Seda postitust olen teile juba ammugi lubanud. Et kui mitte millestki muust enam kirjutada ei ole, siis kirjutan sellest, miks me just Sõrve sattusime. Muust oleks ju kirjutada küll, aga kui aeg su elus vahepeal korraks seisma jääb, siis nagu laulusalmgi ütleb - vahel on nagu tahaksin midagi muud. Tänaste piltide kvaliteet muidugi kriitikat ei kannata, aga loodan, et neilt on vähemalt emotsioonid näha.
Meilt on väga palju küsitud, et kas teil on seal juured? Juuri enda teada ei ole. Lähemaid sugulasi kah mitte. Kui nüüd Geni- või arhiivepidi 7-8 põlve tagasi minema hakata, siis võib olla isegi leiaks siitkandist oma eellasi. Aga seda ei taha eriti teada, sest et ei jõuaks lihtsalt enam ära hoomata, kes kõik su sugulased olla võivad. Niimoodi on terve Saaremaa omavahel risti-rästi sugulased.
Võtsin välja vanad albumid. Mõtlesin, et ju seal ainult Sõrve pildid ongi. Aga ei olnud sugugi. Uskumatu, millised ringi kolajad me küll omal ajal olime! Ikka peredega, lapsed, koerad, veenõud ja lõkkepuud, pallid ja jalgrattad, sardellid ja Fantad, presendist telgid ja vateeritud magamiskotid, õnged ja priimused, rannatarbed ja Orto päikesekeemid, talvel salvokad, suusad-uisud ja suurte hiina termostega tee kaasas jne jne jne. Oleme telkinud üksikul saarel, kus juus(tu)kullid (loe: maipõrnikad) põnts ja põnts vastu nägemist lendasid ja kadakapõõsa all magamiskotis magades sääseparved nii valjusti undasid, nagu lendaksid reaktiivid pea kohal. Paadisõidud, kalaretked, autorallid, tantsuvõistlused ja hiljem juba turismireisid. Meeletu! Ja millal siis veel kodus kõik need toimetused tehtud said, alates kogu perele rõivaste õmblemisest ja lõpetades keldritäite hoidiste tegemisega? Aga kõigest sellest ei tahtnud ma ju üldse rääkida!
Meil oli koos heade sõprade perega tore traditsioon. Nimelt usaldas üks laevakaptenist sõrvekas viis aastat järjest üheks augustilõpu pikaks nädalavahetuseks meie kätte oma võrratu suvituskoha. Ööbisime mitmekorruselises tuuleveskis, aga päevad veetsime mööda merekallast matkates ja õhtud ning pooled ööd lõkke ümber süües-juues, mänge mängides, tantsides, lauldes, lollitades, naerukrampides vääneldes ja lõpuks põhjatust öötaevast tähti, sputnikke ja lennukeid vahtides.
Teisest aastast alates hakkasime ka peresõpru ja lisaks veel laste sõpru kaasa võtma, sest esiteks olid siis võistluste meeskonnad tõhusamad ja teiseks saime ka teistele linnainimestele erilisi elamusi pakkuda. Esimesel päeval matkasime mööda merekallast kilomeetreid ja kilomeetreid ühele poole, teisel päeval teisele poole ja nii igal aastal. Korjasime haakrikku, tegime neist näitusi või seadsime taieseid ja installatsioone kokku. Ühtlasi sai rand puhtamaks.
Pildid ei ole kronoloogilises järjekorras, sest mis seal vahet. Meil oli seal a l a t i lihtsalt lõputult äge! Siiani on meeles soe augustikuine õhk ja meretuul, kadakate ning tuhandete rannataimede küps lõhn.
Ühel päeval jalutas meie veski juurde lihtsalt üks hobune. Linnainimestena me talle igaks juhuks päris nina alla ei läinud. Aga no mõelge - mitte külakass või koerakrants vaid hobune! Mõne aja pärast tuli ka tema perenaine, kes rääkis meile selle hobuse loo. Loom pidas ennast rohkem inimeseks kui hobuseks, sest oli väikese varsana kaotanud oma ema ja kasvanud üles koos inimestega. Päris elutoas, nagu Pipi hobune, ta ei elanud, aga igal hommikul tuli ja pistis ta oma pea köögiaknast sisse ja küsis maiust. No mis te arvate, mis oli nüüd meie esimene küsimus hobuse perenaisele? Ah, ei olegi vaja arvata, see on ju niigi ilmselge. Jah, loomulikult võite te tema seljas sõita, ta on väga rahulik ja sõbralik loom, ütles perenaine. Ja lubas ise igaks juhuks juures ka olla.
See oli ikka linnalaste ehe rõõm, mida see hobukene pakkus ja ühe augustikuu lõppedes hakati kohe järgmist ootama, et jälle oma ratsuga kohtuda. Ja mis mõttes laste rõõm! Arvate, et me ise ei vallutanud seda vaprat ratsut? Vapper oli ta igal juhul, sest pidi ära kannatama hulga oskamatuid ja veidi ärevil linnainimesi, kes kõik ootasid järjekorras, et talle ennast selga upitada. Ratsutamine, õigemini "ratsutamine", kestis õhtupimeduseni välja.
Piltidelt paistab, et olime seal lausa Agnesed ja Gabrielid kõik, aga tegelikult ei tahtnud see hobune meiega esialgu sammugi astuda. Seisis paigal nagu eesel ja halvemal juhul hakkas lihtsalt rahulikult rohtu sööma. Nuta või naera. Kui perenaine teda ohjest talutas, siis ikka lonkis natuke. Mõnega meist tegi ta ka paar suuremat ringi. Põhjus oli nimelt selles, et hobu tajus ära oskamatuse ja kartlikkuse ning ei suvatsenud selliste peale oma kabjaraudu üldsegi kulutada. Aga ikkagi oli see kogemus meil nii lõpmata tore ja minul on siiamaani selle sooja õõtsuva istumisaluse tunne veel meeles.
Ühel suvel olid meiega veskis sõbrad mandrilt ja nende perepea võttis selle ratsutamise värgi kohe tõsiselt ette. Selleks ajaks olime me ise juba nii usaldusväärsed, et hobune anti meile mere äärde ilma pererahvata rahumeeli kaasa. Mandrimees pidas hobuse kõrval tükk aega plaani, et kuidas see ratsu selga hüppamine nüüd täpsemalt läbi viia. Meie aga vaatasime kõrvalt, et mitte väga suur hobune ja otsustavust täis suur mees tunnistavad teineteist veidi umbusklikult ning olime igaks juhuks valmis appi sööstma. Ükskõik kummale.
Ja siis ta tegigi seda. Mees haaras ohjest, pingutas kõiki oma lihaseid ja hakkas ennast hobuse selga vinnama. Hobune ajas oma jalad harki, surus kabjad murukamarasse, kuid ta põlved ei nõtkunud. No kes keda!? Ohh, seda ei olnud väga kerge kõrvalt vaadata. Sõber saigi peaaegu hobusele selga, kui äkki hakkas kogu see kooslus kuidagi kreeni kiskuma. Tegelikult hakkas hobuse seljast ära vajuma mees, aga meie kõik jooksime appi hobusele. Novot, niimoodi käitub siis inimene kriisiolukorras... Tegelikult midagi hullu ei juhtunudki, tasakaal taastati ja sai mõnusasti ratsutada ka meie vahva sõber mandrimees.
Me ei sõitnud Sõrve veskisse mitte kunagi ilma ettevalmistusi tegemata. No söögid-joogid, spordivahendid, tekid-padjad - seda loomulikult. Aga alati oli meil ka ajaveetmise programm ette valmistatud. Ükskord sai igaühele lauluraamatud paljundatud, repertuaariks Kuldse Trio toonased hitid. Ja mida aeg hilisema öö poole läks, seda teatraalsemaks etteasted muutusid. Terve vahepealse aasta läbi sai mänge ja võistlusi kõrva taha pandud. Igal perel oli midagi üllatuseks varutud. Ette olid valmistatud mõistatamismängud ja täpsusmängud, rääkisime anekdoote ja lugusid. Vahel olid kaasas mingid kostüümielemendid ja mida veidramad, seda parem. Poistel olid säärekaitsed ja kedrad igaks juhuks koidust ehani jalas, sest mine sa tea, mis hetkel jalkaks läheb.
Nagu isa.. |
...nõnda poeg |
Igal õhtul läksime kõrgest merekaldast alla, et päikeseloojangut vaadata. Teatavasti ei ole olemas kahte ühesugust loojangut. See hetk on midagi sellist, mida sooviks, et see kestaks ja kestaks ja kestaks. Aga ta ei kesta. Meile tundus, et sel hetkel, kui punane päikeseketas merre vajus, kostis sisin. Nagu ikka siis, kui midagi väga-väga kuuma jahedasse vette satub. Ausõna, me kuulsime sisinat! Aga võis ka olla, et keegi meist sellele häälele iga kord natuke kaasa aitas.
Grupihüppest sai ka üks meie traditsioone, selle kombe õppisime oma Leedu sõpradelt. Oehh, sellega oli häda! Tol ajal ei olnud ju veel mälukaarte ja filmi pidi ikka fotokas natuke kokku ka hoidma. Aga see va hüpe ei läinud ju kuidagi klappima. Mõni viilis, mõni tegi eluhüppeid. Koerad kukkusid haukuma. Vahel ajas nii kangesti naerma, et lihtsalt ei olnud võimalik hüpata, kui suurema õnnetuse ära hoidmiseks jalgu ristis hoidma pidi. Ja kui kolmeni loetakse, siis mis hetkel ikkagi hüppama peab? Kas nii, et "kolm!" ajal oled juba õhus või alles hakkad hüppama?
Ühel aastal oli kõigile antud ülesanne - mõelda välja filmiklipi stsenaarium. Meil oli kaasas mu onult laenatud videokaamera ja oma pool päeva toimusid fimivõtted. Igaüks seletas oma stsenaariumi teistele ära ja siis tuli seda mängida. No näiteks ühe filmi märklause oli: Saen oksa, millel ise istun. Teises filmis tehti filmitrikk, kus tegelasele löödi (palun väga vabandust, aga kõike tehti ikka kunsti nimel:)) ühesõnaga löödi kirvega pähe. No puupakk oli näitlejast tükkmaad tagapool, aga tasapinnalisel ekraanil tundus.. teate isegi mis. Minu stsenaarium rääkis kaljuronijatest ja siin on pilt filmivõtetelt.
See oli ikka metsik rühkimine, mis seal kaljudel käis. Nätlejameisterlikkusel ei olnud piire. Ja huvitav, kõik kes pea püstloodis kaljule ronima läksid, said sellest ilma abivahenditeta ka üles! Isegi kivivaringud ei heidutanud kedagi. No olgu, reedan saladuse - statistid ise loopisid neid kive ja täiesti ohutult. Kõik, kes seda filmi hiljem nägid, küsisid hirmunult, et kus sellised kaljud Sõrves on? Ja kuidas see võimalik on? Nii hirmus! Te olete hullud, lasete lastel nii ohtlikus kohas ronida! Kuni äkki jookseb filmi lõpukaadrites püstloodis kaljuseinast rahulikult pea ees alla ja siis jälle üles tagasi pisikene hall kääbuspuudel. Vahepeal seisatab seinal saba liputades, nuusutab ronijaid ja jookseb jälle minema. No umbes nii, nagu kärbes seina peal. Saite aru? Kui ei, siis keerake pilti päripäeva:))
Kuid meie loo peategelane oli ikkagi veski ise. Laevakapten koos oma samuti kaptenitest sõpradega tõi selle veski kusagilt mujalt ja lasi kraanaga selle kunagise veski asukoha peale püsti panna. Sinna sisse olid ehitatud võimsad magamislavatsid, mis olid kaetud paksude vahtkummidega. Muud väga ei olnudki. Päevavalges tegime sinna omale pesad valmis ja kui me siis ööpimeduses oma asemetele läksime, algas viimane vaatus. Õigemini vaadata ei olnud midagi, sest elektrit seal ei olnud ja patareisid tuli igaks juhuks kokku hoida. Aga algasid ööjutud ja need olid küllaltki õudsad. Veski kägises ja vappus aeg ajalt tuuleiilides, meri kohises, oli pime, kuskil huikas lind ja madal hääl vestis õudusjuttu - ühes mustas, mustas linnas oli üks must, must tänav. Sellel mustal, mustal tänaval oli üks must, must maja... Igatahes lapsed musta käe kägistamisloost närvivapustust ei saanud ja just lapsed olidki need, kes kõige rohkem tondijutte nõudsid.
