Uusmaakad puhkasid

Reisipildid ja filmiklipid on telefonist arvutisse tõmmatud ja aeg neist väike valik siia üles riputada. Aga ärge kartke, ma panen siia ainult väga väikese valiku, sest et 86 pilti ei ole isegi 10%  kogu olemasolevast kraamist (ja muljetest). 

Niisiis reis Krimmi, Jalta linna. Olime seal tegelikult juba viiendat korda. Alati samal, kõige kuumemal ajal. Aga midagi ei ole teha - aastapäeva ju nihutada ei saa. Ja terve linn pidutseb samuti alati sel ajal, sest peetakse Jalta päeva. Üks maa - mitu maailma. Poliitika jätsime kõrvale ja väga palju see seal ninna ei karanudki, kui ise sellest nina eemale hoidsid.

Enne reisi küsiti meilt kõige rohkem, et kuidas te julgete sinna minna? Seal ei ole mitte midagi karta või õigemini - kogu aeg kõike kartes jääks elu elamata. Seal on muidugi nii üks kui teine asi teistmoodi, aga kõigega ju kohaneb, harjub. Seal maal oleme ikka üsna vanad kalad ka juba.

Asju muidugi juhtub. Järgmisel päeval pärast meie äratulekut tuli mägedest alla niisugune veelaviin, et oli lausa autod tänaval üksteise otsa tõstnud. Ühel reisil kogesime seal ise ka hirmsat äikese- ja rahetormi, mis ei oleks olnudki nimetamist väärt, kui me ei oleks samal ajal olnud väikese laevaga merel. Poole tunni pärast siras jälle päike ja oli 30 soojakraadi. Mööda mägiteid ja orge sõidetakse küll kiiresti, aga need juhid on seal eluaeg sõitnud ja seda stiili oli isegi põnev jälgida. Kõhu- ja küljelihased said treenitud:). Sõjakoldesse me ei tikkunud ja eriti tugev turvakontroll lennujaamades oli isegi tervitatav. Kui tahtsid lennujaamades vaba istumiskohta saada, siis oli kindel, et pearättiega inimeste juures neid oli. Moskva lennujaamades oli kõige rohkem hoopis hiinlasi, lausa suurte gruppidena. Isegi tabloodel jooksid hieroglüüfid ja ka teateid anti hiina keeles.

Kui käisin Telias küsimas, kuidas ma reisil helistada saan, öeldi, et pakett on teil hea, peaks toimima enam vähem üle maailma, aga kas ka seal, seda ei tea (ei toiminud, aga oleks võinud osta kohaliku telefonikaardi). Noormees küsis isegi, et on seal üldse midagi, sest ta on ette kujutanud, et seal maal ainult tuulekerad veerevadki:))

Meie tavaline peatuspaik Hotel Yalta-Intourist**** on omakorda riik riigis ja sinna võiksid meie SPA-de arendajad lausa praktikale minna. Mitte et seal kõik viimseni ideaalne ja steriilne oleks olnud, aga hea oli vaadata, kuidas see hiigelsuur kontsern toimis ja külalistele lõpmatult hüvesid ja meelelahutust pakkus. Lihtsam oleks küsida, mida seal ei olnud. Palun väga - lisaks kümnetele restoranidele, kohvikutele ja ööklubidele 5D kino, üsna suur loomaaed, veepargid, seikluspargid, iluteenused, kaubatänav, maheturg, klaasseintega jõusaal taeva all, lastele igapäevased kunstiringid, mängutoad, võistlused, kontsertlaval igal õhtul uued esinejad, tenniseväljakud, vahupeod, pargid, puhkealad, pagarikoda koos juustu- ja veinipoega, lasketiir, igasugu liikurite laenutused, rannad, basseinid jne. jne.

