Pilk kauguses, kohal olles

Ma teadsin küll, et ma veebruaris kirjutada ei jõua. Kõige lühem kuu - kõige rohkem tegemisi. Seega tuli tänane lugu lausa peatükkideks teha.

Vanade majade igavene saaga - remont.

Tahtsime ju eelmise aasta kevadel hakata maal maja remontima. Mõeldud - tehtud! St tehtud ei saanud midagi, sest ehitusbrigaad ei saanud ei kevadel ega ka suvel tulla. No mis siis ikka, ootab ühe aastakese veel. Panime vaimu valmis selle aasta maikuuks. 

Ja nii ilmuski ühel ilusal päeval meie õuele ehitusbrigaad ja kribinal-krabinal asuti tellinguid püstitama. Selle otsuse olime me muidugi ise ühel hetkel langetanud, et remondiks läheb hoopis linnas, aga et veebruarikuus.. Ega nad ettegi helistanud.  Ja talv olevat muide maja renoveerimiseks kõige parem aeg üleüleüldse.

Paar päeva maigutasime toas suid ja vaatasime akendest välja, kuidas jõudsid õuele ehitusmaterjalide virnad ja juba ragistati ka katusel. Meie kandist üks hea doktorihärra ütles koguni, et pidas meid siiamaani pealtnäha päris normaalseteks inimesteks, aga südatalvine katusevahetus pani küll teda mõningates asjades kahtlema. Saare naljad muidugi:)

Aga maakodu - on oodanud sadakakskümmend viis aastat, ootab veel.
Maja pimedamates soppides leidus ka igasugust nostalgilist kultuurikihti, ses suhtes püüdsime olla nüüd küll võimalikult karmid, aga.. No kuidas sa viskad kõik julmalt ära? Süda läks lausa soojaks, kui pisike, peenike pulmaülikond nii ilusasti sarikate vahel rippudes kaugele tänavale ära paistis:)

 

Nüüd, viis nädalat hiljem ütlen, et olen ütlemata rahul, et see möll siin maja ümber just nimelt talvel käib - muru ja lilled jäävad tallamata. Lumi seob tolmu ja saepuru, nii et tuppa ei tule jalgadega suurt mitte midagi. Ehitajad on küll nagu meie aja kangelased, ei karda nad külma, libedust ega lund ja hästi töötavad. Kõige tublim on muidugi abitöölisest abikaasa, sest tema osaks jääb nädalavahetustel kõik see vana sodi ära koristada, mis maja küljest langeb ja uskuge - seda on tonne! 

5 ja 35

Veebruari alguses käisime Tallinnamaal sünnadel. Peokohaks oli mõnusalt ruumikas, kuid ütlemata hubane Laura`s Kitchen. Mis seal üldse rääkida, meie printsess on praegu kõige printsessimas eas üldse ja nüüd vaid paar aastakest koolini jäänud ongi. Ega me teda kahekümne pudina keskelt väga palju enda kätte saanud, aga suure heldimuse osaliseks saime me seal siiski.

Veel pidusid

Pittu nr 2 ma ei jõudnud ja sellega teil vedas, sest postitus oleks tulnud liiga pikk. Aga peod nr 3 ja nr 4 olid iseenesest väga sarnased - minu asutuse 25. aastapäev Tallinnas ja meie uue, hiidsuure valla juhtide EV100-le pühendatud vastuvõtt. Ivo Linnat jätkus mõlemale peole ja Swingersiga oli samuti juba teine pidu pidada. Ära olen vist hellitatud juba nende uhkete pidudega, aus oleks palju rohkem vaimustusest õhata. Aga südametunnistus on puhas, sest töö on pingeline. Et mitte läbi põleda, et oleks huvitav ja et keegi kuskil kuidagi ka kasu saaks, teen vahel asju, mida ametijuhendis kirjas ei ole. Nii ma siis satungi põnevatele üritustele ja vahel natuke ka püüne peale.

Arigato sündmus- ja meelelahutuskeskus

EW100

Pildi autor: kohalik meedia

Respect retsept

Aga mida teie vabariigi aastapäeval sõite? Meie sõime hapukapsa suppi. Mida siis teha, kui ükski peenem roog ega sinimustvalge toit ei kõneta ja lihtsalt supi isu on? Siiski-siiski, oli veel üks isu. Mitte söömise vaid pigem tegemise isu. Mul on üks vana ja imeliselt universaalne pirukataina retsept, mis sobib neile, kellele samuti ei meeldi see va taina kergitamine ja rullitamine. Mulle ei istu ka lehttainas, nii et pärmi-muretainas on hoopis see minu teema.