Viimast korda veskis olles, oli just toimunud omandireform ja maaala õigusjärgne omanik talus meid seal veel läbi häda ära. Lootsime, et uued vanad omanikud hakkavad seal turismindusega tegelema ja me saame edasi oma traditsiooni jätkata. Aga seda ei juhtunud. Veski kere seisab tänapäeval veel püsti, aga tiivad on ammu küljest kukkunud ja ega sinna lähedalegi saa, sest tee otsas on kett ees.
Oma hilisemas elus käisime igal suvel kord või paar Sõrves ringi sõitmas. Kümmekond või isegi rohkem aastat tagasi juhatati meile seal kätte üks hea kalakoht, kus hakkasime kevadeti sõpradega kalal käima. See koht oli nii hunnitu, et kala kätte saamisel ei olnud absoluutselt mitte mingisugust tähtsust. Leitud kalakoht on seesama praegune "meie mereäär", kus me nüüdki kogu aeg kalal, seenel, maasikal ja niisama jalutamas käime. See on meie nüüdsest maakodust veidi üle kilomeetri kaugusel. Oh, kui palju, vist lausa kümneid kordi sai kalal käies ohatud, et nii kahju on siit Sõrvest jälle linna tagasi sõita. Tee ääres vaatasime alati tühjaks jäänud talukohti ja majakesi ning arutasime, et miks küll omanikud nendega midagi peale ei hakka. Ise ei taha ja teistele ei anna. Seda, et me ise ühel ilusal päeval ühes sellises tarekeses elame, ei osanud me unes ka näha.
Aga järgmine on minu lemmikpilt meie ammustest Sõrve aegadest . Seda vaadates tunnen heleda päikese paitust, tunnen vabadust ja õnnetunnet. Seda pilti vaadates kuulen justkui muretut dixieland muusikat, umbes sellist, mis kõlas vene ajal telekast näidatud Tom Sawyeri filmis.
Kui olete täna imekombel lugemisega siiamaani välja jõudnud (sest kesse ikka viitsib neid vanemate inimeste vanaaja lugusid lugeda), siis olete te ilmselt juba loo pealkirjas olevale küsimusele vastuse kätte saanud. Ilusad mälestused.
Järgmisel pildil on meie Sõrve maakodus külas meie samad sõbrad, kellega me aastaid tagasi Sõrves veskis käisime. Pildil on ka nende lapselapsed ehk siis ühe vanal pildil oleva lapse lapsed. Muutunud ei ole mitte midagi, kõik kordub:)
⚽🌼🌞
Aitah! See toi ka mulle toredada ajad meelde! Minu hea sobra ema ja vanaema kolisid Sorve kesk 90-l ja ka meil on palju lahedaid elamusi nadalavahetustest ja suvepuhkustest. Vaga lahedad fotod ka!
VastaKustutaTore kuulda!:) Võib olla oleme kunagi samu radu käinud ja isegi Sõrves kohtunud.
VastaKustutaTänud, Katrin!
VastaKustutaOlin hetke koos teiega Sõrves lustimas (lugedes seda kihvti juttu)ja no nii lahe! 😊 👍
Tore, tore, tule aga jälle meiega teine kord:)
KustutaVoib olla toesti oleme kunagi samas kohas olnud :)
VastaKustutatõnu kirjutab siis sedamoodi....
VastaKustutaEi nohhh kallis katt -ja hr.paukson
Seda vaadates tuli nii nuttu kui naeru -ja viimast ikka rohkem ...!!!
Kõik millest Katt kirjutab on sulatõsi ja ka meieperele kordumatud mälestused ilusatest laste "suvevaheaja lõpupidudest" mida me kõik ootasime ja koos orgunnisime...
Ilus üllatus....
tänks...!!!
...ja ootan põnevusega järgmist pauku. :):):)
Tõnu ja Merike! Ilma teieta ei oleks kõike seda olnud. Punkt. Niisamuti neid grandioosseid jaanitulesid Kasti lahe ääres ja alatisuurevihmasajuga meie tagahoovis, matku Kiipsaarde ja Veere kanti, telkimisi, piknikke, mäesuusareise, seilamisi Tulpale, kalaretki, rallisi, suvepäevi, võistlusi, aastavahetusi, vastlapäevi, sünnasid jpm. Sinna juurde Soome, Rootsi, Ungari jne. Ükskord kunagi tuleb see film ka kõigest sellest - Sojuzpaukfilm hahahaaa:);) AITÄH TEILE, SÕBRAD!
Kustuta