18. juuli 2016

Justkui juuli

Tervelt kolme nädalavahetuse jagu pilte oli telefoni sisse kogunenud. Suvisel tegemisterohkel ajal juttude kirjutamiseks eriti mahti polegi, sestap tuleb pigem vaatamise postitus.

Maale jõudes on ülesanne nr 1 teadagi ju muru niitmine. Vahel ei olekski vaja niita, aga siis ütlen ma tavaliselt endale, et no teeme siis pealegi õuele ilutriibud peale. Selsinatsel nädalavahetusel katkestas niitmise lausa mitu korda soe vihmasabin. Kaugemal müristas ka.





Räästa all muruseid varbaid lobistades tuli üks pingiidee. Küllap puhkuse ajal saab see imetabane pink teoks ka. Peremees käibki juba valdustes pika pilguga ringi ja seirab materjale. Ja siis rohkem lebokohti meil vaja ei ole ka, niigi ületab pakkumine juba vajadused. Aga vihmaga lihtsalt p e a b räästa all istuma ja praegune pink ei ole mugav.


Martagon liilia. Hea tädi Marta
ja vahva vanatädi Marta püsivad meeles.


Terve nädalavahetuse oli nii, et vihm-päike-vihm-päike-vihm-päike ja imestasime isegi, et kuidas vihmale vaatamata kõik plaanitu tehtud sai. Tegelikult. Ei olnudki palju plaanis.

Jalakal paha haigus vist, kuigi näeb dekoratiivne välja



Ma olen eluaeg hardusega suhtunud metsa- ja aasalilledesse. Saab ju neid vaasigi nopitud, aga mul on neid noppides alati süümekad. Et mis neist koju närtsima tuua. Nüüd kasvavad mõned neist me endi koduõues. Ülaseid on palju, kuldtähti, veidi nurmenukke, moone ja igasuguseid teadmata nimedega lilli. Aga veelgi hämmastavam on see, et maja nuka peal (loe: maja nurgal) kasvavad metsmaasikad! Esimestel aastatel niitsin nad maha. Mõtlesin, et ah, mis need paar maasikalehte ikka. Sel aastal lasin neil kasvada ja viskasin kuival ajal sinna isegi vett. Nüüd nii mõnigi peotäis marju põske pistetud ja tütartaimed otsivad juba kohta.



Maasikaaeg ja igatsus väikese E. järele sundisid korraks kriite haarama.
Lõuendiks tükk tünni kaanest

Ühe terve laupäevase päeva vooris meie küla vahelt läbi autosid. Kõik teed viisid Mõntu sadamasse kalurite päevale. No las siis olla suve jooksul üks selline päev ka, mil koguni üle viie auto päeva jooksul siit mööda sõidab. Õhtuks juba vangutasime päid, et KUHU te kõik ometi lähete või mahute? Ise itsitasime, et minge, minge, te peate sealt ühel hetkel tagasi ka sõitma, aga vat meie ei pea. Meie koiku on siinsamas.


Eks me käinud isegi seekord seal kalurite päeval ära. Päris võimas oli. Mõntu sadama ala ise on juba suur ja uhke. Ilus ka. Sadamaomanik on ikka vägeva töö ära teinud, suur kiitus talle! Pidu oli tore. Inimesed oigasid suitsukala hindade üle, ise aga muudkui ostsid neid. Aga kui konkurentsi ei ole, siis ongi nii, et üks suitsulest maksab 2€ ja ahvenapoiss 3€. Mitte keegi ei keelanud enda piknikukorviga kohale minna. Kukerpillid, 2Quick Start ja ilutulestik olid kõik vaid rahva rõõmuks ja puhta muidu. Mulle meeldis aga noortebänd, kes peo hakatuseks mõnusat jazzi tegi.


See oli ikkagi teisekülapidu ja meie pidu jätkus veel enne päikeseloojangut sooja suitsukala- ja külma leedriõieveiniga. Peaaegu tasuta, kuid hindamatu kraam - enda kätetöö ju. Istusime oma sauna ees, soojad fliispleedid ligi, äsja uue suveülikonna saanud kiisu tempusid vaadates. Ja pilvi vaadates ja maja kohal pääsukeste putukakorjamise tiire vaadates. Ja helkivaid lennukeid pilguga saates ja tirtsude või ritsikate tiivahõõrumist kuulates (juba!). Ja kui kaste maha tulema hakkas, siis tuppa kobides ja kollast jäätist endatehtud kirsimoosiga limpsides. Ning Kanterile kaasa elades. Näed, saigi medali!





Soome naaber nägi ka meie kiisut ja hüüdis rõõmsalt - oi, milline häntää tupsu!

Olen juba suur poiss

Möödunud nädalavahetusel me aga enne maale ei saanud, kui oli kirsiralliga ühele poole saadud. Võtsime neid kahe puu pealt just parasjagu, jätkus veel nii naabrile kui ka lindudele. Seega kolm tööpäeva õhtut olid vägagi sisustatud. Esimest korda elus tegin ka kirsiveini, kuigi koduveini tegemise staaži on mul juba 6 aastat.


Kõrvits oli ülihästi säilinud. See oleks vist veel aasta seal kapi otsas losutanud,
aga läks hapukirsi moosi sisse ballastiks ja maitse mahendajaks .



Töönädala lõppedes oli aga kirsiks tordil üks armas väike sünnipäevaõhtu koos kontserdiga. Oli ikka mõnus küll. Loodus vallatles ka kaasa - kord lõi noodid segamini, kord kustutas prožektori, kord püüdis klaaside sisu peenikese vihmapihuga lahjendada.


C-Jam ja Kristjan Kannukene

Järgmisel hommikul aga ruttu maale ja peale seda, kui muru jälle niidetud oli (millest ma muidugi enam pikemalt ei kirjuta), läksin võrkkiike tukkuma ja sauna ootama. Ega mul ei lastud. Meie kass, kes väga süleski olla ei taha, tahtis mind seal kiiges vist ära lapsendada. Lakkus pleedi ja nurrus kõrva. Noo mõtlesin siis, et teeme õige ühe selhvi ka. Ja siinkohal näitan teile, kuidas tavaliselt käib ühe kass-looma pildistamine. Nii et kui näete nunnusid kiisupilte, siis ärge  kunagi uskuge, et need ühe klõpsuga tulevad. Kass ei ole ju koer, kellele istu! kamandad.

Esimene klõps jäi loomulikult hiljaks.


Teine klõps jäi ka hiljaks.


Seejärel ei mahtunud ta peale.


Seejärel - vale ots! Fuiii!


Ups, pilt läks metsa!


Sina pildista, kui tahad, mina pesen ennast vahepeal natuke.


Kas sa ikka kuuled, kuidas ma nurrun?


Tuuuuuul.


Oot, aga mida sa siin õieti näpid?


Väike lehelind päästis fotosessiooni, teda pidi vaikselt jälgima.


Metsa all oli vaikne. Ahjus küpses, no otse loomulikult, kirsikook kirssidega, millele võis kirsse juurde ka süüa. Kooki tegin siin maal kolme aasta jooksul täpselt kolmandat korda. Seekord tahtsin soome naabreid tänada ja tänasime siis ühtlasi iseennast ka. 





Eespool õhkasin, et maja ümber kasvavad metsalilled, aga ravimtaimed kasvavd ju ka! Kõigist neist sai pundike paberkotti või kimbuke rippuma.

Aedvaak, kummel, pärnaõis ja raudrohi

Pühapäeva hommikuks oli vana pakk ilusad värsked seened kasvatanud. Pildile nad sain, kass valvas ka neid tükk aega, aga kahjuks unustasime need lõpuks ikkagi korjamata ja kanaliha maitseline seen jäi seekord õhtusöögiks tegemata. Tuli kukeseentega leppida. 



Ka sellest ronimisest on oma 20 võtet, millest vaid mõni üksik välja tuli



Esimene, kõige noorem floksipõõsas näitab värvi



Mustsõstra põõsaid on meil palju, aga nad kõik on vanad ja nendega ei olegi veel õiget plaani paigas. Marju olin neil varem vaid üksikuid näinud. Enne linna tulemist avastasin, et üks põõsaront oli puupüsti marju täis! No ma ei ole ju marjakorjaja. Pealegi ei olnud mitte mingit soovi enda pühapäeva õhtu töiselt ära sisustada. Aga sigudikkude pärast ei tahtnud neid söömisvalmis marju sinna jätta, nagu ka kirsse (eksole!) puule. Proovisin siis abivahendit ja super tulemus! Sellega võin ma küll edaspidi marju korjata.


Roheline kraam ikka healt naabrilt



Valvan hoolega!

Tuleb aga jälle minna. Selleks, et peagi tagasi tulla.







2 kommentaari:

  1. Maruvahva pildipostitus :) Millega sa kassi pügad? Meie karvamari tahaks kaa suveks rohkem õhku ja täitsa mõte oleks ka tema samasuguseks tupsukeseks ajada :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh!:) Me laseme oma kiisut pügada loomakliinikus, mis asub Kuressaares. Ta ei lase ennast üldse eriti kammida ja seepärast tuleb tal palju pusasid. Talle antakse mingit rahustit ja siis pügataksegi. Ega see rahusti variant ka väga hea ei ole, aga pusade alla tuleksid palaval ajal põletikud ja meil ei ole muud valikut. Mõned inimesed pügavad ise oma kassi masinaga, meie oma ei laseks seda iial teha.

      Kustuta