Pidu küll, aga mitte pillerkaar

Laupäeval olime kutsutud naabrimehe juubelile. Veel üks kevadine laps tutvusringkonnas juures ja ka juubilari kaasa on kevadine laps. Enamus külarahvast oli koos ehk siis inimesi lausa neljast perest. Oijah, ei mingit hiilgust enam omaaegse Eesti asustatuima paiga mõttes.. Meil jäi üle ainult suu lahti ühelt poolt ja teiselt poolt jutte kuulata, oleme siin ju täiesti uuekesed. Kuid loomulikult ütlemata tänulikud, et meid nii ilusasti siin omaks võetud on.

Käopäkad võõraste lehtede varjus

Saaremaa maameestel on ikka nii palju tähtsaid jutte - jahijutte, kalapüügijutte, loodusejutte, vana aja jutte, metsade- ja maade jutte, naljajutte ning sekka kohalikku ja maailmapoliitikat. Kunagi ammu ütles keegi tuttav näitsik mandrilt, et temale need saaremaa mehed üldse ei meeldi, sest need on kõik punaste nägudega ja hirmus aeglased. Meite küla mehed küll juubelil väga punased ei olnud, ainult natuke. Küll oleks huvitav nüüd palju aastaid hiljem selle naisterahva arvamust meeste kohta teada saada. Kas eelistaks ta ikka veel kiirete pööretega kahvatu näoga ilueedisid või hindab ka äkki juba talupojatarka tasakaalukust ja ei pea enam inimese juures määravaks tema näonaha värvi. Kõigepealt pean ma aga meenutama, kes see ütleja üldse oli.

Juubelil sain näiteks kiirelt teada, mis lillekolooniad meil seal kaugemal metsa all on - käopäkad. Internet ütleb, et on teine va vahva maaalune lill, kellel erinevalt enamusest taimedest ei ole teps mitte üks piisk klorofülli. Aga elatud ta saab - parasiidina.

Poliitikajutt läks ka vahepealt täiesti tõsiseks. Oh ei, üldse mitte pagulased ega presidendikandidaadid ei olnud teemaks. Paadipõgenike vastu võtmist tuldagu üldse sõrvekatelt õppima, ühe laevatäie kurde on nad ühel ammusel jõululaupäeva ööl juba katnud, toitnud, soojendanud. Hoopis kuningriigi küsimused tulid sünnipäevalauas jutuks. Üks variant oli, et kuulutada Rootsile sõda, siis otsekohe alla anda ja nii saamegi kuningriigiks. Ja teine, et kuna Torgu kuningas Kirill I-le ei olevat viimati tema kroon enam pähe mahtunud, siis miks ei võiks järgmine kuningas olla mõni piklikuma peaga meite küla mees? Kui peo järgsel päeval oma kadunud asju küla pealt kokku korjamas käisime, siis oli äge võimalus jahimehe selle kevadist veretut saaki näha ja pildistada.

Puhkus on ka ikka pidu mis pidu küll, olgu ilm milline tahes. Eelmisel nädalal nähti õhuruumis isegi laiu lumeräitsakaid ja ühel hommikul olid nartsissipõõsad kõik upakil. Külmast ikka. See-eest pliidi kütmine on nüüd juba lapsemäng - natuke suss-suss ja ongi toad soojad. Pliidist rääkides.. aga sellest hiljem.

Kuna nii minu väikevennal kui kaasa pisiõel on sel ilusal ajal sünnipäevad, siis mäletame me mõlemad hästi lapsepõlve kevadeid 60-ndatest. Ehkki aastanumbrid olid erinevad, olime me mõlemad, üks viie, teine kaheksaaastasena, oma aprillikuu beebide sündimise ajaks juba pruuniks päevitunud. Me mõlemad kandsime sel tähtsal puhul valgeid põlvikuid, mis pidi ju lausa padusoojust näitama, kui nii väikesed lapsed paljasääri ringi lippasid.  Mina viisin oma emale lõhnakannikesi, mida ise koos tädipojaga metsast korjamas käisin. Mäletan, et metsas oli palav. No ikkagi olid siis ju vanasti kevaded soojemad, äkki siis ka taevas sinisem!?