Aga saarlane peab kauge reisi puhul kõik riskid maandama, sestap tuli minna päevake varem ja no ega ei kurda küll. Kaks Kokka pakkus toiduelamuse, mida Krimmi ja Moskva kokad üle lüüa ei suutnudki. Ja Radisson Blu Hotel Olümpias oli isegi veel äratundmishetki ammustest aegadest.

Kohal!

Akvaarium

Oli neid basseine seal nüüd neljal või viiel tasandil?

Pidu algab!

Kui liivaranda ei ole, siis teeme selle.

Käsk on võtta päikesevanne!

See päev:)

Miki läks Minniga merele

Pühapäev

Telefon pani iga päev 10-14 000 sammu kirja, pooled neist tulid vist maskottide eest ära joostes:)

Mälestuseks üks puhkusepilt, raha eest muidugi.

Küllus

Rahvuslik rõdupidu Jalta päeval

Ja jälle merele!

Pääsupesa lossi külastamine on meil traditsioon - oleme viis korda laevaga lossi juures käinud ja kaks korda mägede poolt lossi vaadet nautinud. Sel aastal oli seal tõeline lisaboonus - Salvador Dali näitus Geeniuse päevikud.

Pildi sisse

Lõpmatu suveniirindus

Jälle tagasi, giidi jutt hakkab ka juba pähe jääma:)

Poisu ei näinud ei ilma ega inimesi, temal oli telefonis oma maailm

Läbi mäe randa

Uusarendused 

Basseini põhjas aknad, akende all saunad

Uusimat supelusrõivastuse disaini.
Ja see ei olnud mitte veeproovide võtja, nagu mõni arvas:))

Pikem väljasõit oli seekord Alupka linna ja krahv Vorontsovi lossi ning pargi külastus. Ilmaimeks oli seal agaavi õis. Agaav õitseb vaid kord elus 10-30 a vanuselt, kui üldse õitseb. Peale seda taim sureb. Õis võib olla 10 m pikkune. Tõttöelda hakkavad vaatamisväärsused ja turismimarsruudid meil otsa saama. Ega muud, otsast pihta - Sevastoopol, Balaklava, Bahtšišarai, Nikita botaanikaaed, Livaadia, Massandra, Ai-Petri, Alušta, Artek jne jne. 

Agaavi õis

Parketifetiš

Lemmik

Taamal Ai-Petri, kus otsas meil ka juba ammu õhutrammiga käidud

Hotelli tagaküljel

Üks õhtusöök ühes restoranis

Ja oligi käes aeg lõpuõhtuks mõnus kohake leida

Tuli EV territooriumile ja kakas. Sai andeks, sest tal oli ainult üks jalg.

No ei oska rannas mittemidagiteha. Kodus juba mitu purki neid täis.

Väikese ipidega seinaplaadi saime kingiks linnapäevade tänavamüüjalt,
 kes oli Eestis sündinud. Ütles meile äkki: Tere! Veel oskas ta öelda: Anna suitsu!:)

Lahkumine koidikul, kleenuke hr peakokk tuli Porschega tööle..

Simferoopoli poole

Moskvas. Vist?

Kui küsiksite, kas läheksime sinna veel, siis jaa, kasvõi otsekohe! Otsekohe algabki seal aeg, mida nimetatakse sametsesooniks. Kroonitud pead omal ajal just sel perioodil oma Krimmi lossidesse suvitama saabusidki, kuna vesi oli siis veel väga soe, aga ilm enam mitte nii kuum.

Hindade kohta küsitakse ka. Meie oleks oma eelarvega võinud ka Tais puhata, aga kindlalt saaks seal käidud ja oldud ka tublisti odavamalt, sealjuures mitte sugugi kehvasti. Bensiin ja alkohol olid odavad, muud hinnad nagu meil, valikut palju. Peab olema viisa ja lennud on ümberistumisega. Päike on täiesti tasuta.

