Kõik inimesed on ikka nii ilusad ja head! Nüüd siis sain, mida tahtsin! Moel või teisel tuli see blogikonkursi esikoht oma kategoorias ära ja minu poolt teile selle eest 548 tänu!!! Täpselt nii palju hääli oli antud. Varsti pannakse mu auhinnakott ka teele ja see ei ole mitte väike. Peaaegu et kohustuslik on kinkekoti sisu ka teile siin ajaraamatus näidata, sest seda ootavat-eeldavat ürituse sponsorid. Ega siis teised blogijad sellised omas mullis unelejad ole, seal tehakse ikka korralikku äri. Aga minul jääb küll mõne blogi lugemine hopsti! pooleli, kui alailma peab tekstide eest reklaame ära kustutama.
Kui nüüd hiljuti siit ajaraamatust suur külastajate torm üle käis, siis tore oli tõdeda, et ka vanemaid lugusid oli lugema jäädud. Ajaraamatu statistika näitab, et ligi 3000 lugejat käis möödunud nädalal siin, aga Google statistika pakub umbes 160 000 vaatamist. Nagu Salatoimikutes -
Käis ka see mõte läbi pea, et kui nüüd nii palju "võõraid" siia satub, et kas peaks äkki ajaraamatu väljanägemist stiilsemaks kohendama ja kirjakeelt rohkem jälgima hakkama? Aga võib olla see kodukootus ongi just hea. Ei muuda ma midagi. Vana hea rutiin. Blogi on nagu seebikas - kui oled kord vaatama hakanud, siis elad tegelastele kaasa ja vahet pole, mida nad seal parajasti teevad. Ja veel - hääli anti ikka b l o g i d e l e, mitte taludele, aedadele, majadele ja lillepeenardele endile. Seega on täiesti lubatud, et meie talu ei ole teps mitte maailma kõige ilusam.
Üks teine konkurss lõppes ka sel nädalal. Seal sattusin 200 osaleja seas 25 äramärgitu hulka. See oli professionaalse žürii otsus ja selle tulemuse üle on mul tõsiselt hea meel. See oli ikka päris konkurss.
Aga muidu on praegu sihuke hell meeleolu. Umbes täpselt 30 a tagasi oli selline päev, et mida kõike ma küll ära ei teinud! Koristasin tube, pesin pesu (masinaga küll, aga väljaväänamine käis kahe kummirulli vahelt, mida tuli vändaga ringi ajada), seejärel seisin poolteist tundi umbses lihapoes kotletisabas, tassisin poest pudelitega piima, tegin ühe suurema laari süüa, tegelesin oma nunnu kolmeaastasega, vahetasin voodipesusid, pesin pead, tegin soengut (ilmselt elektriliste parafiinirullidega). Ja kui päeva lõpuks väsinult, kuid rahulolevana tugitoolisse langesin, tundsin - täna tuleb minna!
Hommikuks oli ilus poisslaps käes. Ei hakka parem neid omaaegseid ekstreemseid sünnitamise lugusid üldse kirjeldamagi. Nagunii nullis see 3,5 kilo titepampu kõik kannatused hoobilt. Naljakas oli see, et kõik, kes kaunil, soojal, päikesepaistelisel suvepäeval meid haigla akna alla õnnitlema tulid, nutsid sorinal. Kusjuures üldsegi mitte rõõmust ega mitte ka kurvastusest. Lihtsalt haigla uue juurdeehituse sein oli nii kiiskavalt valge, et kui päike sellele peale paistis, olid õnnitlejad-vaesekesed nagu lumepimedusega löödud. Ja mis seal salata - olid ütlemata rõõmsad, kui sealt oma vesiste ninadega minema pääsesid:)
14 aastat hiljem olime oma vahmiiliga samas kohas, samal põhjusel ja üks pisike tüdrukbeebi võttis oma elu esimestel tundidel kõvasti kinni selle sama, nüüd juba 14-aastase poisslapse väikesest sõrmest. Täna, oma tädipoja 30. sünnipäeval, lõpetab kaunis neiu juba põhikooli. Palju õnne teile, kallid R ja L!
Ah et millal maa-ajaraamatus täna lõpuks maast juttu tuleb? Linnas on palju toimetamist olnud, isegi see va must leeder hakkas tubli kuu aega varem õitsema ja esimene leedriõie vein juba mulksub pütis. Veel ühe tähtsa remondi juures käin vahel abiks ja juba on kalmistupühade aeg kätte jõudnud. Iga asi tuleb oma ajal või natuke hiljem. Või natuke rohkem hiljem. Usun, et vanaema ütleks lohutavalt: "pole äda midagid" ja vanaisa muheleks habemesse, kui nad näeksid, et lõpuks jõudis nende kalmu peale koos suvelilledega ka ilus väike samblapärjake. Spetsiaalselt nendele Tallinna linnast jõulude paiku toodud. See on elu..
