Flokside aeg

Puhkus läheb lennates. Aga ärge püüdke mõistatada, kus ma parajasti olen, kas linnas või maal, sest ma ei tea seda pikemalt ise ka ette. Tänasel vihmapäeval on paras aeg ajaraamat ette võtta. Jutuainet jällegi vähe, pilte aga nii palju, et tuli mõned omavahel paarikaupa kokku panna. 

Kõigepealt hüvitan ühe vana auvõla. Nimelt jõudsid Eesti blogikonkursi auhinnad ka lõpuks linnast maale ja tõeliselt ilus diplooom  leidis oma koha sauna eesruumi seinal, teiste hobisaavutusi kinnitavate tõendite kõrval.

Aitäh korraldajatele ja sponsoritele!

Ühte mõnusat vihmapinki olen ma juba algusest peale maja ette igatsenud. Õigemini juba lapsest saati, sest vanaema-vanaisa maja ees oli meil ka ju selline koht. Korralik vihmasadu oli vanasti talus vast ainuke põhjus, kui võis päise päeva ajal korraks maha istuda. Siis võeti  pea kohalt seina pealt  kuivatatud kala ja söödi seda koos musta leiva kääruga, millele vahel ka soolavõid peale määriti. Aeti juttu. Ja ennustati, millal vihm üle läheb. Vanarahval ei olnud mingit internetti, riigi ilmateenistust või Yr.no-d vaja, nemad oskasid taevast vaadates ise ilma ennustada. Kui taevas oli "searasvas", siis hakkas peagi sadama. Kui lompidel olid mullid peal, siis sadas kolm päeva järjest. Kui päike läks punades looja, siis hakkas ilm muutuma - läks külmaks või hoopis tormiseks. Jne.

Proovisime maja ees küll tavalist pinki, küll tugitoole, aga need ei olnud ikka ühed õiged asjad. Sestap võeti ette tõsisema pingi ehitus. Vastav puuharu oli metsaservas  tuule poolt aegsasti langetatud ja korralikud kaseplangud olid samuti juba ammugi oma parimat rakendust ootamas. Ja kes veel, kui mitte majakass, oleks parim tööde ülevaataja ja testija olnud!

Üks jalg ei tahtnud kuidagi pingile ära mahtuda. Niiviisi lonkas ta lõpuni välja:)

Tuku tuli õhtupäikese käes peale küll ja mitte ainult kassil.

Samal ajal ehitasin mina esikule uut ajutist põrandat. See võttis aega umbes 10 minutit. Ajutine on see põrand täpselt nii kaua, kuni põhjalikum remondijärg esikuni jõuab. Aga kiiret ei ole selle kiire asjaga mitte kui kuhugi.

Tubli 3 m tugevat perepinki, katteks vanaema Linda kootud villased vaibad:)

Kohe esimesel maaloldud ööl käisid meil külalised. Kahjuks odekolonnide lõhnad enam ei aita. Nüüd on meil uus moodus - häälpeleti ja juba nädal aega on see hästi toiminud. Häälpeletiks on raadio välikempsus, kanaliks kõige valjemad lätikeelsed jutud ja laulud. Oli ka põhjust minna ja oma valge ristiku seemnesaak ära korjata. Näis, kas hakkab sigaduste koha peal kasvama ka?

Suured lemmikud floksid õitsevad ja lõhnavad praegu ennastunustavalt. Esimesed hakkavad juba närbuma, viimased alles avanevad. Praegu on viis värvi esindatud, aga ega see sellega jää, 3-4 värvi on soovide nimekirjas veel. See suur roosa floksipõõsas on eriti südamelähedane. Päästsin ta ju esimesel aastal džunglist. Lillel oli vaid kolm õrna varrekest ja juurikas pealt paksult sammaldunud.

Esimesel suvel algas meil kohe kaevu tagant pime ja peaaegu läbipääsmatu tihnik. Teadsime, et seal kuskil on vanad ploomipuud ja kolm suurt kuuske. Need kõik tundusid olevat nii kaugel! Suve jooksul kord-paar võtsin ette tõelise džungliretke. Selleks varustasin ennast pikkade kummikute-, kileka-, kinnaste- ja matšeetega. Tundsin ennast täpselt sama otsustavalt ja "julgelt", kui tegelane Jorh filmis Siin me oleme, kui ta oma kallist kaasat lakast päästma läks.

Süda põksus sees, kui ettevaatlikult sammhaaval edasi rühkisin. Kartsin ju ühel hetkel vana kuldiga tõtt vahtida. Nüüd ei suuda ära imestada, et kuuskedeni on ainult mõnikümmend sammu ja lisaks veel kaks korda samapalju maad on taluperemees võsast puhastanud. Ainult niitmise- ja trimmerdamisega ei jõua me väga hästi järele, aga küll kunagi sedagi jõuab. Siis, kui maja juures hädalisemad toimetused tehtud. Kusjuures me ei aja mingit viimasepeal disaini ja autentsust taga. Peaasi, et elamine oleks soe, mugav ja ohutu.
Veel ei ole mul ka head pilti, mis laiendatud õueala mõõtmed edasi annaks. Selleks pean head, madalat päikesevalgust ootama, millist just sügisel trehvata võibki.

Kõige suuremal kuusel kolm latva

Mere ääres oli seekord ilu kõrval ka natuke valu. Juba eemalt nägin seal lebavat hüljest. Loomulikult loopisin sinnapoole igaks juhuks kivikesi. Oma vennalt sain uue teadusuudise teada, et hülge uni kestvat vaid 5 sekundit. Aga Looduskalendri veebikaamerast hüljeste kolooniat vaadates, ei tundu küll, et nad iga 5 sekundi järel ärkaksid. Ilmselt nad ei viitsi lihtsalt ärgates iga kord liigutada. Kuid see hülgekene ei ärganud enam kunagi, vaid lained liigutasid teda. Looduslik valik.

Liiv-merisinep ja kassitapp

Meie lähedal seenemetsas on üks vana taluaseme koht. Ei ole seal enam isegi varemeid ega midagi muud, mis selgelt endisele elupaigale viitaks. Vaid kõrged puud. Kuid päikselisemate kohtade peal kasvab siiski natuke vaarikaid ja nõgeseid. Metssead on seal maa seest välja ajanud põlenud pliiditelliseid ja vahel mõne koduse asja. Kunagi leidsin sealt lusika, seekord paar pudelit ja hambapasta tuubi. Järjekordse hobuseraua ja padruni leidsin oma maa pealt. Väiksemat sõjamoona leidub meil ühe kindla koha peal - oli see järelikult strateegiliselt parim paik tuld anda.

Seenesaak oli keskmine. Kunagi ju ei tea, kas esimene saak jääb viimaseks või kipub pärast veel vannitäisi lisaks tulema. Sestap sai vähesed seened sihtotstarbeliselt marineeritud - ikka jõululauale. Vannitäite korjamisest püüame muidugi hoiduda, 2 ämbritäit on mõistlik piir.

Kui juba toidu peale jutt läks, siis mõnest maa hitist ikka pilte ka. Poekraam on maa toidulaual selges vähemuses. Kuidagi need kohalikud produktid kõik meieni tee leiavad - kurgid-tomatid, küüslauk-sibul, liha-kala, munad, kartul-porgand, sibul-till, marjad-seened jne. Ühel õhtul tegime BBQ kana ja sinna juurde proovisime endatehtud naturaalset Valge Klaari siidrit, mille pudel oli ligi 3 aastat juba külmkapis ruumi võtnud.

Puhkuse alguses oli nii palju toimetamist, et sõime kolm päeva ühte ja sama suppi. Neljandal päeval oli seega paslik teha üks korralik munakaste. Ma ei osanud arvatagi, et see toit oma lõhna ja maitsega nii palju vanu lugusid meelde tuua võib ja vaat et meeleliigutuse tekitab.

Munavalgetest tahtsin õhtul Pavlova torti teha. Mis siis, et seda elus enne teinud ei olnud ja ega gaasiahjugagi just parimaid kogemusi võtta polnud. Pavlova-tegu jäi nõuks, sest küpsetuspaberit ei olnud. Vahukoort või kohupiima ka ei olnud. Mõtlesin, et teen siis mingit muud kooki, sest peotäis kirsse, kuumaasikaid ja punaseid sõstraid oli olemas. Kuid küpsetuspaberit ikkagi ju ei olnud. Olid aga muffini vormid. See, mis lõpuks välja tuli, oli midagi suurte vahukommide taolist, millel vaniljekreem ja marjad peal.

Veel natuke läheb aega sellega, kuni saame ka oma vaimutoidu ehk raamatud maale ära viia. Sel aastal peaksime ühe väikese toa korda saama, siis on meil lõpuks magamistuba olemas. Ja suurest toast saab nagu päriselt ka suur tuba. Ning ükskord algab aega, mil mingit hädalist tööd enam pooleli ei ole ja saab ainult olla ja kulgeda ja mittemidagi teha. Peaasi on seda ise ka uskuda.