Unistusteluiged

Küünita õlu üle Ülo õe õla, siis võib võõras võid võtta või ei või või võib see hoopis võimargariin olla, pärast võib narivoodi moodi voodi voodi poodi viia.

Selle lause panin ma emakeele päeva puhul kokku netist leitud toredatest lausejuppidest. Sellega oleks hea välismaalastest eesti keele õppijaid kiusata. Nohja saarlasi muidugi ka:) Püüan minagi siin ajaraamatus ikka maakeeli kõnelda ja just sestap ei nimeta ma seda tegevust liiga tihti blogimiseks ja iseennast veebikolumnistiks. Igatahes - head emakeele päeva, ilusat keelt ja kirjandust aga igasse päeva!

Ma ei kavatsegi täna pikka juttu teha, tahtsin lihtsalt märki maha jätta, et maal on mõnus varakevad. Sookured on need linnud, kes oma veidi meelehetlike, üle metsa kajavate kruuksatustega, saabunud kevadet kinnitavad. Tegelikult on see praegune aeg just kõige-kõige-kõige parem aeg üldse. Sest et kõik hea ja ilus on veel ees - päike, soojus, lilled, lõhnad, ilu, mesimummide sumin, linnulaul, lehtede sahin, pehme tuuleke ja sooja vihma sabin.

 

Punane karikseen

Ise leidsin

Saun nagu pühakoda

Kruu-kruuuu!

Püüan viimasel ajal õppida mitte ootama. Ootamisest ei ole ju mitte midagi kasu, ega aeg ikka kiiremini edasi ei lähe. Oodates läheb see isegi aeglasemalt, sest teadagi - ootaja aeg on pikk. Ootamine teeb närviliseks ka. Nüüdsel sotsiaalmeedia ajastul on hästi näha, kuidas niipea, kui kuuselt viimane ehe langeb, hakkab üks suur kevade või lausa jaanipäeva ootamine. Või siis poole ilusa sügise pealt lume ja jõulude ootamine. Ja see pidev puhkuse ootamine! Küll ta tuleb, ega ta tulemata ei jää. Ja nädalalõpu, tööpäeva lõpu, lõunatunni, täistunni ootamine? Vihmaga päikese ja palavaga jaheduse ootamine. Põhjus, miks pidevalt oodata ei maksa on see, et siis jääks ju olevik täiesti elamata ja igapäevased hetked nautimata! Iga hetke ja iga aega tuleb hinnata. Ega see mitteootamine alati ei õnnestu ka, tuleb ennast ikka korrale kutsuda. Carpe diem - naudi päeva! Aga igatseda ja unistada tasub küll kogu aeg, palju ja mõnudega:)

Lumeroos

Ma tean, et olen siin ajaraamatus vahepeal ajast isegi ees olnud. Mingi aeg läks mul meie maa-aastate lugemine täiesti sassi. No eks ole ju neid aastaid ikka juba tohutult palju ka, tervelt kolm. Nii et alles nüüd, märtsi alguses, algas meie neljas aastaring. Aga mis seal vahet, kolm või neli. Noid alguse päevi, mõtteid ja tegemisi meenutame tihti - küll harduse, küll nalja ja naeruga. Imestame siiamaani, et mida imet me küll esimesel kohtumisel oma tulevase maakoduga selles nägime? Meid võttis vastu täiesti monokroomne vaatepilt. Maja oli küll igati elamiskõlbulik ja isegi mugavustega, aga aastaid tühjana seisnud. Seal oli külm ja kõle. No vaadake ise:

Aga ju siis meie nägime seda nii:

Üle ukse vaadates ei oleks pidanud see vaade ju meeldima, aga...

... meeldis ja väga. Segasummasuvila oli ta siis ja on praegu ka. Toas ei ole me veel remontigi teinud, aga tasapisi kohendades oleme päris mugava olemise tekitanud.

Väike toake oli küll väga hullus olukorras. Pildilt see viletsus ei paistagi. Seal võis lausa põrandast läbi kukkuda, nii kiigadi-käägadi oli kõik. 

Jõuluks saime toakese oma kätega remonditud, kuigi me väga remondilembesteks inimesteks just loodud ei ole. Siin toas võib unistada ja igatseda küll, aga iseäranis hea on siin toas uni. 

Unistusteluiged

Me päevad täis on rahmeldavat ruttu

kui orav rattas kassikangast kooks

ja ainult juubelite lääget juttu

meid kuulatada lubab seiskuv jooks.

Ja jälle sama koha pealt galoppi,

kaasaeg ja tempo õigustuseks suus,

uitmõtted nurka, mälu pärasoppi,

meil kiirus veres, maha mõtteluus.

Neid plahvatavaid teadmisi ja andmeid

me peale vajub lõputu laviin

ning ajalehetinast raskeid randmeid

veel öösel kisub krampi närvipiin.

Ja ainult vahel tunned valutuiget,

üks hääl käib õhus, nukraks muutub päev.

On kuskil unistuste valged luiged.

Nad lähevad. Ja sina neid ei näe.

/Vladimir Beekman/