... siis oleksin hädas. Sest. Põhjatuul on taevaluud. Ehk et nii, kuidas põhjatuul viib taevast pilved, viib ta ka merest kala. No vähemalt meie merest. Kuigi erandid nii taeva kui mere kohta kehtivad ka alati. Aga jah. Oli plaanis teha peenemaid kalaroogi, aga millest? Ei, ega me maal puhukuse ajal seepärast veel nälga jäänud. Iga päev sai ikka paar korda söödud. Peamiselt kala.
Hea küll, enam segasemalt vist kirjutada ei saakski. Paar rahvatarkust tahtsin siia jäädvustada tulevastele põlvedele, kes ilma ainult nutikaga ennustavad. Et kui ühel ilusal päeval sealt kosmosest see pahvakas tuleb ja meie tehnoloogia kõik läbi kärsatab, siis on ka teine võimalus - vahi taevasse! Ida poolt tuleb tavaliselt rist ja viletsus st niiskus või vihm. No vähemalt madal ja rusuv taevas (uhh, tänapäeval õnneks selliste lausete eest enam ülekuulamisele ei satu. Loodetavasti.).
Veel üks rahvatarkus, mida ise alles lühikest aega tean ja mida alles 2 aastat jälginud olen, on see, et sealt, kust läheb üle kevadel esimene äike, lähevad kogu suve jooksul üle ka kõik ülejäänud. Äike on võrratu vaatepilt, aga majas, suurte põlispuude vahel olla, kui äikesemöll otse peakohal raksub, ei ole väga mugav. Sestap võib kevadel kergemalt ohata, kui see ilu nii umbes 5 km kauguselt mööda käima hakkab. Mu ema mäletab, et kui nemad olid lapsed, siis pandi nad talus kõik äikese ajal alati, olgu ööl või päeval, riidesse ja ka kallim vara ning dokumendid olid ilmselt käeulatuses.
Aa ja see ka - kui päike punades loojub (no ikka väga-väga punades), siis tuleb ilmamuutus. Talvel läheb külmaks, suvel.. ka muutub. Tuleb näiteks torm.
Aga uuesti toidu juurde. Teatavasti sügelesid võrguload juba ammu taskus ja puhkuse kolm esimest päeva ainult võrgutamise peale läksidki. Ühel päeval käisime rannas kogunisti neli korda! Iga kord piitsutasin mina spinninguga vett ja mees käis paadiga merel. Minu lagi oli üks suure peaga tume ja väga vilgas kala, kes landile kaldani järele ujus ja siis vingerdades vehkat tegi. Võrkudesse ikka midagi tuli. Tursk 1,2 kg. Mõned lestad, mõned ahvenad, mõned ümarmudilad. Üksiküritajad olid särg, räim ja kiisk. Päris tühjad ei olnud võrgud kordagi. Ilma võrgu, spinningu ja isegi krabiseva paberlandita ilmus aga meie õuele kolmveerand ämbritäit räime ja üks suur kala. Marjaga.
Õhtuti käisin üksi rannas. Sookure paar on jälle tagasi meie lähedal pesitsemas, rebast nägin ja kolme suurt põtra üle tee kappamas. Nugist nägin ka, aga see oli kutu. Nooja nelja hiirt, mille kass püüdis ja seitset puuki, millest kuus eemaldasin kassi krae vahelt ja ühe püüdsin enda käe pealt kinni.
Aga ühel õhtul kuulsin rannas põõsaste tagant mingit tasast surinat. Tavaliselt ei ole seal rannas kilomeetrite viisi mitte kedagi ega mitte midagi. Mul oli müts silmini ja ise peadpidi auto pagasnikust kalariistu otsimas. Peagi nägin, et kadakate vahelt tuleb soome numbriga väikese bussi moodi auto, pisike kummipaat katusel. Roolis istus linnuvaatleja näoga mees, kellel oli seljas laigulistest riideribadest varjeülikond. Samal hetkel sain karbist oma landid pihku, teises käes oli spinning ja hakkasin mütsi silmist ära lükkama. Tekkis juba mehega silmside ja tahtsin viibata, kui tundsin, et lant jäi konksupidi mütsi külge kinni. Sajandiksekundi jooksul mõtlesin - kas lasen landi lahti ja lehvitan (samal ajal ripuks sinililla sädelev kalake üle mu silma) või teen midagi muud. Tegin midagi muud. Saatsin oma säravaima naeratuse ja tegin sõrmedega mütsi juures mingeid liigutusi, ise peopesaga lanti varjates. Ega mees polnud kade. Tõstis endagi käe mütsi juurde ja tegi sõrmedega samasuguseid liigutusi. Nojah. Küllap lisandusid linnuvaatleja päevaraamatusse sel õhtul järgmised read: Sõrve poolsaarel on rohkesti ilusaid linde. Ürglooduses üles kasvanud kohalikel on säilinud veel palju iidseid tavasid, sealhulgas eriline tervitusviis, kus inimene tõstab peopesa ühe silma ette ja liputab oma sõrmi.
Kala-kalakestest tegime me aga järgmisi roogi - suitsuräimi, kuivatatud räimi, praetud räimi ja marineeritud räimi. Suur kala läks suitsuahju, tema mari aga soola- ja musta pipraga röstsaiale. Üksiküritajatest tegin kalasuppi. Saaremaa supp on alati kartuliga ja maitseb kõige paremini homme. Meie pere siseringi küsimus kalasuppi tehes on, et kas panen pipart nii nagu Jaltas? Nimelt olime kümmendkümmend aastat tagasi Krimmis pulmareisil ja suht vaestena lubasime endile siiski ühe ülimalt piduliku õhtusöögi linna parimas restoranis. Pervoje oligi kalasupp, ehkki meie meelest oli pervoje pervoje hoopis salat, mida me kohe ära ei söönud, sest tahtsime seda ka prae kõrvale jätta. Aga praadi ei toodud. Ega toodud. Ega toodud. Vaatasime siis teistes laudades toimuvat ja avastasime, et praad tuuakse alles siis, kui salat otsas. No see selleks, aga kalasupp oli seal hmmm.. Esimese kuuma- ja näljaga ei saanud arugi KUI piprane see tegelikult oli. Ja kui supitaldrikul juba Põhjake nimeks oli, avastasime, et põhi oli paksult, paksult, paksult musta peenpipraga kaetud.
Täpinõud ei ole meil trendi pärast, need ongi meil ammust ajast tavalised sööginõud |
Röster |
Lihtne elu |
Tegelikult oli muidugi meie linnas treeninglaagris toonane väga kuulus Kalevi korvpallimeeskond ja kaks neist, Aleksandr Karavajev (214) ja Rašid Abeljanov (206), olid linnaga tutvuma tulnud. Oma uhkest kõrgusest kalu nähes tekkis neilgi kalapüügi kirg. Küsisid, kust võiks õngesid ja usse saada. Kutsuski siis mees prominendid meie õuele ja otsis neile välja ridvad. Koos mindi tahaaeda usse kaevama. See oli üks mu elu naljakamaid pilte, kui nad sealt tagaaiast kolmekesi tulid - kahelpool õõtsumas kaks pikkade kätega atleeti ja keskel mürakatega sibades sammu pidav päkapikuks muutunud abikaasa. Mees saatis mehed väravani, aga nemad väravast läbi ei läinudki. Nad lihtsalt astusid üsna loomulikult ja muuseas üle meie aia. Ja läinud nad olidki.
Muidugi mõtlesime, et huvitav, kas nad meie asjad laagri lõppedes üldse tagasi toovad. No oli selline aeg, kus kehtis mentaliteet - mis minu käes, see minu oma ja üleüldse oli kõik pohh. Eesti keelt nad ei rääkinud ja näod olid neil sellised sõdalaslikud. Aga lubatud päeval olid mehed jälle värava taga. Tõid ära meie kalariistad ja lisaks veel peotäie kingitusi. Kuskil on meil alles veel Kalevi meeskonna vimpel ja postkaart kõikide mängijate autogrammidega. Midagi oli veel, aga ei mäleta enam, mis need asjad kõik olid.
Kuivama. Siis kena tuhliste peal keeta |
Jahutamine |
Üks kiiks peab ikka igal kokal olema - loorberilehed peavad olema pisikesed ja terved |
Kiisa marja oli rohkem, kui kiiska ennast |
Ülejäänud puhkusepäevadel tegi igaüks seda, mida teha ihkas. No mina asutasin näiteks sõjaajaloo muuseumi ja Emexi filiaali. Ja siis tegin veel saunast thalasso spa, rannas ju kive jätkub. Lisaks elulõngale, kännasmustikale ja 10-le violale pistsin mulda veel 5 sirelit, 5 aedvaaki, 2 põõsasmaranit, 3 hortensiat, 2 siilikübarat ja veel ühe sireli.
Ei kogu neid ega otsi, need lihtsalt on siin |
Ähk lääb tarist |
Kassi laadimine |
Aga kõige parem kala on ikka liha. Neljapäev oli lihapäev.
Muhe, saalrlaslik, söögi- ja eluisu tekitav!
VastaKustutaSöögiisu tekitamine oli eesmärk. Eluisu on puhas boonus. Aitäh!
Kustuta