4. jaanuar 2018

Detsember

Mu heleroheline soov oli teile jõulukuu tegemiste kohta rääkida midagi enneolematut, aga see osutus võimatuks. Jõulupühadega on pigem nii, et mida enneolnult ja traditsioonilisemalt need kulgevad, seda parem. Igaühel muidugi omad traditsioonid, ka neil, kes pühade eest soojale maale põgenevad.


Nii et ei midagi ee-rii-list, nagu laulus lauldakse. Tavalistest detsembrikuu tegemistest riputan siis siia mõned pildid ja lisan mõned laused.

Kuused tõime kõrgepingeliini alt ja said ka RMK-le äpi kaudu tasutud.

Maal oli meil pühade moodi olemist lausa mitmel korral. Isegi kõik meie noored-lapsed jõudsid korraks maal ära käia, kuigi porise ja vihmase ilma tõttu otsustasime olulisemad tähistamised seekord linnas teha.

Üks varasemaid tegevusi oli blogidevahelise loosi pakk ära saata. Selleks oli korraldaja saatnud võõra blogi nime ja kontaktid ning sinna tuligi 15€-ne pakk saata. Lugesin siis blogi ja proovisin teha nii, et paki sisu oleks blogijale omane või nii. Pakki sai midagi lapsele ja lisaks midagi tujutõstvat, mis samas oleks kasulik. Minu enda pakk olevat veel teel, päkapikk saatis SMS-i:)


Mul oli natuke puhkust ka ja kaks suuremat tööd olid siis jõuluse veini villimine ja kõrvitsasalati tegemine.  Juba ammu vaatas see kõrvits mulle etteheitvalt otsa, sest suure päikesekera tooja soovitus oli see ka otsekohe sisse teha, kuna hiljem minevat koor liiga kõvaks. Õnneks ei olnud koor üldsegi kõva ja kõrvits ise oli kena kollane ja mahlane. Aa ja kapsaid tegin ka kaks raksu ahjus, no need vedisid seal ise, töö konti ei murdnud.

Oijah, paistab, et hüppan siin ühelt teemalt teisele, sest toimetatud sai detsembris tõesti palju. Kui praegu mõtlema hakata, siis vastumeelselt ei teinud ma midagi. Milleks aega ei jätkunud, seda ei teinud, pigem hoidusin üle pingutamast. Nii et piparkooke ei küpsetanud ja tegelikult ei teinud seapraadi ka. Ja mitte keegi ei nutnud. Ega siis liha laualt puudunud, seda oli pardist karuni.

Tööl oli tööd palju, nagu ikka jõulude eel. Mu töö on üks negatiivse alatooniga töö ja minu ülesandeks on keerulisi ja valusaid olukordi vähegi leevendada. Üks õite lustakas koostööpartnerite pidu oli ka detsembris.


Tihased söövad meil juba varasügisest peale aplalt rasvapalle. Paistab, et ise me oleme nende populatsiooni siin talvise toitmisega tublisti suurendanud. Söögu aga söögu, ehk saame siis suvel mõne puugi või sääsepunni vähem.





Jõulutunnet oligi võib olla kõige rohkem ühel advendiõhtul, kui olime ehtinud kuuse, käisime saunas ja põletasime küünlaid. Saunalaval mõtlesin, et mida see inimene siis nii väga üldse vajab - ühte kuumaks köetud väikest hütti, sooja vett, kasepuu otsast võetud oksi ja juba ongi ütlemata hea olla. Niisamuti hubast tuba, natuke nosimist, kuuse ja küünlalõhna ja ühte inimest kõrvale. Hea küll, ühte kassivolaskit ka. Neid asju poest ei osta ja need "asjad" on tegelikult kõigile inimestele vabalt saadaval läbi nende valikute, otsuste ja eriti läbi pühendumise.




Kui ma meie pisikese maakodu tuppa astun, siis meenub mulle vahel film Richie Rich, kus kogu maailma rikkuse kõrval osutusid lõpuks kõige väärtuslikumaks varanduseks mälestused ja emotsioonid ehk siis vana kila-kola. Nii on meilgi. Seina peal ripuvad tädi kootud kirjud kindad ja vanatädi tütre kootud kirevatriibulised sokid - kanda ma neid ei raatsi. Kuigi kudujad ise ei taha kuuldagi, et ma neid seinal eksponeerin. Ütlesin, et kudugu siis vähe inetumalt, et kanda ka saaks. Riiulis on sõbra kingitud kell, mis on alati 5 min taga (sellega on oma lugu). Mõnusalt tiksub vanemate vana seinakell, mis lööb ka, aga mitte eriti tugevasti:) Me 3-aastase poja kõvast nahast heleinised sandaletid 80-ndtest, millel varbaotsad maha lõigatud, et veel veidi kanda saaks. Koerakujuline kell, kassikujuline kujuke, sõbranna heegeldatud pitslinikud, pildid, raamatud, vanaema villased vaibad, sõbranna ema ja naabersaare sõbranna poolt kootud kaltsuvaibad, isa tehtud toolid, teise vanaema kootud päkapikud, nõud, vaasid, pillid, väheke narmendav mööbliriie, jõuluehted jne jne jne. Nii ei saagi meie maakodust vist iial mingit stiilset ilukodu, sest meile meeldib neid isikliku ajalooga asju vaadata, neist käega üle libistada ja naeratada.

Kord aastas, pühade puhul, kutsun teid aga oma tuppa ja kuuse alla ka. Eks ma  tavaliselt ole ju veidi kitsi isiklikuma poole näitamisega.


Pakivalvur

Linnas oli meil üks väike asjalik preili, kes uude märkmikusse kohe kõik tähtad asjad üles kirjutas. Nimelt oli vaja teha ostunimekiri parimatest toiduainetest ja üldse uus menüü välja töötada. Ikka restorani jaoks või õigemini restoranide. Laps on kodu peegel:)

Veel avas piiga pidulikult neli füüsalit. Taime olime me ise suvel koos kasvuhoonesse istutanud. Füüsali jaoks oli suvel muidugi päikest vähe olnud, nii et saak tuli kesine. Siiski sõi laps ühe marja ära (oli magus olnud), kahe hernetera suuruse viljaga kaunistasime Kotzebue  hapusaia pätsi ja neljas oli krimpsu kuivanud.



Kõige suurem pere oli meid ema juures koos. Väga vähe on veel möödas.. aga saime ikka vapralt hakkama.. Väike piiga, kellest oli teada, et ta salmi ega midagi ei loe, ei lugenudki. Aga ta laulis täiesti ootamatult ja tantsis peotantse, kusjuures mitte ainult enda, vaid ka teiste pakkide eest - 1-2-tsha-tsha-tshahhh, 1-2-tsha-tsha-tshahhh!:) Õhtu lõpuks tuli jõulusokk, hihii.

Jõul + sokk = jõulusokk


Sompus ja vihmasel pühadehommikul viisid rattad jällegi maale, kus taevas oli palju heledam ja näitas peaaegu päikest. Et need päkapikud ka igale poole jõuavad! Aga eks neil muidugi kiireks läks, olid oma mütsid maha unustanud.





Vanusevahe üle poole sajandi, aga mütsimood sama:)

Möödunud nädalavahetus pidi maal olema siis pühade lõpetuseks eriti vaikne ja kodune, aga tegelikult käisime kalmistul, mere ääres matkamas ja kalastamas ning ka külapoes. Soetasime sealt trükilõhnalise Sörulase aabitsa ja ostsime heategevuslikku õnneloosi, kus iga pilet võitis.





Meie võidud



Saanud vaevu koju, kutsuti meid naabrite juurde peole. Oli uhke laud, seltskond rahvusvaheline ja õues väike ilutulestik. Tavaliselt ei klapi meil kuudeviisi nii, et kõik naabrid ühel ajal maal on. Aga detsembris juhtus seda kaks korda ja kui ühel korral olime kõrvalnaabrite ja teisel korral ületee naabrite juures, siis arvake ära, kus järgmine kord potid-pannid huugavad?



Leia pildilt kass, kes ootab pererahvast koju


Aga kuidas lahendada olukord, kui sul on hunnik isukaid toidupilte ja hunnik kehvasid ilutulestikupilte, kuid lugu juba nii pikk, et neid siia ritta lappida oleks lihtsalt ebaõiglane? Tegin siis detsembri toidupiltidest kollaaži, mis ongi nagu üks paras tulevärk.






8 kommentaari:

  1. Nõnda mönus lugemine oli! Et Sa Kati ikka oskad nii mönusalt kõike kirjeldada. Meil oli sama ödus ja tore aeg ning sai ka poes loosiõnne proovitud ning aabits ostetud. Nüüd lugemist tükiks ajaks. Aitäh meenutuste eest!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaat siis, kui sarnased elud. Saaks veel kala ka nii palju, kui teie saate:))

      Kustuta
  2. Aitäh, Kati nende kõikide lugude eest, minu hommikukohvid on siin ja sealpool piire olnud kordades hubasemad koos sinu vestmistega. Ja head uut aastat, ikka muhedat sulejooksu ja tegusat asjatamist maakodus!

    VastaKustuta
  3. Veel minult: pole anonüümne, vaid nimi ununes. Mõnusat muhedat uut aastat meile kõigile!
    Valli ;) Tartust

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, kullapai ja rõõmsat aastat sullegi! Sul ongi mitu nime, nagu headel lastel ikka:)

      Kustuta
  4. ...ja taaskord sukeldusin Su mõnusasse olukirjeldusse. Suur aitäh, oli tore lugemine. Olin koos teie laheda seltskonnaga(lugedes loomulikult😉) ja sain osa mõnusast olemisest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii tore, arvestan Sinuga edaspidigi, et saaksid virtuaalselt kaasa tulla:)

      Kustuta