Ja nüüd kujutage ette neid ülejäänud tuhandet pilti ja filmiklippi. Eriti kui mõelda, missuguse paraja mr Beaniga koos on mul õnn olnud elada ja reisida:))) Kui mitte varem, siis viie aasta pärast uuesti!

Täname tähelepanu eest!

🌴

Malbe südasuvi

Enne reisile minekut olin siia valmis meisterdanud ühe postituse, kuid see oli jäänud üles riputamata. Oli teine selline väsinud ja lohisev kirjutis. Nüüd oligi hea siit enamus maha kustutada ja alles jätta vaid mõned pildid ja mõtted.

Hommikune valgustushetk 

Kummeliviht, nagu ka punt värskeid porgandeid ja supitill lihtsalt ilmusid maal maja ette pingile. Teiselt poolt toodi hunnik häid soome tooteid - kreeme ja värke. Ikka selleks, et me kuumal maal paremini kaitstud ja hooldatud oleks. Maal on ju selline komme, et kui keegi midagi toob, siis viiakse alati midagi vastutasuks. Aga naljakas on see, et see tooma-viima jada muudkui kestab ja ära lõppeda see nagu enam ei saagi. Aijaa, värske uudsemesi ilmus ju ka! Mul oli tõsiselt hea meel, et meie pisike linnakasvuhoone sel aastal hästi vara saaki andma hakkas, oli ometigi millegagi tasuda.

Salvei

Ühte muna on veidi rohkem kangutatud:)

Soomustorik. Söödav.

Soomustorikust tuli kena võiga praetud soe salat sibula,
soola-pipra, tilli, pisukese tomati ja killu küüslauguga

Muulukad on mere äärest, maasikad seina äärest

Mere ääres oli telgitud. Plats oli suht korras, kuigi männi alla oli peidetud hunnik põletada üritatud taarat, kiirgrille ja muud sodi. Ja siis nägin seda puud. Otse lõkkeplatsi ääres. Paar oksa oli maha saetud, siis oli kirves käiku lastud ja kõige lõpuks oli lihtsalt kistud, rebitud, hakitud, murtud. Puu haavadest voolas rohkelt vaiku...

Teine puu oli jalalt maha raiutud. See oli kõige merepoolsem mänd, otse paadilautri kõrval. Võib olla mõnele põlisele paadiga merel käijale isegi maamärgiks olnud. Ja ometi on lõkkeplatsist 20 sammu kaugusel üks talvel murdunud mänd, põletamiseks kenasti kuiv ja puha. Aga ei. Tegelikult on see eramaa. Omanik ei ole sinna heast tahtest tõkkepuud ega keelumärki ette pannud. Enamus ümberkaudseid maaomanikke on seda juba ammu teinud. 

Mõtlesin, et kui need rüüstajad on näiteks väga looduskauged linnainimesed, siis kuidas neile meeldiks, kui keegi tuleks nende korterite uksepiitu noaga lõikuma ja kirvega neist tükke välja raiuma? Pealegi tekitavad need tegelased olukorra, et varsti ongi igal pool tõkkepuu ees. Oli noniiiiii raske bensukast üks halukott peale visata..

Nüüd aga vaadake meie uhket ooperilinnakut. Ooperietendustel on hakanud regulaarselt käima suur hulk kohalikke, kes seda iial teinud ei oleks, kui ooperit koduõuele kätte ei oleks toodud. Terves linnas on ooperipäevade ajal omalaadne fluidum.

Ühel õhtul olin kättpidi hostapõõsas, kui kõlas äkki mingi nii kummaline hääl, et mul käis lausa seljast nõksatus läbi. Vaatasin üles, eemalt tulid jalutades kaks võõrapärast noort daami. Mõtlesin, et huvitav,  miks need neiud küll sellist imelikku ja valju linnu häält teevad? Jõudsid nad minust mööda ja jälle kajasid üle tänava häälitsused. Nüüd ma sain juba aru, et need olid noored ooperilauljad, kes tegid lihtsalt vaiksel tänaval oma hääleharjutusi. Tegelikult oli see nii äge!

Rannapi rockooper võimistaoligi meeldis väga. Tervik meeldis. Kerge iroonia ja lapsemeelsus meeldisid. Karakterid olid head, hääled iseloomudega. Ja oh, kui ilusate viisidega olid mõned laulud! Ning orkester - võimas ja viiendast reast vaadatuna ka ütlemata põnev! Rockbänd ja sümfooniaorkester väga maitsekalt kokku kõlama pandud. See orkestriaugu elu kiikamine on meie jaoks juba ammu eriline lõbu, no lihtsalt nii huvitav on. Ja kõik kokku oli üllatavalt väljapeetud.

Kui ema küsis, et kuidas siis esietendus oli, vuristasin talle ette et kift oli, aga siis tappis Matvere Tõnis Mäe ära ja Ott Leplandi ka ja terve hunniku munki ja nunni ajas ahju ja lõpuks Lenna Kuurmaa tappis Matvere ära ja iseennast ka, aga minu armas tuttav neiu Kristel läks selle Bonzoga paari ja lubas suure talu perenaiseks hakata ja üldse said neist lõpuks hoopis Piret ja Töll, aga hülged olid ikka üle kõige tegelased. 

Negatiivsete arvustuste peamine mure oli see, et klassikalisest ooperist oli asi kaugel. Aga pidigi ju olema, sest see ei olnud ju klassikaline ooper. Ja et miks ikkagi 2 X 2000 inimest nii ennastunustavalt aplodeerisid, et kas nad on a`la maalt ja hobusega? Samas teiste ooperietenduste puhul ei ujutatud sugugi meediaruumi otsekoheselt arvustustega üle, ju olid need siis liiga klassikalised.

Aga kui nüüd lossi vallikraavi vanalt kogrelt midagi soovida, siis tehku Rannap üks täiesti raju rocksotapota ooper ja kutsugu sinna kõik need Kannukesed ja Anised ja Taavi Petersonid ja rikkugu ta kõiki reegleid ja mingu tagugu ise ka klaverit kõikide kehaosadega ja lasku täiesti vabaks! Aga eks jah, keegi peaks ju sellise asja tellima. Sotapotaga ei saa oma rahakoti peal riskima minna.

Teatris käisime ka, tükk oli suveteatri kohta tavatult tõsine (Madu oma rinnal). Või oskasin ma reede õhtul peale töönädalat just oma erialasse puutuva nii teravalt ära märgata? Eks ju mõned korrad saalis turtsatati ka. Ütlen vaid, et Mirtel Pohla On Väga Andekas Näitleja!

Maal sai jälle kõik liigne peast välja tuulutatud-saunatatud. Kass ajas puulehti, hiiri ja kujuteldavaid päkapikke taga ning käis puuoksal koiotti mängimas. Esimesena hakkas õitsema kõige hõredam floks, tänaseks õitseb juba sinine ka (ja nüüd loodetavasti kogu floksipeenar).

Endise lauda alusmüüride vahele rajasime istanduse. Iga labidatäiega tuli nassvärki maa seest välja - rauda, padruneid, klaasi, pudelikesi, veel rauda, vähemalt kolm paari pritakaid kalosse, kilet jne. Seda, mis istandus see olema sai, võite nüüd mõistatada - juuri, oksi ega lehti neil ei ole, aga kastma peab ja söödavat saaki võib sealt tulla mitu korda aastas. Annan teada, kui saak paistma hakkab. Ja põhiline, et üks risune koht sai korda.

Vaskuss Vasja

Lõpetuseks väike suvine pirukasoovitus. Suvikõrvitsast hööveldasin liistakad ja segasin veidikese soola-pipra ja purustatud küüslauguga. Kena pehme vanainimese toit 😉, taimne pealekauba. Aga keegi ei keelaks teha seda hakkliha ja juustuga.