15. september 2014

Lauluga maale ja tagasi

Üks sõbranna küsis täna, et millal sa viimati maal käisid, vist päris ammu? Arvas tema selle pärast nii, et blogis ei ole viimase aja käimisi näha. Küll oli hea tunne öelda, et viimati käisin maal eile õhtul. Lihtsalt ei saanud ega saanud linnas toimetustega järje peale ja vaim vajas turgutust. Nii et lauluga maale, sõna otseses mõttes. Üksinda. Isegi fotokat ei võtnud kaasa. Läksin mere äärt mööda, meri oli seekord metalset värvi ja helklev. Nagu elavhõbe.

Kaks tundi niitsin muru, tunnikese kastsin lilli ja noori jugapuid, 5 minutit istusin maja seina ääres, korraks tervitasin naabreid, tegin paar klõpsu telefoniga ja eks tuligi hakata tagasi sõitma. Ahjaa, siga oli jälle käinud, õige natukene tuhninud ja ilusti korralikult õunad ämbrist ära söönud. Panin uued. 

Jugapuu. Neid marju süüakse vaid üks kord elus. 



Hirvede disainitud männipuu.


Notsu, söö, aga katsu korralik olla.



Mõtlesime, et pihlakas sureb välja, kui suvel põua ajal pea üleni ära kuivas. Kuid ta elab siiski!



Rõõm, et vana, linnast viidud roos uute noorte istikute kõrval kasvama läks. Ehk jõuab ka oma kollase õie avada?

Peatus, kus buss ei peatu. Sest buss käib üks kord nädalas küll, kuid ainult ühte pidi. Aga ilu pärast ikka ju niidan.

Ja - lauluga linna poole tagasi. Või noh, pisut aeglasemalt, kui lauluga, sest loojangu eel liigub metsa vahel palju loomi. Ei näinud ühtegi. Küll aga kolises autos üks juhuslik tühi ämber.. Ah, mis ma häman, sai see ämber üsna meelega kaasa võetud ja nii kui kuused tee ääres paistma hakkasid, oligi peatuse koht. No just kümne minutiga ämbrit täis ei korjanud, aga veidi üle poole tunni vast sahmisin seal okste vahel. Tean, tean, et seen on sel aastal sõimusõna, aga olgu siis maablogis ka ikka selle sügise hitt ära näidatud. Kuusekad läksid purki, riisikad ning pilvikud soola. 






Olgugi, et seenetöö pani pühapäeva õhtule argise templi, jäi maalkäigust hinge ikkagi suur rahu ja rõõm. Taretareke jäi ootama, looduse ja loojangu värvid kosutasid meeli ja lauluviis autos oli jällegi sama, mis tulles. No oli lihtsalt selline pingelise töönädala seljataha jätmise lugu. 



Olgu see kummitav laul ka siis siia üles riputatud. Ehkki linna piirile jõudes olid sõnadeks juba njäu-njäu-njäu-njäu-njäu-njäu jne. Keegi ei näinud, keegi ei kuulnud ja keegi ei saa kunagi teada:)))





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar