29. jaanuar 2017

Kikerikii!



Jõulude- ja nii meie kui Hiina aastavahetustega on nüüd siis lõpuks ühel pool. Eile viisime oma kena kuuse välja. Oli ka viimane aeg, sest kui kass korra kuuse alt läbi käis, nägi ta pärast välja, nagu rohelist värvi okassiga. Tuba läks ka kohe kaks korda suuremaks. Ega meil ju juhuslikult sel aastal kuuse tipus punasevärviline kukk sädelenud ja helmed ja küünlad kõik puha punast värvi olnud. Meil endal ka ju üks tuline kukk peres olemas, õnneks mitte punane.



Aga vahel on nii vähe vaja, et süda röemust höiskaks. Nende pühade eel jõudis mu ammune telepaatiline soov lõpuks sinna, kuhu vaja ja minu töökoha vastas ilutses perfektne tuledes kuusk. Siiamaani ilutseb. Ta nimelt on maa sees kinni. Juurtega.

Juurtest rääkides.  Praegu on vist paras koht, et tänada teid, head sugulased-tuttavad, kes te meie seeniori tervise pärast muretsesite. Praegu on asjad üsna normaalsed ja kindlasti 47 korda paremad, kui need enne jõule olid. Minevik on läinud ja tulevikku ei tea, nii et tasub nautida hetke.



Linnajuttudest nii palju veel, et eelmisel nädalal õnnestus kahel pimeuhkel peol käia. Linnapea vastuvõtul ja kaasa asutuse aasta alguse peol. Ma päris imestasin, et meie kõledavõitu kultuurikeskusest nii hubane peopaik tehtud oli. Olin muidugi kurb, et kommentaarium vastuvõtu suhtes, nagu ikka, vihast vahutas. Aga uskuge, see pühamast püha maksumaksja raha (mida inimese kohta oli 15€) ei tulnud kohe kindlasti ainult väikeste palkade küljest. Nii et teeme aga rõõmuga oma tõsist tööd edasi ja maksame makse.



Aga vot see teise asutuse pidu, see oli küll puhas kingitus. Jääb üle vaid korraldajaid tänada. Erapeolt pilte näitama ei hakka, aga taft kahises, siid langes, king läikis, šlef lehvis ja suss sahises nagu muistegi. Aijah, tuleb aga meelde ja ajab aga naerma.

Üki-kaki-kommi-nommi..


Sussi sahistamas. Minu elu ainuke taftkleit.

Tegelikult on ju ikka veel südatalv, kuigi loodus ei taha seda tunnistada. Meie metsaalune on küll õnnetus olukorras. See ei ole enam liigniiskus vaid on sulaselge uputus. Uiskudega saaks päris pika maa metsas maha sõita. Lodu mis lodu.





Kuna vastutuule ja suure lainetuse tõttu sel nädalavahetusel kala püüda ei saanud, siis käisime allikal. Sinna lähedale kaevati kunagi liivakarjäärid ja igipõlise allika veesooned rikuti ära. Veevool on väga väikeseks jäänud. Ürikutes nimetatakse seda lätet silmaallikaks (või Silmaallikaks?) ja aegu tagasi, kui ümberkaudsete talude kaevud suiti kuivaks jäid, oli sealt lausa hobustega vett viimas käidud. Mõnus mahe rüübe on.





Aga toas käib väike mööbeldamine. Suurde tuppa hakkab lugemisnurk tekkima. Raamaturiiul on ostetud ja järgmisel korral püüame raamatud ka kohale vedada. Tantsuruumi jääb tuppa sellegi poolest. Täna juba kärtsutasime soome naabriga mõlemad natuke mu vana sinist akordionit. Ütleme nii, et arenguruumi on meil mõlemal. Aga no naera puruks. Kõigist oma lugudest (noo nii kõigist kolmest-neljast) törtsutasin seda va kõige lõbusamat ja naaber teatas rahulikult, et see ju vana soome lugu. Oma sõnade kinnituseks laulis ta jupi sellest loost omas keeles meile ette. Oioi, kui see külapidu meil ükskord teoks saab..



Aga nüüd, aga nüüd! Midagi ajule ja meelele. Midagi, mida tegelikult olemas ei ole, aga te näete neid tegelasi siiski. Võib olla läksin pea kuu aega kestnud vastikust viirusest peast väheke segi. Aga mis siis. Lubage tutvustada - teetassi Teele, lumenõid Vihane Villu, saunalava piilurid Leili ja Laivi, räppar Puulõhkuja-Paul, Unenäo Uuno ja lihtsalt Naeru Kott.

Teetassi Teele

Lumenõid Vihane Villu

Piilurid Leili ja Laivi


Räppar Puulõhkuja Paul

Unenäo Uuno


Kõigi raskuste kiuste Naeru Kott









2 kommentaari: