20. aprill 2015

Kevadel on kevad

Kolm päeva maal läksid kui linnutiivul. Isegi lausa koolibri tiivalöögi kiirusel. VÄHEMALT kolm päeva võtabki aega, et tulla välja talvisest tööväsimusest ja saada inimeseks. Maainimeseks. See kevad on selline normaalne, mitte niisugune, nagu eelmisel aastal samal ajal oli. Siis põlesid päikesest ära meie näod ja ninad ja nahk tuli ka maha. 

Lilled ikka pingutavad, ega nad tulemata ei jää. Ahjaa, paar pakki tulpe jäävad küll tulemata, sest keegi pani need peenrast nahka, vaid ümmargused augud olid järgi. Mis seal ikka, mina nendega vägisi võitlema ei hakka, lähevad mulda mingid muud, kibedama maitsega taimed. 





Poolteiseks kuuks peab jätkuma


Uued aiaelanikud. Nimesid saab meenutada troonil istudes. 


Rahe





Elekter käis ka korra tunnikeseks ära. Mees põristas akudrelliga ja mina laadisin telefone. 



Sillameri







Eks olnud see maakohake linnas ka kogu aeg meeles. Avastasin netist hea lehekülje - Eesti Muuseumide Veebivärav MUIS.

http://www.muis.ee/

Sealt leidsin otsinguga, et meie oma linnas, Kuressaare lossis asuva muuseumi fondis, on üks käsikirjaline dokument meie küla kohta. Kirja olid pandud kõik ennesõjaaegsed talud ja külaelanikud. Muuseumi peavarahoidja Priit otsis museaali lahkesti välja ja mina pildistasin seda suurt plakatit nii kuis sain. Soovitas ta ka Bruno Pao raamatut meiekandi kohta. Raamat on muidugi ammu läbi müüdud, aga internetis müüakse kõiksugu asju - ka seda raamatut. Kahe päeva pärast oli raamat pakiautomaadis. 

Nende asjade uurimine on mul veel pooleli ja küllap see jälle pikkade ja pimedate sügisõhtute tööks jääb. Nii palju võin öelda, et inimesi elas siin aastatel 1935-1944 üle 240 ja talusid, kus igapäevaselt elati, oli 43! Praegu on vaid kahes kaugemas majapidamises püsielanikud, küla vanas osas ei ela kedagi. Peale nende kahe maja on vanadel kohtadel veel vast 8 suvekodu ja paar uut palkmaja mere ääres. Kõik! Facebooki kaudu sain kontakti ka meie krundi peal kunagi elanud inimeste järeltulijatega. Nende kodust on järel vaid sammaldunud vundamendikivid. Tegelikult ei tea ma ikkagi veel täpselt, milline neist kolmest vundamendist just nende esivanema kodukoht oli, aga küll see ühel hetkel selgub. Siis kui selleks õige aeg. 

Kui muuseumi peavarahoidja veel seda ja teist infot pakkus, siis ütlesin, et ega ma väga palju ei tahakski uurida. Just neid asju, mis inimesi ja nende saatuseid puudutab. Esiteks ei ole need üleüldse meie juured. Teiseks ei tea ju, kuidas see uurimine kellelegi teisele mõjuda võib. Võib olla nii valusaid sündmusi ei tahetagi võõrale rääkida. Ja kolmandaks - kas ma ise suudaks seda kõike teada saada? Netist ostetud raamatut lugedes sain tükiks ajaks täieliku masenduse. See on ikka liig mis liig, mida inimestega tehti. See hullumeelsus hakkas pihta ju juba enne sõda, baaside ehitusega ja tegelikult mõnes mõttes ei lõppenudki... 


Majast leitud õite vanad, Kuressaares trükitud kirikuajakirjad ja Bruno Pao raamat Sõrvest.

Kandsin need andmed kõik Google interaktiivsele kaardikihile,
mis on muidugi privaatne, kuid kui kedagi huvitab, võin loomulikult näidata. 


Kunagises kaunis Mõntu mõisa pargis laiutavad säärased hirmutised.




Muidugi oli siinkandis kõva militaaria ka juba I maailmasõja eel ja ajal. Lood ja legendid parematest, kuid enamasti siiski halvematest seikadest on tallel nii kirjapandult kui levimas rahvasuus. No näiteks see, et siin lähedal lendas omal ajal vastu taevast suurtükipatarei laskemoona ladu ja sellega koos kahjuks ka hulk madruseid.

Mõntu park on võimsa väega koht. Olevat seal hulganisti puuliike, kuid praegu on kõik raagus ja ega ei oleks piisavalt teadmisigi. Popi talu perenaine Mari tekitas aga huvi sealsete punaste sinilillede ja suure ebatsuuga vastu. Leidsin üles mõlemad. Ebatsuuga okas on pealtpoolt nagu kuuseokas, aga altpoolt hall ja triibuga. Ühtegi käbi ei leidnud, aga käbide soomuseid oli palju. Kahjuks ei anna pilt edasi puu hiigellaiust ja märkimisväärset jämedust.


Ebatsuuga








Meri murrab maad











Järgmine lugu tuleb ainult lõbus. Sest see tuleb söögist. Ja söögi hankimisest. Ehk et peaasjalikult kalast, nagu rannakülale kohane. Tegelikult ei ole te eelmist postitust ka lugenud, sest ma ei ole sellest millegi pärast üldse teada andnud:)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar