20. september 2014

Sigade revolutsioon

Seda oligi ju oodata. Oleme nüüd klubisse vastu võetud. Metssigadepooltülestuhnitudmuruplatsidepärastkurvastajate klubisse. Aga mis teha, kui tahad metsas elada, siis pead ka metsaelanike sigadustega leppima. Aga noh, mõned korrad sai ikka metsa poole käratatud küll, et kdi SEAKARI! 

Aga kui kronoloogilises järjekorras võtta, siis teekond maale viis jälle läbi seenemetsa. Kuusekad, männikad, kollariiskad ja 3 ilusat sirmikut. Päev oligi sisustatud. Kuusekad purki, riiskad soola ja sirmikust lõunasöök kahele. 



Õnneks oli naabrimees meile helistanud ja hoiatanud, et pilt meie taluhoovis ei ole mitte teps väga ilus. Ja pakkus kartuliseemet...



Kuid jätkem see nutukoor - elul oo omad säädused! Terve suve üritasime oma teisi naabreid vastukülaskäigule kutsuad, aga alles nüüd see õnnestus. Tegime siis kohe südamest selle vastuvõtu:)




Õnnestus põhjanaabreid ka meeldivalt üllatada - sirmikušnitslit ei olnud meist põlvkonna jagu vanemad külalised varem saanud ja see maitses neile hästi. Jutustasime mitu tundi. Naabrid tulid seekord Soomest vaid ühe oma kiisuga. Nende 19,5 aastane Miisu ei tule enam, tema aeg sai lõpuks otsa.. Meie Kiizu-Kitu-Miisu-Kassu-Robby-Hiirtehirm-Puugikott näitas aga kõigile oma armsaimat poolt  ja lõpuks norskas õiglase und. 


Päiväkahvillaga ühel pool, jätkus seente vekkimine ja lõpuks sai musta, tähti täis taeva all sauna oodatud ja tirtsude siristamist kuulatud. Olgu ette öeldud, et järgmisel päeval toimus veel teinegi seeneralli ja kupatamine-marineerimine. Nüüd on jagu täis.

Sel õhtul sõitis jahimehi küla vahel vaikselt ringi, lubasid kaastundlikult teha, mis nende võimuses. Aga metsaruigamid pidid paganama kavalpead olema, kergelt end kätte ei anna. Heh, ei jõua nemad neid horde nagunii maha nottida ja ei peagi. Ükspäev öeldi raadios metsanotsu iseloomustamiseks, et see on meie metsades üks selline loom, kellel on konstantselt paha tuju. Väga iseloomulik ja samas naljaks, onju?



Kui teile, sigudikkudele, õuntest väheks jäi, siis ei saa te neid ka enam! Tegime kaks puud tühjaks. Hästi maitsvad sügisõunad, kuigi väikesed ja sorti ei tea. 

Täna hommikul teatas jahimees, et võttis öösel ühe kesiku maha. Pakkus maksa ja liha, lihale tehakse enne muidugi analüüsid. Maksa praadisime sibulatega ja millegipärast tuli muudkui Lumivalgekese muinasjutt meelde. Selline see elu ja looduse ringkäik on. 

Bonica alustab teist õitsemisvooru


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar