealtvaataja olin, toimus nukuteatris miski kutsude dialoog. Taadu häälega kutsu muudkui seletas ja laulis ja hüples. Lapse häälega kutsu vastas vaikselt teise kutsu küsimustele, haukus peenikese häälega ja sibas natuke niisama. Ühel hetkel küsis see taat-kutsu teiselt midagi, aga vastust ei tulnud ega tulnud. Küll aga hakkas taat-kutsu hirmsasti naeru pugistama, peaaegu luksus ja oli suures hädas etenduse jätkamisega. Pärast küsisin, et mis õnnetu koht see teil seal etenduses siis oli? Situatsioon oli selline olnud, et taadu küsis laps-näitlejalt mingi olulise küsimuse ja jäi lapsele sirmi taga otsa vaatama, kes pidi siis lihtsa vastusega etendust jätkama. Aga vastuseks sai ta ainult sügava vaikuse ja umbes niisuguse žesti:
Eks katsu siis välja vingerdada, eriti kui nii hirmsasti naerma ajab. Ja ega lapse üle tohi ju naerda ka. No igatahes läks taadu veider käitumine õnneks tema koera kraesse.
Aga välismaalaste juurde tagasi. Põhja-Ameerika isend, kes meil juba mitu aastat elanud, sai ka lõpuks endale kolm marja selga kasvatatud. Nimeks temal Kännasmustikas ehk kultuurmustikas.
Käisin neid kolme marja aeg ajalt piilumas, kuni lõpuks olidki 2 marja valmis saanud, aga kolmas oli kadunud. Noppisin siis saagi ja asusin peremeest otsima, et saak võrdselt jagada. Üks mustikas rändaski mul juba suhu ja oi-oi-oi, see oli nii hea, et sry, kallis abikaasa, aga teine mari läks ka kibekiiresti sama teed.
Ega ma ei oleks seda hirmsat iseloomutust julgenud vist üles tunnistadagi, aga kui puhkusetoimetustega sinnamaani jõudsin, et kännasmustika ümbruse korralikult ära rohisin, siis leidsin veel kolm marja ja usun, et need jõuavad nüüd mehe põske ka.
Veel marju:
Kui ma Mõntu pargi lähedal põldmarjul käisin, siis ausalt öelda ikka mõtlesin küll, et järgmise puhma seest võib ju karu mulle käppa anda. Noh ja siis ta tuligi ja siis me võitlesime ja tema kaotas. Tegin karust konservi. Tavaline maaelu, mis teha, vaadake ise:
Võib olla mingi osa mu kirjeldusest oli ka sügavas puhkuseinimese unes nähtud, aga siis ilmselgelt väga väike osa. Aga kindlasti ilmsi oli see, et meil käisid külas väga head sõbrad kaugest Kuressaarest ja koos nendega oligi põnev delikatessi maitsta.
Pidulikuma poole pealt oli puhkuse ajal põhjust meenutada täpselt aastatagust aega, kui olime välismaal ehk siis kaunis Krimmis ja natuke ka Moskvas ja see oli nagu eile.. nagu ka samasugune reis täpselt 36 aastat tagasi ja 11 aastat tagasi ja 10 aastat tagasi ja 6 aastat tagasi ja neid tuleb veel. Ilmgi andis peaaegu Krimmi kliima välja. Me kodukootud tähistamine taluõue peal oli sümboleid ja tähendusi täis, alates vanaaegsetest teeklaasidest, arbuusist, kunstlilledest peaehtest, piltidest ja lõpetades sellega et ikka needsamad kaks . . . Nooja üks must pärslane ka.
Ja siis! Kolm päeva ajasin ühte tõeliselt haruldast välismaalast taga. Ühel hommikul vaatan köögiaknast välja, et misasja! Koolibri? Lendab flokside kohal ja imeb pika "nokaga" nektarit nagu väike helikopter, kirjud sabasuled uttis. Kuskilt lubjatükikeste vahel hakkas meenuma, et kas ei käinud kunagi meediast läbi, et ühte lillepoodi oli koos lilledega sattunud haruldane liblikas, kes näeb koolibri moodi välja. Tema`p see oligi - päevasuru!
Haarasin telefoni ja ruttu õue filmima. Suru oli ülikiire ja mina panin aegluubis filmima, mis oli viga. Halb kvaliteet tuli. Mõtlesin, et nonii, kelle ma nüüd oma FB tuttavatest profifotograafidest või ajakirjanikest jalule ajan? Aga siis kujutasin ette, kuidas härrased lendavad oma pikkade torudega 50 või mitmesaja km kauguselt kohale, seavad ennast meie kemmergu ette ritta ja Teda ei tulegi. Kusjuures ei tulnudki sel päeval enam.
Järgmisel päeval korra vilksatas ja ega ei olnud aega tervet päeva passida ka, me ju lõpetasime oma remonti (jah, see on nüüd enam vähem valmis, nii palju, kui selleks suveks plaanis oli).
Kolmandal päeval tuli päevasuru jälle ilusasti hommikukohvi ajal kohale ja mina tõttasin jälle filmima. Kõik klappis. Sain filmi ja pildid. Muhelesin ja läksin oma tegemisi tegema, et küll ma õhtul siis vaatan ja imetlen. Film oli tore, pilt oli isegi väga hea, aga miski nagu ei klappinud. See lend oli linnukesel justkui teistmoodi ja pilti uurides ning googeldades selgus, et see oli juba üks teine, täiesti tavaline suru:
Ausalt, mul oli juba täiesti siiamaani nende jahtimisest ja määramisest. Tekkis samasugune lootusetuse tunne, kui ma ükskord otsustasin, et teen need eesti linnud siis endale ükskord selgeks! Sina jeerum, rüdid ja rislad, täksid ja õgijad; emased, isased, noorlinnud, vanad linnud - neid on tuhandeid erinevaid! Minust ikka tõelist loodusehuvilist ei saa, isegi perseiididest nägin vaid ühte äbarikku, kuuvarjutuse ajal oli pilves ja päikesevarjutuse vaatamiseks ei olnud vastavaid vahendeid. Tagatipuks tõi kass hiire tuppa, lasi lahti ja kaotas ära. Ja nii kaks korda.
Ega mul rohkem juttu täna ei olegi, panen siia veel mõned pildid, mis seda mõnusat suve meenutama jäävad.
Sinepikurgid |
Pilvede all on välismaa, ilma kelleta me läbi ei saa (35 km Lätini) |
Tomatijura, tšilline |
Oo, kauaoodatud |
Saunajoogid - täitsa kama |
🌛🌒🌜🌞🌈✨🌚