Tegin pirukaid sellest, mida külmast kapist võtta oli - pestot, moosi ja kohupiima. Pesto on eriti tänuväärne pirukatäidis, sest seal on kõik hea parem juba sees alates karulaugust ja lõpetades juustuga, küüslaugust rääkimata. Ja paksu moosi olin ka alles hiljuti paarist õunast, mandariinidest, kaneelist, ingverist ja moosisuhkrust keetnud. Sest jälle - kuidas sa viskad hapuks osutunud mandariinid minema.

Kui nüüd keegi minu vanast tarkuste raamatust mureda piruka retsepti välja luges, siis teadku ta, et kogused ja mõõdud on nõukaaegsed. Praegusaegne kuubikukujuline pärmipakk ongi nagu endisaegne 1/2 pakki ja kõik margariinid olid tol ajal 250 grammised ning teeklaasi mõõt oli ikka 200 ml. Jahu läheb siiski rohkem üles, sest tänapäeva jahu on nii tuhkjas, et justkui sulab taina sisse ära. Mina sulatasin sinna sisse võid, aga hea maitsega küpsetusmargariin annab isegi justkui rikkalikuma maitse. 

Võib lasta veidi aega kerkida, aga ei pea. Plaadil kerkivad natuke nagunii. Piruk vormub näppude vahel ja servad surun kahvliga kinni. Ilupärast said munaga määritud ja 180-200 kraadises ahjus küpsesid vaid 10-15 minutit. Ja mis veel on murepiruki juures hea - need ei lähe kõvaks. Tervelt 40 tk sain sellest kogusest. Aga ega neid kauaks ei jätku. 

Pirukas olgu ikka ehteestlaslikult MURE 😉

Need pirukid tahtsid nii väga laulupidu pidada:)

Enne veel, kui jõuan maa-ajaraamatule kohaselt jutuga maale, ei saa ma mitte kajastamata jätta veel ühte Tallinna reisi, kus oli asjalik koolituspäev Superministeeriumis. Mulle tundus see koht töökeskkonnana valgusküllane ja inspireeriv, igatahes kindlasti värskem ja rohelisem kui Europarlamendi hoone oli. Ma olen päris kindel, et töötaja, kes peab mõtlema, kavandama, keskenduma, suhtlema ja kõiges selles kiireid pöördeid tegema, lihtsalt peab saama oma pilgu mõnel hetkel aknast välja suunata. 

Kogu selles töö-virrvarris peab inimene silmanurgast nägema, mis aastaaeg parajasti on ja kas päike on hommikus või õhtus. Kunagi oli mu töökabinet küll sisehoovi poole, kuid ma nägin alati laia taevast ja rõõmustasin kevadeti majaseina äärest vapralt välja pressiva võililletuti ning katuseharjal tatsavate tuvide üle. Rääkimata mõne rõõmsa lehvituse üle minu akna poole. Nagu võite juba arvata, räägib praegu see, kes armastab väga oma tööd, tunneb ka kenasti tööandja poolset hoolimist, aga töötab paraku viimasepeal, uues, spetsiaalselt projekteeritud, kuid pehmelt öeldes kentsakas hoones, kus akende asemel laskeavad. 

Õhk ja valgus

Linnuretked

Selleks ongi maa ja meri, selleks ongi Sõrve, et iseennast ära ei kaotaks.

Uskumatu, aga Sõrve linnud sõid kolme päevaga 12 rasvapalli nahka!!! Võib olla sõid isegi ühe päevaga, aga meid ei olnud vahepeal kohal. Nüüd olemegi käinud maal vaid linde söötmas, sest esiteks on linnas praegu eriolukord ja teiseks peale kütmise, lume- ja jäätõrje seal muud teha ei jõuakski.

Meie  küla linnud arvestagu aga, et nad söövad tipprestoranis, sest toidu omahind on pisut krõbedavõitu. Tuleb meil ju 45 + 45 km sõita. Küll aga oleme saanud nautida hunnituid talvevaateid, jäätunud merd ja lugeda looduse jäljeraamatuid. Tulge meile veel ütlema, et Sõrve talved on peamiselt ilma lumeta! Meie neli Sõrve talve on olnud üks lumisem kui teine.

1944

Jääb valvama

Nüüd aga lõpetan selle loo ja te ei oskaks iial arvata, mida tegema hakkan. Alustan nimelt uue loo kribamist. Uskumatu, aga selle kuu vähese nelja päeva jooksul olen jõudnud juba mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi elamusi koguda. Sõrves linnuretkel ka eile käidud.

Kuid tasuta tööjõud müttab ümber maja, ta on vähemalt ühe Amarettose biskviidirulli ära teeninud. Ema ootab külla. Poest üht-teist vaja tuua. Suuname pilgu korraks kaugusesse, hindame päikese järgi päeva pikkust ja - tegudele!

⛄