Nüüd võib soe tulla

On isegi hea, et kevad niimoodi venib. Eks ta ootab, millal ma kõik vahepealsed seigad jõuan kirja panna, et siis soojenemisega pihta hakata. Tänane lugu on pikk ja kindlasti mitte nii naljakas, kui eelmine oli. Aga kõige lõpus on suur uudis.

Aasta alguses kohtusin ma ühel peol meie maakodu põlisasukate lapselapsega. Tunnen teda tegelikult juba palju aastaid, töötasime nimelt koos kunagi ammu mõlemad oma esimesel töökohal. Peale perede loomist kaotasime teineteist nö pooleks eluks. Nüüd sattus ta seda ajaraamatut lugema. Aga mingi aeg enne seda hakkas ta millegi pärast oma vanavanemate kodu ja siin veedetud õnnelikke lapsepõlve aegu sageli unes nägema ja ta ei osanud kuidagi seletada, miks just nüüd ja üldse miks. Kuni ühel päeval avastas, et lood tema kodukesest ongi siit digitaalselt kõiksusesse ringlema lastud.

Oh, kas me aastakümneid tagasi seal suure teeninduskombinaadi kontorikorrusel koos olles oleks iial osanud arvata, et meil kunagi hilisemas elus selline seos tekib!? See koht käis ju peale tema vanavanemate surma käest kätte ja vahel harva siit mööda sõites ei näinudki nad võsa ja rinnuni umbrohu tagant midagi. Võib olla isegi õnneks. Sest see, et neil enam selle kohaga midagi pistmist ei olnud, ikkagi torkas hinge. 

Nüüd nad siis loevad ja vaatavad ja süda pidi üsna rahul olema. Sain teada, et seal koha peal, kust ma neid hobuseraudu kogu aeg leian, oli vanasti vana ja hõre saun, mis lõpuks laguneski ära. Ja meil on ütlemata hea meel, et siit on pärit nii torearmas inimene. Tervitame ja olete siia alati oodatud:) 

Kokku ligi 30 tükki juba

Üks suur töö tehti meil sel varakevadel siin ära. Siia tulles nägime kohe, et elekter tuli majja väga viletsaid traate mööda, millest viljapuud olid lausa läbi kasvanud ja elektripostid vajusid iga aastaga aina rohkem viltu. Helistati siis kohe tuttavale elektrivõrkude mehele, sest meie postide olukorrast olenes ka järgmiste majade elektrivärk. Jaa, kõike saab, kuid kõik mis asub eramaal, tuleb endal kinni maksta. Kui just midagi lausa ümber ei kuku või tõsisem avarii ei teki. No ei olnud meil sellist vaba kaheksat tuhandet. Elasime selle teadmisega mitu aastat. Kuni keegi soovitas, et helistage riketesse. Ja otsekohe läksid asjad liikvele. Kes teab, võib olla olime oma vana liiniga kuskil tööplaani ja eelarve rea peal juba nagunii kirjas. 

Töö tehti ära kahe nädalaga ja hästi tehti. Tehti rohkemgi, kui oleksime iganes loota osanud. Väike songerdus kuulub asja juurde. Ainuke küsimus oli mul see, et aga kuhu siis nüüd meie pääsukesed istuvad, kui "korralikke" traate enam ei ole? Aga mees ütles, et eks nad istuvad siis meile põlve peale:))

Sel aastal nägin sookurgede tantsu. Ah siis linnuriigis teeb meesterahvas ennast ikka nii lolliks? Ja linnunaisterahvas vaatab seda tõesti pealt, kui üht mõttetut sahmimist a`la ma-olen-ju-nagunii-siin-ainuke-ja-sinu-oma-mida-sa-lollike-ometi-rapsid. Kuulsin raadiost ka sellist uudist, et toonekurg ei olegi kurg. Tema on pigem otsetõlkes siis nagu toonehaigur. Aga kuna see lind on sellise väljanägemise, nime ja uskumustega rahva meeltesse nii kinnistunud, siis teadlased ei suru väga seda haigru nime talle peale. Aga sookured on ikka kured mis kured ja meil koguni ainukesed kured üldse. 

Meiekandi metsik loodus

Huvitav, et kilomeetrike mereäärt mööda edasi ja juba on mererand pisut teistsugune. Lausa huvitav oli seal kolada ja kivide korjamisest tuleb tõesti ennast jõuga tagasi hoida. Ühe koralli ja ühe kivististega kivi vedasin ikka kaasa. Korallid mulle meeldivad, eriti kui mõelda, kuidas nad 400 miljonit aastat tagasi seal sooja mere põhjas ikka elasid ja kuidas see maapind ja merepõhi siis aja jooksul ekvaatorilt meie laiuskraadile rändas. Ja tükike taldrikut pidi siis meenutama, kuidas mereväeohvitserid sellest omal ajal suppi helpisid, sest vaevalt madrused nii peente nõude pealt sõid? Tegelikult ma ei tea, kes kust sõi ja millal, ajaloos olen nõrk. Aga interneti otsing annab  väga kauneid sellise märgistusega nõusid välja. 

Siis mingi aeg oli viimane aeg seemneid mulda panna. Seemneid läksin ostma kindla plaaniga, et ausõna mitte rohkem kui 3-4 pakki. Küll mõne taime meie pisikesse kasvumajja laadalt ka osta võib. Tagasi tulin poest saagiga, mis pildilt näha. Lisaks netipoest pakk seenemütseeliga. Nüüd pildilt vaatangi, et ohhohh, kus mu lilleseemned on?

Pidasime ka suuri pühi. Minul oli sibulakoori täpselt 7 muna värvimiseks, millest 2 kinkisin ära. Aga lõpuks oli neid tänu ema ja vennalaste usinusele ikka hästi palju. Pühade hommik üllatas paksu lumega ja kass väljendas oma arvamust sellest vot niisuguse ilmega:

Ma ausõna ei vihja kellegi alalõuale, aga pühadetoiduks meil liha ei olnud vaid oli ühe tuttava hobikokkaja blogist salat, mida ma kasutan külma kastmena. Hehh, ka selle toreda blogija ema töötas meiega koos seal teeninduskombinaadi raamatupidamises.. Nii et jah, meil olid siis kerged kalavõttepühad. Ja karulauk oli juba väljas! Ja pasha oli meil ka selline nõrutamata ning pokaalide sees.

Vana mehe kiusatus

Veelkord enne valgeid öid vaatasime vanu diakaid. Naljaks, naljakas, naljakas. Armsad tited, esimesed välismaa reisid. Ekraan, mille me lõpuks üles leidsime, siis eelmise suve jooksul jälle ära kaotasime ja nüüd jälle üles leidsime, mahtus millimeetrise täpsusega magamistoa ukseavasse. Ja olgu alati tänatud multifunktsionaalsed ENE-d! 

Täna on siis Jüripäev. Vanasti, no siis kui see eriti roheline rohi ja metsikult sinine taevas oli, käisime plikadena Kaarma maalinnal suurt Jüriöö lõket ja rahvatantsijaid vaatamas. Sel õhtul lubati kaua õues olla, üsna ööni, sest üritus oli otsapidi ka nagu rahvamatk ja kõik teised tohtisid kaaa. Mina olin endale heegeldanud jube popi kübara moodi mütsi, millist kellelgi teisel ei olnud, sest ise ma selle välja mõtlesin. Puuvillasest lõngast sinise mütsi lokkivas servas oli valge ja must triip. Mängisin tulega. Ühesõnaga soe ilm oli.

Imelik on see, et kogu aeg on justkui aega vähe ja kogu aeg on selline tunne, et teha nagu midagi ei jõua. Aga nüüd kuu aja pilte vaadates on ikka päris palju toimunud. Postituski läks liiga pikaks. Aga kuidas ma siis ei näita, kuidas meie loom endale kogu aeg uusi peidukohti leiutab ja kuidas ta iga kord ikkagi vahele jääb:)

SEE SUUR UUDIS:)