Malbe südasuvi

Enne reisile minekut olin siia valmis meisterdanud ühe postituse, kuid see oli jäänud üles riputamata. Oli teine selline väsinud ja lohisev kirjutis. Nüüd oligi hea siit enamus maha kustutada ja alles jätta vaid mõned pildid ja mõtted.

Hommikune valgustushetk 

Kummeliviht, nagu ka punt värskeid porgandeid ja supitill lihtsalt ilmusid maal maja ette pingile. Teiselt poolt toodi hunnik häid soome tooteid - kreeme ja värke. Ikka selleks, et me kuumal maal paremini kaitstud ja hooldatud oleks. Maal on ju selline komme, et kui keegi midagi toob, siis viiakse alati midagi vastutasuks. Aga naljakas on see, et see tooma-viima jada muudkui kestab ja ära lõppeda see nagu enam ei saagi. Aijaa, värske uudsemesi ilmus ju ka! Mul oli tõsiselt hea meel, et meie pisike linnakasvuhoone sel aastal hästi vara saaki andma hakkas, oli ometigi millegagi tasuda.

Salvei

Ühte muna on veidi rohkem kangutatud:)

Soomustorik. Söödav.

Soomustorikust tuli kena võiga praetud soe salat sibula,
soola-pipra, tilli, pisukese tomati ja killu küüslauguga

Muulukad on mere äärest, maasikad seina äärest

Mere ääres oli telgitud. Plats oli suht korras, kuigi männi alla oli peidetud hunnik põletada üritatud taarat, kiirgrille ja muud sodi. Ja siis nägin seda puud. Otse lõkkeplatsi ääres. Paar oksa oli maha saetud, siis oli kirves käiku lastud ja kõige lõpuks oli lihtsalt kistud, rebitud, hakitud, murtud. Puu haavadest voolas rohkelt vaiku...

Teine puu oli jalalt maha raiutud. See oli kõige merepoolsem mänd, otse paadilautri kõrval. Võib olla mõnele põlisele paadiga merel käijale isegi maamärgiks olnud. Ja ometi on lõkkeplatsist 20 sammu kaugusel üks talvel murdunud mänd, põletamiseks kenasti kuiv ja puha. Aga ei. Tegelikult on see eramaa. Omanik ei ole sinna heast tahtest tõkkepuud ega keelumärki ette pannud. Enamus ümberkaudseid maaomanikke on seda juba ammu teinud. 

Mõtlesin, et kui need rüüstajad on näiteks väga looduskauged linnainimesed, siis kuidas neile meeldiks, kui keegi tuleks nende korterite uksepiitu noaga lõikuma ja kirvega neist tükke välja raiuma? Pealegi tekitavad need tegelased olukorra, et varsti ongi igal pool tõkkepuu ees. Oli noniiiiii raske bensukast üks halukott peale visata..

Nüüd aga vaadake meie uhket ooperilinnakut. Ooperietendustel on hakanud regulaarselt käima suur hulk kohalikke, kes seda iial teinud ei oleks, kui ooperit koduõuele kätte ei oleks toodud. Terves linnas on ooperipäevade ajal omalaadne fluidum.

Ühel õhtul olin kättpidi hostapõõsas, kui kõlas äkki mingi nii kummaline hääl, et mul käis lausa seljast nõksatus läbi. Vaatasin üles, eemalt tulid jalutades kaks võõrapärast noort daami. Mõtlesin, et huvitav,  miks need neiud küll sellist imelikku ja valju linnu häält teevad? Jõudsid nad minust mööda ja jälle kajasid üle tänava häälitsused. Nüüd ma sain juba aru, et need olid noored ooperilauljad, kes tegid lihtsalt vaiksel tänaval oma hääleharjutusi. Tegelikult oli see nii äge!

Rannapi rockooper võimistaoligi meeldis väga. Tervik meeldis. Kerge iroonia ja lapsemeelsus meeldisid. Karakterid olid head, hääled iseloomudega. Ja oh, kui ilusate viisidega olid mõned laulud! Ning orkester - võimas ja viiendast reast vaadatuna ka ütlemata põnev! Rockbänd ja sümfooniaorkester väga maitsekalt kokku kõlama pandud. See orkestriaugu elu kiikamine on meie jaoks juba ammu eriline lõbu, no lihtsalt nii huvitav on. Ja kõik kokku oli üllatavalt väljapeetud.

Kui ema küsis, et kuidas siis esietendus oli, vuristasin talle ette et kift oli, aga siis tappis Matvere Tõnis Mäe ära ja Ott Leplandi ka ja terve hunniku munki ja nunni ajas ahju ja lõpuks Lenna Kuurmaa tappis Matvere ära ja iseennast ka, aga minu armas tuttav neiu Kristel läks selle Bonzoga paari ja lubas suure talu perenaiseks hakata ja üldse said neist lõpuks hoopis Piret ja Töll, aga hülged olid ikka üle kõige tegelased. 

Negatiivsete arvustuste peamine mure oli see, et klassikalisest ooperist oli asi kaugel. Aga pidigi ju olema, sest see ei olnud ju klassikaline ooper. Ja et miks ikkagi 2 X 2000 inimest nii ennastunustavalt aplodeerisid, et kas nad on a`la maalt ja hobusega? Samas teiste ooperietenduste puhul ei ujutatud sugugi meediaruumi otsekoheselt arvustustega üle, ju olid need siis liiga klassikalised.

Aga kui nüüd lossi vallikraavi vanalt kogrelt midagi soovida, siis tehku Rannap üks täiesti raju rocksotapota ooper ja kutsugu sinna kõik need Kannukesed ja Anised ja Taavi Petersonid ja rikkugu ta kõiki reegleid ja mingu tagugu ise ka klaverit kõikide kehaosadega ja lasku täiesti vabaks! Aga eks jah, keegi peaks ju sellise asja tellima. Sotapotaga ei saa oma rahakoti peal riskima minna.

Teatris käisime ka, tükk oli suveteatri kohta tavatult tõsine (Madu oma rinnal). Või oskasin ma reede õhtul peale töönädalat just oma erialasse puutuva nii teravalt ära märgata? Eks ju mõned korrad saalis turtsatati ka. Ütlen vaid, et Mirtel Pohla On Väga Andekas Näitleja!

Maal sai jälle kõik liigne peast välja tuulutatud-saunatatud. Kass ajas puulehti, hiiri ja kujuteldavaid päkapikke taga ning käis puuoksal koiotti mängimas. Esimesena hakkas õitsema kõige hõredam floks, tänaseks õitseb juba sinine ka (ja nüüd loodetavasti kogu floksipeenar).

Endise lauda alusmüüride vahele rajasime istanduse. Iga labidatäiega tuli nassvärki maa seest välja - rauda, padruneid, klaasi, pudelikesi, veel rauda, vähemalt kolm paari pritakaid kalosse, kilet jne. Seda, mis istandus see olema sai, võite nüüd mõistatada - juuri, oksi ega lehti neil ei ole, aga kastma peab ja söödavat saaki võib sealt tulla mitu korda aastas. Annan teada, kui saak paistma hakkab. Ja põhiline, et üks risune koht sai korda.

Vaskuss Vasja

Lõpetuseks väike suvine pirukasoovitus. Suvikõrvitsast hööveldasin liistakad ja segasin veidikese soola-pipra ja purustatud küüslauguga. Kena pehme vanainimese toit 😉, taimne pealekauba. Aga keegi ei keelaks teha seda hakkliha ja juustuga.