16. november 2019

Kõik saab lõpuks tehtud.



Küll ikka vedas, et me sel aastal suuremat hulka taliõunu säilitamiseks kastidesse ei pannud. Mu tublid ubinad, mis parematel aastatel isegi maikuuni säilivad ja mida umbes ämbritäis järgi oli, näitasid kõik   üksmeelselt esimesi mädanemise märke! No selge, tervemad pooled moosiks teha ja kohe! Aga siis:

- Kuule, naabrimees pakub meile viinamarju. Neil on kõik kohad neid täis ja pole kuhugi panna. Kas me tahame? Ta ütles, et võib ise ära ka korjata.

Eieieieiei, mul pidi ju rahulik kolme-nelja-õunamoosipurgi-laupäev tulema! Vaatasin aknast naabrite lookas viinamarjaväätide poole ja seal oligi juba paar musta lindu askeldamas. Või võtaks siis ikkagi? Meie enda kolme viinapuu saagist pooled sõime suve jooksul ära ja teisest poolest tegin 5 l mahla. Olgu, murdusin. Ligi 9 aastat olen ise veine teinud ja tuleb siis lõpuks see viinamarja oma kah ära.


Aga enne tuli paar probleemi lahendada. Ei olnud vaba veininõud.  Kui just ühte poolikut ära ei villi. Ei pudeleid, ei korke, ei kapsleid! Suundusin poode läbi kammima. Midagi natuke siit, teist pisut sealt, aga päris õigeid asju ei kuskil. Kodus selgus muidugi, et valede ja hädapärast ostetud pudelite peale, veelgi valemad korgid lihtsalt ei mahu. Uuesti poeringile. Et saagu sellest  veinist siis pakivein. Karpe oli, kotte ei olnud. Tulin tüdinenult koju, aga terrassile olid ilmunud juba viinamarjakastid. Õnneks läks pimedaks, muidu oleks naabrimees vist terve tonni korjanud.

Jah, ma tegin seda - sorteerisin veel samal õhtul kõik need mitukümmend kilo üliküpseid marju peotäishaaval läbi. Sonkisin need puruks ka, kuigi mitte paljajalu tünnis vaid pudrunuiaga potis.


Uus päev, uus poering. Sest et kui mingi ime läbi see veininõu ikkagi tekitada õnnestub, siis suhkrut ja pärmi ka ju vaja. Ikka üks mõte korraga... Ja seal, täiesti ebaloogilises poes, ebaloogilise koha peal komplekt ilusaid pudeleid pluss spetsiaalsed korgid! Ja lisaks veel säilituskotid.


Rahulik pühapäev nägi välja siis selline, et praktiliselt samaaegselt villisin vana veini, tegin ja timmisin uut veini, ülejäänud marjamassist aurutasin ja hoidistasin mahla ning kolmanda ja neljanda käega küpsetasin õunakooki ja tegin süüa. Isadepäevgi sai peetud.

Aga enamasti ei tee ma mitte kui midagi. Olin mingi aeg tagasi kolm päeva üksinda maal ja lihtsalt nautisin. Nautisin näiteks lehtede riisumist. Nautisin, et hirved olid paari vana õunapuu alt viimse kui ubina nahka pannud ja meil ei olnudki vaja neid käruga metsa vedada. Nautisin kassi maavaimustust. Vana karvakera tegi üle õue isegi paar kiiremat hoojooksu, et puu otsa ronida. Nautisin pliidi kütmist ja küünalde põletamist. Mere ääres ja metsaringil oli ka kena (millal ei ole?). Maitsesin magusaks läinud pihlakamarju. Nägin oravat, kes meie maja ees kuuskede otsas elab. Virutas mulle käbiga, kui telefon pildistamisvalmilt käes puu alla hiilisin.






Hommikul ärkasin mürina peale. Unesegasena mõtlesin, et ahhaa, Saaremaal pidi mingi tankiõppus toimuma, need on vist nüüd kohal? Mürin lähenes aeglaselt. Kergitasin kardinaserva ja mida ma näen - meie värviliste vahtrate vahel sõidab hommikupäikeses suur valge laev! Ei, meri on meist kilomeetri kaugusel ja oja kõigest paari meetri laiune. Ilus valge laev sõitis aeglaselt hoopis külavaheteel. Kalpsasin kohe teise akna juurde. Müra tekitajaks oli muidugi traktor, mis laeva treileri peal edasi vedas. The same procedure as every year - mõrrad välja, laevad putitamisele ja talvekorterisse taas kevadet ootama.




Kevadest rääkides.. alles see oli, eksole. Ja siis sai kenade noorte inimeste vaimustusega kaasa mindud ja ühe konverentsi korraldamine enda peale võetud. Siis oli sügiseni veel aega maa ja ilm, aga praeguseks hetkeks on nii, et eile see juba toimuski. Tänapäeval ei ole ju ürituste korraldamine enam mingi vaev, kõik käib telefoni ja meili teel. Ometigi olid kaks päeva enne konverentsi kõik asjad ühekorraga katki - skänner, mikrofonid, kohvimasin, ajaplaan ja tuju. Aga hea, et siis ja mitte õigel päeval.

#meedlakoda #konverents

Ohvriabi 15
Olen siin püüdnud oma tööelu ja eraelu üksteisest lahus hoida. Et kuna töö on karmivõitu, siis on kasulik see enda säästmiseks peale tööaega unustada ja sukelduda kõigesse sellesse, millest siin ajaraamatus kirjutan. Et siis tööl jälle innuga ja värske peaga toimetada.

Konverentsi korraldamise käigus oli aga üks väga lugupeetud, kuid ägedalt kifti huumorimeelega prokurör mind googeldanud, et kohtudes inimese ikka ära tunneks või nii. Ja mida ta vaeseke pidi nägema - vein, vein, vein, VEIN! Ja püüa siis seletada, et ega see, kes veini teeb, seda veel ülearu palju joo. Saunaski käin eranditult veepudeliga. Ega tegelikult keegi ei pärigi aru. Aga need pokaaliga pildid on ju noh nii . . .












Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar