See, mida sa m õ t l e d...

...seda tõmbad sa ligi. 
Mul ei olegi selle targa tõdemusega täna mingit kindlat lugu jutustada. Lihtsalt sel kuul on nii, n i i , n i i palju toimunud ja ühe osa porikuust moodustasid igasugused üritused, koolitused ja konverentsid. Eks uued ja vanad tõed jäid jälle kummitama. Nii ju on - kui mõtled head, siis saad ka head. Ja vastupidi. Sageli näen inimesi, kes on ise ennast headele asjadele lukku keeranud. 

Imed ei tule väljastpoolt, vaid hakkavad iseendast pihta. 

Aga alustame algusest. Kohe kuuhakul olid kõvad miinuskraadid. Veepotsikutel oli paks jääkaas peal. Aga paar päeva enne seda niitsin veel muru. Ja riisusin lehti. See oli kuu esimesel laupäeval. Pühapäeval tõusis tugev tuul ja õu oli jälle kenasti lehekirju, aga nii see siin käib, ei midagi hullu.

Veel veidi minna

Öhtune öu ja...

...hommikune öu.

Samal õhtul algas lumesadu, aga sellest veidi hiljem.

Nüüd, tagantjärele pilte vaadates selgub, et kirevamad värvidemängud, seiklused, rõõmud, toimetamised, sündmused ja kohtumised toimusid pigem linnas või õigemini linnades. Pilte on palju, aga need ei ole väga maakoduga seotud, sestap ma neid siia ükshaaval ritta ei pane. Aga et mitte unustada seda toredat kirjut sügiskuud, jätan siia siiski ühe väikese kollaaži.

Võin muidugi nii palju kommenteerida, et pildil on näiteks üks väga kuulus ja eriline sink, mille tõid Hispaaniast kaasa meie puhkajad. Kõrvale võtsime endakasvatatud  tomateid ja basiilikut, head õli ja ürtidega speltasaia. Maitseelamus oli koos endatehtud paariaastase naturaalse siidriga lihtsalt mmmmmmm!

Pildil on ka punapõsksed õunad, mis vahepeal paar nädalat rahulikult lume all olid ning millest nüüd koos oma aia roosade pihlakatega moosi tegin ja tsipse kuivatasin. Viimased roosid, viimased tomatid, viimased magusad viinamarjad; superkuu ja must kass kahekümnes erinevas asendis ahjutule paistel. Silmaterakese külaskäik. Kas ma tõesti olin mingitel hetkedel kõigi nende mõnusate asjade peale mõelnud? Külap vist..

No hea küll, lohutan ikka pessimiste ka - lehti sai riisutud ja lund sai roogitud. Õunu sai korjatud selja kangestumiseni ja pärast kooritud käte suremiseni. Aeda kasitud. Bussiistmetel sai kügeletud kokku paari tööpäeva jagu tunde. Autot sai jääst ja lumest puhtaks kraabitud ja lumevallidega ääristatud tänavatel manööverdatud. Ka medistiin oli selle kuu murelikuks teemaks. Tööl sai käidud ja kõik need koolitused-konverentsid ära väisatud. Need olid muidugi ütlemata head, vaid paljuks läks neid ühe kuu kohta. Ning maale ei jõudnud nii palju, kui oleks tahtnud. Neil päevil oli siin maal aga olnud kõige paksem lumi ja kõige kõvem külm - lausa 17 kraadi miinust ja seda 8. novembril!

Mehe tehtud pilt nr 1

Mehe tehtud pilt nr 2

Mehe tehtud pilt nr 3. Hirmus ilus.

Nüüd ma mõtlengi, et mismoodi seda Sõrve lumega ja lumeta talve õieti arvestataksegi? Internetis on selle kohta lausa graafik. Lumeta talved on siin valdavad. Kui näiteks sel aastal enam rohkem lund ei tuleks, kas see läheks siis lumeta või lumega talvena kirja? Sest et talv pole ju veel alanud, aga lumi juba läinud.

Mina jõudsin maale alles siis, kui see kõik siin hoolega juba sulas. See oli üks imekiire käik, tulime ainult sauna. Aga välja kujunes isadepäevaeelne lõbus õhtu soome naabri juures koos teiste naabritega. Kuulasime jahijutte, sõjaaja jutte, naljajutte, omakandi jutte ja mõni vahva laulgi sai naeruga pooleks üles võetud. Mekutasime sütel grillitud sooja lõhekala, sõime kringlit ja jõime teed. Ja mitte ainult.

Saime jahimehelt teada, et sellel, kes meie taliõunapuu alla suuri sõrajälgi jätab ja muidugi ka õunte koristamise eest hoolt kannab, olevat õige suured sarved. Värvikirevust maal enam ei olnud, aga see-eest vaikust ja rahu nõrkemiseni.

Ükspäev käisime korraks ühes taluperes. Kiisu silmist ja kehakeelest on näha, et siinsamas kuskil on tõepoolest neli jahikoera ringi jooksmas.

Saime ka teada, et meie küla mees sealt kaugemast küla servast sai isadepäeval Saaremaa aasta isaks. Tema proua oli emadepäeval saanud aasta emaks. Väärikas, 10 last üles kasvatanud pere ja igati teenitud tiitlid. Päevakangelasest oli kohalikus lehes pikk artikkel ja lugu algas umbes selliste sõnadega, et sõites sinna kaugele sõrvemaale arutasime omavahel, et kes ja kuidas need inimesed siin inimtühjas paigas küll elavad. Novot niimoodi elavadki. Peaasjalikult õnnelikult. Rahulikult toimetades. Headest asjadest mõeldes.