6. mai 2021

Me peame rääkima . . .


 . . . sellest suurest kalast. 

Kõigepealt ei saa ma muidugi kurtmata jätta, et aastad ei ole tõesti vennad ja romantilisest piknikuvormis kalapüügist, nagu see eelmisel kevadel oli, võib praegu vaid unistada. Mere ääres ei ole sel kevadel ülearu mõnus olla. Ilus küll ja värskendav ja meeli puhastav, aga no ei ole mugav tunne, kui varbas külm ja kõle tuuleke pressib torusallide vahelt sisse. Kui aga ennast paksult riidesse pakid, siis oled nagu mömm ja ei saa kiiremaid liigutusi teha. Mõnel aastal on jaanuaris ka pehmem õhk olnud. Aga ikka sa lähed sinna masohistlikult taas ja taas. Võib olla enam ei olekski läinud, aga Saaremaa üks kuulsamaid forellikütte Semy jagas mulle vandeseltslaslikult mõned head salanipid ja ta kohe oskab innustada. Läksin aga jälle. Ja täpselt selles kohas, täpselt sel kellaajal ja täpselt samal moel, nagu ta soovitanud oli, hakkaski mul kala otsa!

Ilma igasuguse hinge- või põlvevärinata kerisin kala vähem kui minutiga kaldale. Alles mõne aja pärast hakkas tasapisi kohale jõudma, et juhhuhhuuuu, ma tegin seda siiski! Tegelikult mu absoluutne rekord üldse. See isend kaalus 3,625 kg. 


Sõitsin uhkelt talusse ja hüüdsin ukselt, et ma sain kala! Vastuseks - vaikus. Ütlesin siis uuesti, aga mind vaadati sellise kavala muigega, et ah, ära parem hakka jälle. Einoh, lõpuks tuldi ikka õue ja kaalumiseks-pildistamiseks oli tõesti tugevamat mehekätt vaja. Semyl, sõpradel ja sugulastel oli kõigil nii hea meel, aga mina olen tänulik ka maaomanikule. Meri ja kaldariba on küll meie kõigi oma, aga vähe on selliseid mereäärseid eramaid, kus ei ole teeotsale eramaa silti ette riputatud. 

Usalda, aga kontrolli

Nõrganärvilistel palun järgmist pilti mitte vaadata, aga hämmastust tekitas kala mao sisu. Kui minu lant oleks kala olnud, siis see lihtsalt ei oleks ju enam kõhtu mahtunud!? Aga ikka krabas. 


Lihtne maaelu


. . . karulaugust.

Nädalase puhkuse üheks plaaniks oli ka karulaugu aktsioon. Karulaugu koht on meie kandis võimas, lausa mitmeid hektareid suur. Hakkasin mõtlema, et jummel, äkki on see ka hoopis eramaa!? Võtsin siis Maaameti kaardirakenduse lahti ja oligi! Päris piinlik lugu, olime ju juba kaks kevadet sealt luba küsimata korjanud - siinkohal vabandused. 

Meil ju endal ka sauna kõrval karulaugu plats, olen lasknud sel 7 aastat vabalt laieneda. Ega mina ju ka ei tahaks, et keegi seal kõrval auto kinni peaks ja endale karulauku kotti toppima kukuks. Ükskord ma päris ehmatasin, kui oma pisikeses metsatukas unelesin ja selja tagant vaikselt üks laigulistes riietes võõras mees välja ilmus. Meil ju nii väike maa, et metsatukk ka rohkem nagu koduõu. Sellel kohtumisel jätkus tulnukal julgust kuhjaga ja hoopis mina olin ehmunud, kui teolt tabatu. 


Klikkisin siis kaardil katastrinumbritel ja õnneks leidus seal lähedal siilakas riigimaad ka. Ei olnud aga kindel, kas seal karulauku kasvab. Kasvas küll! Meie enda karulauk on üsna kuiva koha peal, metsa oma on suurem ja mahlasem. Nüüd on siis pestol ka puhta südametunnistuse mekk man. 







. . . keskmisest maaperest.

Raadiost tuli ükspäev intervjuu Kadri Simsoniga ja teemaks muidugi kliima, CO2, taastuvenergia jne. Mingiks aastanumbriks peaks siis autodes fossiilkütus keelatud olema, aga kõik need hübriid- jmt autod saavad väga kallid olema. Ja küsibki siis saatejuht intervjueeritavalt, et kas keskmine maapere saab endale siis autot üldse enam lubada? Mul päris kihvatas, et ootoot - kas keskmine maapere võrdub siis kohe automaatselt vaesusega või? 

Musta värvi tuulelipp kahvatas ka sellise jutu peale

Ja millised need alla keskmist maapered siis veel on? See vaene saatejuht oli ajast ikka täitsa maas. Esiteks tullakse maal alati toime - võid olla (palga)töötu, aga nälga sa ei jää. Maal on alati võimalik ette võtta - turismist koriluseni, gurmeest tootmiseni. Maal on võimalik uusi väärtusi luua, mitte ainult vahendada ja õhku müüa. Ses mõttes, et  tuuleõhku, merelaineid ja päikest saab müüa küll, kui neist sedasamust va taastuvenergiat toota. Mida aeg edasi, seda rohkem kolib maale noori, tarku ja tegusaid. Oli vaja keerulisi aegu ja linnad jäeti hopsti! maha - mindi rabalaukasse tervist ammutama ja talusse kanu kasvatama ning küllap ühtlasi ka krüptoraha kaevandama. Meil siin ääremaal on kogu aeg kopp ees ja aina uhkemat ja nobedamat fiiberoptikat või mida iganes peidetakse teepervede sisse. 


