Kevad tuli lõpuks kahe päevaga või peab see ütlema, et saabus lausa suvi? Eks õitsejad õitsesid ikka kõik järjepanu omal ajal. Aga puulehed olid äkki nii suured, nagu ei olekski nad pungast arenenud, vaid oleks ennast justkui üle öö lahti voltinud.
Sel aastal ootasin kannatlikult öökülmasid, et siis pärast seda veidi lillekesi istutada ja kasvuhoonesse mõned taimed panna. See oli aga va kavalpea öökülm ise, kes ei tulnudki. Või hõiskan ma enne õhtut?
Tänases postituses vuristan lühidalt ja kiiruga teemadest üle, sest lõpus tuleb üks... aga võtame järjekorras.
Ootasime kuid ja kuid oma puhkuseid, siis oli see aeg äkki käes ja praeguseks on juba möödas. Aga päris pikk tundus see paar nädalakest. Küllap seepärast, et lihtsalt nii palju tegemisi oli. Pidulikest sündmustest juba eelmisel korral kirjutasin, aga need on ausalt öelda muudkui jätkunud. Poolteist kuuga saame me seljatatud ühed pulmad, viis juubelit, mõned sünnipäevad ja ühe kooli lõpetamise, juhhei!
 |
| Emale |
Kõige selle sagimise ajal, vahel, kõrval ja järel õnnestus meil maal alustada remondiga ja sellest suurem või õigemini raskem osa ka ära teha. Uued laed on valmis! Lisaks mõnda muudki. Minu isiklik eneseületus toimus sel nädalavahetusel kahe pika päeva näol lae all pintslit viibutades. Jonniga, aga kindlasti mitte vihaga. Hoopiski õrnade ja kauniste tunnetega sai see valge peits lakke, sest taustal toimus kuninglike pulmade ülekanne.
 |
| Looduse pulmarüü tagaõues |
 |
| Ikka kuningliku lipu all |
 |
| Esimene kiht peitsi |
Ma siiski kahtlustan, et Sõrves on ööpäev tund või paar pikem, kui mujal. Sest millalgi sai ju ka mere ääres käidud, nurmenukke korjatud, muru niidetud, kastetud, saunatatud, grillitud..
 |
| Saadanad? |
Nüüd siis lõpuks
sellest. Ma andsin ennast juba kolmandat korda üles Eesti Blogiauhindade konkursile. Mäletate, esimesel aastal aitasite te mind võidule
(kajastus on siin)? Sain veel ägedad kollased Crocsi kummikud, olen teile siiani tänulik:) Eelmisel aastal ma kõige mahukamas kategoorias ehk siis Eluliste blogide kategoorias marjamaale ei pääsenud.
Õhtulehe veebiväljaanne võttis seekord intervjuu. Ja kuigi mu ajaraamat kajastab valdavalt vaba aja tegevusi ja on sellises helgemas-rõõmsamas toonis, võeti intervjuu tutvustuseks see ainuke tõsine ja karm lause, kus mainisin korraks oma tööd:) Aga mis siis ikka, selline see ajakirjanduse fenomen ongi. Avaldamist ootasin põnevusega, sest tahtsin kogeda, kui palju kärbitakse, kuidas toimetatakse, millised pildid valitakse, aga läks üles nii nagu saatsin, üks ülearune a-täht kaasa arvatud. Ei, väga viisakas ja soosiv ajakirjanik oli, aitäh Jaanika Vilipo.
 |
| Oma prints ikka loeb:) |
Sel aastal olen ilmselt ühe kategooriavõidu juba saanud, nimelt vanim blogija + veel 10 aastat otsa, ohhjahh elukest küll. Noorim, kes silma jäi, on 12-aastane, aga igavesti asjalik ja hea kirjutaja. Mina hääletan küll tema poolt. Ma muide koduveini konkursil sel aastal ei osale, selle võrra kiusan teid oma seiklushimuliste osalemistega vähem.
Aga lõpetuseks siis palungi EBA2018 konkursil Uusmaakate ajaraamatu poolt hääletada (kui on vähegi meeldinud). Kohe algusest teine alateema: Aiandus- ja taludeblogid, blogi nimi muidugi www.uusmaakad.ee. Aitäh ette!
👀
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar