Kliistripühad

 

 

Seda va suurt puhastust oli ikka juba mitmed setmed korrad edasi lükatud. Noh, et remondiots nagunii pooleli ja poleks nagu enne mõtet suuremat tolmutõrjet ette võtta, kui tööga ühel pool. Aga kui parafraseerida üht tuntud laulusalmi, siis tuba on väike, aga suur on töö. Isegi mitte niivõrd suur, kuivõrd aeganõudev. Aeg on aga meie kõige kallim vara, näed, kalendris jälle juba viimane leht ees.

Jah, jõul koputab uksele ja eriti akendele, mis kleepimist ootasid. Seda tööd me tegime maal kassloomaga kahekesi koos. Kõik, mis pudenes või liikus, tuli tema meelest kinni püüda. Ja kui midagi parasjagu ei liikunud, siis tuli lihtsalt kas jalus olla või kuskilt ootamatult välja hüpata.

Meil siin mängib enamasti Vikerraadio (sest ülejäänud jaamad on lätikeelsed)  ja sealt tuleb nädalavahetustel Ivo Linna poolt juhitud Miniturniir. Sealgi oli küsimus, et miks kutsuti eijäändmeeldemitukümnendit aastat tagasi koolilaste sügisest koolivaheaega kliistripühadeks? Sest et lapsed pidid paberiribasid välja lõikama, neid siis kliisterdama ja nendega aknaid kleepima. Ilmselt tuli eelnevalt aknapragusid toppida ka - musta vati, riideribade või lambavillaga. Nüüd on meil siis paljukiidetud teip.

Suurde prügikotti rändasid linna pesumasinasse viimiseks kardinad, linikud, rätikuid ja muu riidekraam. Vaibavirn kerkis kloppimiseks ja tuulutamiseks. Jah, riidekapi peal oli sodiladu ja suurel laual kultuurikiht (ajalehed, ajakirjad), mille alt ilmusid välja sügisel lillevaasist pudenenud lilleõied. Päris kahju oli neid ära visata. Nagu ka piimapudelist kipslille oksa, millel oma väike lugu. No ei saa kõike alles jätta. 

Tasapisi kraamisin, vahepeal tegin süüa ja peale seda isegi jätkasime oma toimingutega, kuigi õues oli juba pime. Hehee, koristamise käigus leidsin "kuskilt" kaks kadakaveini, millest olid kogemata saanud vahuveinid. Mõtlesime, et proovime pika tööpäeva lõpetuseks ühe siis ära. Oli nagu siider. Kuna punnid olid punnis, siis ju sealt vahelt muist alkoholi juba välja ka oli hinganud. Igatahes midagi kurja see märjuke meiega ei teinud ja lohutasime ennast ikka ja jälle, et kui vanal ajal anti kadakaleotist lehmadele ja lammastele, siis ju ta meile ka kasulik on. Nii et täitsa pikk päev kukkus välja ja tunne oli hea, et mitte öelda siuke kadakane ja kihisev. See kõik oli laupäeval.

Aga maale tulin ma üle pika aja bussiga juba reede õhtul ja olgu transpordihaldjad kiidetud - uus buss oli meie liinile pandud! Kuigi turvavöösid (veel) ei olnud, ei kägisenud, ragisenud, põrunud ega ägisenud see sõiduriist enam nii hirmsasti, kui eelmine. Ja täitsa kiiresti jõudis kohale. Nii kiiresti, et vastu võtmas ei olnudki mind kedagi peale kassi, kes soojas toas keset voodit põõnas ja mind nagu UFOt vaatas. No leidsime kõik üksteist peagi üles ja järgmised pildid on tehtud juba teadagi kust - ikka saunamaja ukselt.

Niisugune huvitav öö oli tõesti - kirgas noorkuu rippus madalal puuvõrade vahel, tähekillud vilkusid sametmustal taevavaibal ja lumi lihtsalt tuiskas eiteakust. Hommik näitas aga mõnusasti päikest ja saabuva laupäevase päeva olen ma siin juba loo alguses ära kirjeldanud. 

Öösel vastu pühapäeva oli kena krõbe külm. See talv on kõik oma seitse nägu juba novembrikuu jooksul ära näidanud. Samaks õhtuks oli lumi lännu ja kraadid plussis. Enne maalt ärasõitu tegin väikese tiiru nagu ikka. Kuuskede alt käin ma tervist ammutamas. Lugesin kuskilt, et kuusk võtab haigused ja pahad tunded ära, aga pärast peab ennast teatud lehtpuude juures uuesti head energiat täis laadima. Usuküsimus.

Mida näed järgmisel pildil ? Tänav, pink ja puu? Vastuse leiad ülejärgmiselt pildilt.

See on kaev

Päike praegu päeva jooksul ennast üle puude latvade vedada ei suudagi. Siin, maal, paistab see eriti selgelt silma. Sõna otseses mõttes. Eriti autoga sõites. Meie ajaarvamise järgi kolmandat korda sai majauks endale jõulupärja ja vähem kui kolme kuu pärast algab meil siin neljas kevad. Aga stopp! stopp! võtame ikka tasa ja targu, mitte ajast ette rutates.



Pärsia prints ja külakõuts

 

Imekombel suutsin koristamisest ja sellest, et talv jälle tuleb, seekord veel mingi loo kokku kirjutada. Aga ilma naljata - meil siin ei juhtu ju mitte muffigi. Õnneks. Mõnus vaikelu. Puhuks, kui mul enam mitte ainsamatki pilti ega pisematki ideed siin majapidamises toimuvast edastada ei ole, on mul üks hädaabipostitus välja mõeldud. Selle pealkiri on Miks Sõrve? Ja mõned pildid on ka olemas. Seda ei tea aga mitte keegi, ma ise ka kõige vähem, millal see lugu ilmub. Aga ilmumata ta ei jää. DIXI!