Kui nüüd hiljuti siit ajaraamatust suur külastajate torm üle käis, siis tore oli tõdeda, et ka vanemaid lugusid oli lugema jäädud. Ajaraamatu statistika näitab, et ligi 3000 lugejat käis möödunud nädalal siin, aga Google statistika pakub umbes 160 000 vaatamist. Nagu Salatoimikutes -
Käis ka see mõte läbi pea, et kui nüüd nii palju "võõraid" siia satub, et kas peaks äkki ajaraamatu väljanägemist stiilsemaks kohendama ja kirjakeelt rohkem jälgima hakkama? Aga võib olla see kodukootus ongi just hea. Ei muuda ma midagi. Vana hea rutiin. Blogi on nagu seebikas - kui oled kord vaatama hakanud, siis elad tegelastele kaasa ja vahet pole, mida nad seal parajasti teevad. Ja veel - hääli anti ikka b l o g i d e l e, mitte taludele, aedadele, majadele ja lillepeenardele endile. Seega on täiesti lubatud, et meie talu ei ole teps mitte maailma kõige ilusam.
Üks teine konkurss lõppes ka sel nädalal. Seal sattusin 200 osaleja seas 25 äramärgitu hulka. See oli professionaalse žürii otsus ja selle tulemuse üle on mul tõsiselt hea meel. See oli ikka päris konkurss.
Aga muidu on praegu sihuke hell meeleolu. Umbes täpselt 30 a tagasi oli selline päev, et mida kõike ma küll ära ei teinud! Koristasin tube, pesin pesu (masinaga küll, aga väljaväänamine käis kahe kummirulli vahelt, mida tuli vändaga ringi ajada), seejärel seisin poolteist tundi umbses lihapoes kotletisabas, tassisin poest pudelitega piima, tegin ühe suurema laari süüa, tegelesin oma nunnu kolmeaastasega, vahetasin voodipesusid, pesin pead, tegin soengut (ilmselt elektriliste parafiinirullidega). Ja kui päeva lõpuks väsinult, kuid rahulolevana tugitoolisse langesin, tundsin - täna tuleb minna!
Hommikuks oli ilus poisslaps käes. Ei hakka parem neid omaaegseid ekstreemseid sünnitamise lugusid üldse kirjeldamagi. Nagunii nullis see 3,5 kilo titepampu kõik kannatused hoobilt. Naljakas oli see, et kõik, kes kaunil, soojal, päikesepaistelisel suvepäeval meid haigla akna alla õnnitlema tulid, nutsid sorinal. Kusjuures üldsegi mitte rõõmust ega mitte ka kurvastusest. Lihtsalt haigla uue juurdeehituse sein oli nii kiiskavalt valge, et kui päike sellele peale paistis, olid õnnitlejad-vaesekesed nagu lumepimedusega löödud. Ja mis seal salata - olid ütlemata rõõmsad, kui sealt oma vesiste ninadega minema pääsesid:)
Esimene käepael, paelaks oli marliriba. |
14 aastat hiljem olime oma vahmiiliga samas kohas, samal põhjusel ja üks pisike tüdrukbeebi võttis oma elu esimestel tundidel kõvasti kinni selle sama, nüüd juba 14-aastase poisslapse väikesest sõrmest. Täna, oma tädipoja 30. sünnipäeval, lõpetab kaunis neiu juba põhikooli. Palju õnne teile, kallid R ja L!
Aasta 2000. Tulevased päevakangelased 18.06.16. |
Tädilt |
Täna tegin maale kiirvisiidi küll, aga muruniitmisest ja lillekeste üle vaatamisest ei ole midagi rabavat pajatada. Katuseräästad on linnupoegade sirinat täis. Viinamäe tigudel käib pulm ja munemine. Ukerdaja-konni oli igas mõõdus. Sead on eemale hoidnud, lasin igale poole ohtralt lõhnavett juurde. Tuul mängis suurtes vahtrates omi mänge. Naabrite juurest käisin ka korraks läbi. Nii on siin ilusaks kombeks - tervitame-lehvitame ja jätame head aega ka siis, kui vaid korraks läbi hüppame. Nemad jäävad seekord juhannuspäiväks eestimaale. Saab lõbus olema.
Üldiselt peab vist hakkama golfivarustust soetama, sest meil käib õue peal keegi loom, tõenäoliselt mäger, kes oma eelmises elus oli ilmselt kirglik golfar. Auke on juba õige mitu valmis kaevatud. Tõin maalt ka kõik vaibad ja kardinad pesusse. Kuigi remont on veel pooleli, tuleb pühadeks ikka elamises puhas kord üle teha. Ja pika pühadenädalavahetuse töö nr 1 on saunavihad valmis teha!
Reedel alustatud kirjatükile tõmbaks nüüd joone alla. Jalgpalli ma eriti pingsalt ei jälgi. Ühe silmaga vaatan emotsioone ja põnevamaid hetki, naudin professionaalset teleülekannet, imetlen ja imestan outfit`e ja muid veidrusi. Nii et fänn võib igat moodi olla ja päris fännile mõeldes ajasin täna isegi panni kuumaks.
Tortillatsipsid juustuga |
Ikka ja alati muhe-mõnus lugemine.
VastaKustutaAitäh!
Tänud teile, lugejad, kes te nii kenasti kogu aeg kiidate:)
KustutaOli rõõm ka neid tortillatipse maitsta. Nämma. Aitäh, Katrin. Mina käisin möödunud nädalavahetusel oma maamajas ja nägin, et tihane on ikka väga järjekindel lind. Nimelt eelmisel aastal tegi ta pesa meie rauast aiaposti sisse ja sellel aastal jälle. Loodan, et sellel aastal pojad suureks saavad ja posti seest lendu tõusevad.
VastaKustuta