26. jaanuar 2016

Liiga ilus, et olla tõsi

Tänase kirjatüki pealkirjaks pidi tegelikult saama "Tehtud!". Sest et mitu nädalat sadanud kohev lumi tekitas suurt kihku ikkagi lõpuks seal lumehanges ära käia. Otse saunalavalt. Kohtki sai päeval valmis vaadatud.

Päris esmakordne see kogemus ei oleks olnud. Kunagi Rukas, väga ehtsas soome saunas, sai see asi ka kuidagi poolikult ära tehtud. Seal oli leiliruum kohe niimoodi ehitatud, et otse lavalt läks uks hangedesse. Sinna poole avanes paraku ka muid aknaid, nii et väga hullu seal põhjanaabrite hanges "kogu kollektiivi jauks" panna ei tahtnud. Hange all oli tõenäoliselt järveke. Eemale, järgmise puhkekompleksi juurde, oli ehitatud jääst saun, mida köeti igal õhtul nii et vähe polnud. Jääpangad olid järvest välja saetud ja nii ka talisupluskoht tekitatud. No hea küll, mis ma ikka keerutan. Tuleb üles tunnistada, et seekord jäi hangesuplus ikkagi ära. Põhjus lihtne - õhtu hakul tõusis vinge tuul.

Kohal!



Reede õhtul maale minema hakates oli vaimujõud nädalaga küll kõik nii otsa saanud, et tegin ebaloogilise otsuse fotokat mitte kaasa võtta. Kusjuures teadsin juba otsuse tegemise hetkel, et kahetsen seda. Nüüd ongi siin ainult telefoniga tehtud kehvakesed pildid ja lootma peab vaid emotsioonile.

Maal ei olnudki mul midagi suuremat ette võtta. Lumi oli lükatud, puud veetud, ahjud köetud juba enne mind ja mitu korda. Eks mul jäigi siis linnukesi toita, pilte klõpsida ja kuuselt lõpuks ehted maha võtta. 




Täiskuuaeg on siin alati müstiline. Siis on öösel ümbrus valge ja pisut kummituslik. Kuu paistab läbi broderiikardinate tuppa ja joonistab heledaid mustreid. Sealhulgas nägudele ja siis oleks justkui mingid hõimuliikmed tekiääre alt välja piilumas. 




Näitus täienes ühe eksponaadi võrra


Trokudill (eksju, Pille;))







Ja kuna midagi erilist päevakava ette ei näinud, siis läks juba pealelõunal saunaahjule tuli alla ja peale sauna jäi veel hulk aega puhata ja mängida. Meil on üks omaaegne Läti kommikarp, milles on vana kontoriraamat. See on kniffi-mängu arvepidamise raamat. Sissekanded algavad seal aastast 1982! Nii et jah, sõna otseses mõttes üle poole elust oleme me seda mängu mänginud. Alguses mängisime sõpradega, õe-vennaga, esivanematega. Seejärel kasvab pere ja hakkavad lapsedki riburadapidi mängima. Vaatasime kaustikust, et juba 4-aastaselt on mõni mees pika mängu maha pidanud ja ju siis mõni matemaatikatehe ka sealt meelde jääma pidi. Nüüd on mänguvahed aina pikemaks veninud, viimati olime mänginud 15 a tagasi. Kaustikus on muidki elusündmusi ilusa käekirjaga kirja pandud ja muidugi ka toiduretsepte, aadresse, kosmeetikanippe, isegi paar aastaaruandekoosoleku kõne mustandit:))) 

Õhtumaius - õunakook ilma koogita


Pea 35 aastat naljakat ajalugu




Viimane kuusetäis rasvaküünlaid

Juba teine kuusepuu tarekeses



Traditsioonid on ikka ühed toredad asjad. Näiteks see, et enne ei pea naisinimene hommikul teki alt välja tulema, kui köögist kohvi lõhna tulema hakkab. Selle aja peale on juba tuba soe ja kasski söödetud. See naisinimene lihtsalt ei ole varahommikute inimene, mis teha siis?



Ärkamine jätkub mugavalt tugitoolis - ühel pool pliit, teisel pool aken. Seal saab siis mõeldud igasuguseid mõtteid. Näiteks et miks meil, võrreldes soomlastega, nii vähe linde söömas käib? Segasin ometi seemnete ja kaerahelveste hulka isegi sulavõid ja õli. Või et kas need hiired lõpvad nüüd nälga, kelle kaks vahtraseemnete ladu ma majapidamisest välja viskasin? Ja miks lennukitelt enam midagi ei räägita, kas tõesti on neil üle maailma kokku lepitud üks kindel raadiosagedus, mida kasutatakse ainult jõulude ajal üksteisele (ja meile) heade soovide soovimiseks? Ja huvitav, kas üheaastane taim nimega viltleht ka sel aastal talve üle elab ja kahe- või kolmeaastaseks ehk siis nüüd juba püsikuks hakkab? Ja huvitav, kuidas naabrimees nüüd maa seest liivaaugust oma porgandid kätte saab, kui need nii paksu lume all on? Hea on mõelda selliseid mõtteid, mis võiks täiesti vabalt ka mõtlemata jätta. Eks esmaspäevast mõtleme siis jälle päris, suuri ja tõsiseid mõtteid edasi.

Aga mõnele mõttele peab kindlasti järgnema ka tegu. Väga tähtis tegu väga tähtsas majas. Ei ole siin nina kirtsutada midagi. Või kui keegi kirtsutabki, siis vabandan väljendust, aga tõestagu ta, et tema s... ei haise. Maal nimetame me asju õigete nimedega.


  
Sel nädalal kogesin jälle, kui väga erinevad on inimesed. Lugesin ühte mõtteavaldust  blogimisest. Muuhulgas oli öeldud nii: "... enamasti on inimeste blogides kõik nii ilus ja nii hästi ja tahetakse näidata ennast parematena..." Öeldi ka, et need ilusad ja õhkavad blogid ei olevat ausad, sest "... töö (maal) ongi raske, nagu kõigi inimeste jaoks, raha ongi vähe, nagu tegelikult kõigil..." jne.

Oh, ma ei tea, kas see kõik ei ole ikkagi mitte suhtumise küsimus? Et kui võtadki seda maal olemist, kui üht lõpmata suurt raskust, eks ta siis nii ongi. Aga äkki on hoopis võimalik, et need inimesed seal ilusates blogides on päriselt ka rahul ja isegi vähese rahaga õnnelikud?

  

 
Ilust, asjadest, inimeste erinevatest maailmadest ja rõõmutekitavast on ka minu teine tänane postitus. See läks pisut Tujurikkujaks kätte ära, aga niisugune ta tahtis tulla:

















5 kommentaari:

  1. Ilus, aeg maha postitus. Nagu alati.
    Tänud Sulle.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. ....et ei tekiks kummalisi mõtteid eemaldatud kommentaarist....neid tuli miskipärast topelt...(kuna esimesega sai öeldud, mis öelda oli, siis kustutasin teise, et mitte ennast korrata) ��

    VastaKustuta