Viimane leht kalendris

 . . . ja siin ajaraamatus saab ajalooks juba kaheksas (!) aastanumber. 

Üleeelmine nädalavahetus maal meenutas juba nii väga veebruarikuud - kõlisev pakane, kohev lumi ja kuivanud pärnaõied lume peal. Kuid hakkame siiski eelmise postituse järje pealt pilte mööda minema. Või õigemini tulema. Ei saa ju lõppude lõpuks  sügisevärvilisi toimetamisi ja jõuluõhtute lumma ühte kirjatükki kokku panna.  

Midagi uut, enneolematut ja rabavat mul südasügisest kajastada ei ole. Kraapisime õue pealt kokku viimased lehed ja koristasime tee äärest ära tormis murdunud kuusekolmandiku. Õnneks olid teemehed kõige suurema jupi juba maja lähedalt minema viinud. Ohtrate käbidega mütakas meie krundi kaugemas servas tekitas siis külameestes parajalt mõistatamist. Sellest said nad küll aru, et see puu hiljutises tormis murdus. Aga kus see puu siis kasvanud oli - seda nad küll ära ei mõistatanud, sest ümberringi olid kõik kuused alles. 

Maainimestel peab kõiges selgus majas olema. Ja selgus tuleb. Varem või hiljem.  Huvitav avastus oli meile see, et nimetet kuusel oli ka varem juba kord latv ära murdunud. Ju on talle siis pinge sisse kasvanud. Nii see kord looduses ja elus tõepoolest käib...

Tuled alla ja kohe ruttu minek

Tuuled kippusid lõunast olema, sestap tuli landi loopimiseks poolsaare vastasserva sõita. Loopimise rõõmu saime kuhjaga. Aga kui küsite, et kuidas kalasaak ka oli? Siis vastus on kalamehele igati kohane - vähe ja väiksed. 

Kus kalad on, ah?

Hääd semud tõid meile ühe salapuu alt
ehtsaid aivasid!

Meie pisike kasvumajake sai ka viimsel hetkel tühjaks tehtud. Järgmisel päeval tulid külmakraadid. Tegin tomatite kohta seekord ka ülestähendusi. Et järgmisel aastal siis kindlate sortide peale välja minna. Kuigi päriselu on kindlasti jälle selline, et suur suvi käes ja mina otsin linnamööda veel mõnda jumalaükskõikmissordist tomatitaime. Tomatid käitusid vaatamata ebasoodsale suvekuumusele isegi piisavalt hästi. Väike maitseekspert Emma andis esikoha roosale ploomtomatile Pink Thai Egg, teise koha kollasele Romusele ja kolmanda koha punasele piklikule S. Marzanole. 

Viimane vapper õitseja

Viinamarjakommid

Meie kiisukene oli vahepeal ju nii haige. Tal oli vaev ja valu ja paha lõhn. Ühel päeval ei söönud enam. Kihutasime vahetult enne sulgemist kliinikusse ja kiisu sai tilka ja valuvaigistit ja järgmiseks päevaks põhjalike uuringute aja. Öösel kell 2 süstisin ise talle valuvaigistit, atribuudid anti kliinikust kaasa. Mina, kes ma ei suuda teisel pindagi välja võtta, pidin elusale hingekesele süstla sisse torkama! Aga õnneks olin nii unesegane, et lihtsalt tegutsesin ja emotsioone ei olnudki. 

Kümme päeva tsirkust (pigem ikka muret) valuvaigistitega ja kaks nädalat antibiootikumidega. Saime sellest põiepõletikust jagu. Imekombel ei peitnud ta ennast meie eest ära, vastupidi - nii palju ei ole ta varem kunagi me ligi hoidnud ja valjusti nurru põristanud. Nüüd on tal uus menüü ja me püüame ta manipuleerimistest ja kurbadest silmadest mööda vaadata. Valetama kipub ta ka, saab ühe käest söögi kätte ja läheb kohe teisele kurbi silmi ja "nälgas" nägu näitama. 

Poeg suutis meil rohkem külma närvi säilitada. Kui Robby jälle haleda näoga tuli, siis ütles ta talle, et näed, su drenažöör on seal, mine ja tee trenni. No Robby siis läks. Heitis ennast mänguasja kõrvale külili maha ja vaaaaaaaaaatas seda. Mõne minuti pärast liigutas ta natuke ühte käppa ja puuuuuudutas korraks pallikest. Käpp langes vaibale. Silm hakkas kinni vajuma. Selleks päevaks oli trenn tehtud. 

Saabusid ka pakid. Ma ausalt ei tea, kuskohast täpsemalt. Aga kõik tulid ilusasti kohale ja kaup vastas enam vähem ootustele. No näiteks puhta mentooli kristallid mul praegugi aroomilambis, nii et terves taluelamises karge vehvermentsi hõng ja silmade taga kirmendab.

Suurem kõrvits osutus 17,5 kiloseks!!! Terve nädalavahetus läks selle peale. Sai aga lõigatud ja riivitud ja vekitud ja jupiti-purgiti laiali jagatud. Aivad läksid ka koos kõrvitsatega purki.

Novembris oli tõesti ikka kõike - ilu ja ilma, helgust ja hämarust, kiirustamist ja mõtisklemist, ajalikku ja igavikulist . . .

Ja siis see talv maha tuli. Poeg oskas küll väga õigel ajal koju käima tulla. Ilmataat saatis muidugi igaks hommikuks aina suurema lumesahmaka, aga jagu ta sellest sai ja meie elu oli lill.  Või siis pigem lumehelves. 

Ihkasin selle üüratu ilmailu pärast linnast maale ja nüüd jõuan piltide ja jutuga jälle sama, üleeelmise nädalavahetuseni, millest tänast juttu alustasingi. Ma teadsin, mis mind seal ees ootab. Juba linnas mõtlesin generaalplaani välja - auto panen nii kauaks bussitaskusse, kui ennast läbi lume hoovi sisse sahkan. Teid hooldatakse meil üsna hästi ja tee oligi lahti lükatud. Keskelt. Ja mitte millimeetritki rohkem. Ehk et bussipeatus oli nagu ülelumelageda. Aga milleks seda puhastadagi - ühtegi bussi seal ju kunagi ei peatu. Buss sõidab meil paar korda nädalas küla vahelt läbi küll, aga teistpidi.  

Eks hakkasin siis kiiruga meetreid vallutama, et auto tee pealt jalust ära saada.  Tegelikult oli väga mõnus ennast karges talveõhus liigutada. Lume all rohetas rohi, tihased nokkisid vaheldumisi poetoitu ja midagi-kedagi lahti aetud radadelt. 

Peole!

Järgmisel hommikul oli bussitasku korralikult lahti aetud. Hea ajastus mul. Nagu alati.

Ahjaa, mind peeti ju maale sõites kolm korda tee peal kinni. Olin üsna keskendunud, sest see oli selle auto kõige esimene pikem talvetee sõita. Eemalt nägin, et jahimehed jälle tee ääres, aga mõistus ei jõudnud fikseerida, et ühtegi oranži vesti neil ju seljas ei olnud... Äkki olid nad juba lähedal ja lausa keset teed kambakesi! Ja jummel - hambuni relvastatud, kiivrid silmini peas, igasugu masinad ka tee ääres. No tuli meelde küll, et hoiatati suuremat sorti Kaitseliidu õppuse eest, aga elanikkonda lubati ju mitte tülitada. 

Näidati siis, et keri aken alla. Mustas maskis mees ütles: Hello, we check... pop pop pop pop pop. No ei saanud ma mitte midagi sealt maski seest aru. Einoh, aru ma sain, et kontrollitakse, aga mida mina siis nüüd ütlema või tegema oleks pidanud? So what oli muidugi mu esimene ähmis mõte, aga mõtteks see jäi mu kõrgele kerkinud kulmude kohal. Tõsine mees juba jätkas tugeva aktsendiga: Võ možete idti! Ja mina vastasin: Ahhaa, horošo, okay!

Teised patrullid enam rääkima ei tulnud ja vahetasime märguandeid juba sõbralikult kehakeele abil. Kõik nad olid erinevates vormirõivastes, mõned koguni karvased nagu kõige suurem sõber Leopold, aga muidugi mitte oranžid, vaid kaitsevärvides. 

Aga uut autot sain lumisel ja jäisel teel testida küll ja kõik oli hästi. See auto pidi tulema meile mõttega, et auto on tarbeese ja peaasi, et ta meie killavoori punktist A punkti B viib. Me tahtsime, et ta võimalikult lihtne oleks ja seda ta kirjade järgi ongi. Aga kust pidin mina teadma, et minu mõistes lihtsaid autosid ei tehtagi enam! Ükspäev hakkas kallis kaasa mulle rääkima, et tead, see auto käivitab ennast ju ise ka, kui näiteks ristmikul välja sureb. No aitäh, et ütlesid - mind valdas igatahes suur kergendus, et ma ei olegi peast segi läinud, sest taoline ehmatav seik oli mind juba koduhoovis kord tabanud. 

Ühel pimedal õhtul kobasin salongi laest lambi nuppu ja mu autos hakkas keegi äkki kuhugi helistama. Paar kutsungit ja auto hakkas naishäälega rääkima: Häirekeskus kuuleb, mis juhtus? No õnneks olin seda SOS nuppu ikka korra varem ka tähele pannud ja vastasin, et ma tõesti vabandan, vajutasin autos kogemata vale nupu peale. Naisterahvas ütles väga sõbralikult, et siis on ju hästi, kui kõik korras on:)

Ükspäev sõitsin bussijaama parklasse. Ühes bussis panid mandriliini bussijuhid pead kokku, et mitte öelda - litsusid ninad seestpoolt vastu esiklaasi. Üks näitas näpuga minu (auto) poole. Vähe ma ei ehmunud! Kas jälle kuskilt midagi vilgub või on nahkhiired radikasse rippuma jäänud? Tulin autost välja, tegin tiiru ümber auto, aga bussijuhid tegid näod, nagu nad ei oleks iial ühtegi autot parklas näinud. Väga imelik tunne jäi. Läks paar nädalat mööda ja üks sõbranna räägib, et tead, olin ükspäev Pärnu bussis ja bussijuhid kiitsid su autot. Üks oli teisele öelnud, et tule vaata, seeeeeee firma on ka hakanud täitsa korralikke autosid tegema. No ma ju ütlesin, et maainimene saab kõik varem või hiljem teada. 😉

Ühel päeval ajasime aga autode äpid segadusse. Kaasa aitas mul autot rookida ja kui ta peale seda enda tööautosse läks, ilmus minu autosse tekst - "dispetšer räägib" ja juba ta rääkiski. Mis järgmiseks, kas küsib: Soovite ehk kohvi ja kooki? 

Noh, inimene võib ju vahel natuke blondi juttu ka ajada, eks?😁

Parandapesu

Täna õhtul olin rannas -  ühest merest kerkis täiskuu, kui samal ajal päike teise merre vajus. Poolsaare värk. 

Järgmisel pildil on minaeiteamisasi. Räägitakse, et Sõrve on müstikat täis. Küll kolavad siin ringi kuhugi dimensiooni kinni jäänud vaimud erinevatest ajastutest, küll nähakse valguskerasid ja tulesid ning küll olevat siin kadakate sees lahkunute hinged. Miraaže olen ise ka merel näinud, vahel on silmapiiril nagu üksik pilvelõhkuja ja vahel hõljub Kolka tipp õhus. Sellel pildil võiks kõige tõenäolisemalt pildistaja praak olla, aga kuidas selle tundmatu signaali ots siis pilvede sisse kaob? Mul on sama minuti sees täpselt samast vaatest järjest neli pilti tehtud, aga ainult ühel on see triip, mis suurendades nagu helispektri pilt. Aga võib olla oli see Telia läbiõhu internet, mis meil kuu aega kadunud oli ja mille eile lõpuks üles otsida lasime. Ots on täpselt meie maja poole küll.

Käisime ka kogukonna jõulupeol uhiuues  Päästlase majas. Mahedad tšellohelid siiani meeles, hõrkude jõuluroogade maitse siiani keelel ja ühekandi rahva jutukõmin ja naerupahvakud siiani kõrvus kajamas.

🌲