Ravimid, kosmeetika..

Gurmee..

Mõisatuur..

Loodusturism..

Agar

Marmelaad

Suurim rikkus on muidugi see, et maal on võimalik endale tervem närvikava kasvatada. Mis omakorda laseb selgel mõttel lennata ja küll saab see keskmine maapere endale traktorite, ATV-de, mururobotite, helikopterite ja eralennukite kõrvale ükskord ka taastuvenergiaga isesõitvad autod hangitud. Meist siit üle põllu on maailmakuulsa hollandi kirjaniku üks kodudest, mõned teeotsad eemal on mittemidagiütleva metsajupi taga eralennuväli, kus ka lennuk ilusasti angaaris ootamas. Kust meil see keskmise piir siin õieti lähebki?

Sõrvest ostetud

Kevadine saak.
Topinambur


. . . lilledest ja oravatest.

Sõbranna mainis ükspäev, et poes olid nii ilusad võõrasemad müügil olnud. Mina teatasin kohe kindlmeelselt, et sel aastal jätan võõrasemad vahele ja ootan suvelilled ära. Järgmisel päeval olin juba aianduspoes ja lappisin võõrasemasid karpi. 



Söödav kuslapuu oli ka sel aastal esimene marjapõõsas, kes õitsema hakkas. Eelmisel aastal võttis külm esimesed õied ära. Õnneks tuli õisi veel ja marjadki olid varased. Maitsesime neid ja otsustasime, et las küpsevad nädalakese veel, ehk lähevad veel suuremaks ja veel magusamaks. Nädala pärast ei olnud põõsal enam ühtegi marja. Keegi sai hea kõhutäie. 



Orav on jälle ennast ilmutama hakanud. Lustis teine ühel õhtul kuuskede otsas ja meil oli mõnus teda majaesiselt pingilt jälgida. Lõpuks istus ta ühe vahtra madalale oksale. Läksin vaikselt lähemale, aga tema ei liigutanudki. Läksin maja juurde tagasi ja mõne aja pärast  silkas orav edasi sellele vahtrale, kus kuldnokapuur on. Sohh, kas tõesti läheb linnumune näppama?
 

Läksin jälle lähemale ja nägin, et puuri auk oli justkui suuremaks näritud ja seestpoolt pesamatrejaliga kaetud. Orav aga kangestus pea alaspidi lapikuna puutüvele. Tulin taas eemale, orav ei liigutanud. Lõpuks läksin tuppa ja kiisugi piidles aknast sinna poole. Vaatasime siis koos ja orav lipsas kuldnokapuuri. Ma nii loodan, et varsti hakkab sealt puuriaugust pisikesi oravaid välja vupsama. 




. . .   . . .   . . .   (loe: kui sõnad saavad otsa)

Mõned aastad tagasi hakkasime mõtlema, et ühel hetkel peab oma linnaõuega midagi tarka ette võtma. Hakkasin tasapisi lilli välja kaevama. Nii rändasid juba üleeelmisel aastal maale paar roosi, elulõngad, hostad. Eelmisel aastal kaevasin enda arust ka enamuse sibullilli välja, aga nad ilmusid taas. Maja ümber toimus muidki töid ja pidin kopa eest needki ära koristama. Pärast kõike seda oli õu nagu seasongermaa. Mullakoorem toodi ka, aga nendest kaevamistest ja ümberistutamistest oli juba nii silmini, et mingiks mururajamiseks küll enam indu ei olnud.  Läksime külma kõhuga maale, et ah juu jövvab. 



Maal tiksus ikkagi kogu aeg kuklas, et siin on ju tore olla küll, aga mis meid linnas ees ootab. Jõudsime siis oma killavooriga linna tagasi ja korraks oli tunne, et ega me ei ole ometi aadressiga eksinud!? Oli koristatud kivid, täidetud pinda, veetud arutul hulgal mulda ja kõik see korralikult siledaks rehitsetud!!!!! Võluväel, ilma meie teadmata! 


"Süüdlast" ei olnud vaja kaugelt otsida. Vot selline mees on meie naabrimees Andrei! 💗 Vähe sellest, ta jätkas järgmisel päeval ka ja kardan, et see ei lõpe enne, kui meie Tootsi aed on korras nagu prillikivi! Istusime siis kodus jahmunult ümber laua ja arutasime, et missugune võiks olla maailm, kui kõik inimesed oleksid sellised, nagu meie naabrimees Andrei. Kas teie kujutate ette?





🙏

1 kommentaar:

  1. Casino in Las Vegas: Guide & Info on the Best Casinos in
    Find wooricasinos.info a Casino in Las septcasino Vegas and play games like blackjack, roulette, craps and more! We've bsjeon got the complete herzamanindir.com/ gaming nba매니아 experience, exclusive restaurants,

    VastaKustuta