Sel aastal tegi aga vend endale ise parima sünnipäevakingituse, mida üldse teha andis. Olen ju rääkinud, et me oleme kõik tsunftist Kalastajad. Vend koos sõbraga siis ühel õhtul siin meie kandis lanti loopiski ja eks seeranud minagi ennast oma spinnaga nende kahe vahele. Kolm korda, ei, üks kord võite nüüd arvata, kes EI saanud sel õhtul merest kilupoegagi kätte, kui üks sõpradest sai suure lõhe ja teine jämeda meriforelli. Vend lõi pealekauba iseenda rekordi kala kaalu osas. Pidu! Palju õnne, kallis vennaraas!

Kui nüüd veel pidudest rääkida, siis oleme nende kevadiste hällipäevadega praegu umbes poole peal. Möödas on vennatütrekese, kaasa õe ja õepoja sünnad; minu venna, meie mini ja ühe hea sõbra sünnad, ning naabrimehe jubilei. Homme on papsil auväärne 84, siis tuleb empsil jubilei ja vennanaisel sünna ja tädil ja sõbranjel ja kindlasti olen paar tükki ära ka unustanud.

Sel kevadel oleme päris mitu korda metsas ka kolanud. Leidsime isegi piirivaia üles ja saime aru, et meie piir jookseb mööda vana sammaldunud kiviaeda, millest muidugi ainult jupp veel näha. Mööda piiri ehk siis nähtavasti endist karjaaeda kõrguvad metsa kõige jämedamad põlispuud, millest paljud juba kahjuks oma eluea lõpetanud ja ümber kukkunud. Miski pole igavene.

Suuremaks töötandriks oli ilmade paranedes riisumine, risu põletamine ja ühe kaugema padriku puhastamine. Nüüd on meil juba neli lõkkekohta. See viimane sai nimeks Voolu park, kuna asub see täpselt elektriliini all. Kahjuks hakkas fotoka mälukaart streikima ja ports toredaid võtteid ei taha kaardilt arvutisse libiseda. Ühe neist pildistasin telefoniga fotoka ekraanilt ümber. Kvaliteeti pole ollagi, aga seda leidu ei tahtnud kaotsi lasta.

Punane karikseen

Mürkel?

Sihvakad tammed

Jänkukapsas õitseb puuharude vahel

Koduõuel toimus kah üks huvitav loodusnähtus. Vahtratel oli eelmine sügis väga viljakas ja seemneid oli maas lausa vaaludena. Paljugi sai neist kokku riisutud ja kärutäite viisi lõkkesse viidud. Ühel hommikul olid aga seemned keset õuet kõik püsti tõusnud. Miski ülestõus? Mõtlesin, et tuul on nad niimoodi lükanud, aga siis nägin, et hoopis uued taimekesed tärkavad karjakaupa.

Päris paksu metsa saaks

Ükspäev tõi naabrimees ühte salapärast sooja muna maitsta. Appi, kui hea see paari soolateraga oli! Mulle ju iseenesest munakollane ei meeldi, aga see oli väga maitsev ja siidine amps. Loodus ikka oskab.. 

Mere ääres käime ikka hoolega edasi, täna õhtulgi käisime seal oma tahmunud sõõrmeid tuulutamas. Kalaõnne ei ole sel kevadel veel olnud, aga kellegi värvilised piduõnne saadikud saime siiski põõsast kätte ja tõime koju. Nii kahju, et midagi peale kirjutatud ei olnud. Aijaa ja loomulikult on kohal linavästrikud ja pääsud, nartsissid õitsevad, sest sead neid erinevalt tulpidest ei söö ja täna hakkasid ka vahtrad õitsema. Vaskuss on nähtud ja igat värvi liblikaid. Eile niitsin muru, panin tulevastele õitsejatele - elulõngale, lõhnavale kuslapuule, jasmiinile, floksidele jt kanakakat. Muruniidu, kollase kanakoole, mustsõstra võrsete ja kannikese ning karulaugu lõhnad päikses teevad ilma viinata purju ja linnud hõiskavad oma kaunimaid röökteoseid.

Tegelikult on selle kevade suurprojektiks meil uue pliidi ja sooja seina ehitamine. Aga enne tuleb vanadest lahti saada. Järgmistel piltidel on "täna enne" ja "täna vähem, kui kolme tunni pärast". Pagan, käed on küll vist pool meetrit pikemad! Nii et pillerkaart ei mingit ja soome naabrid said varakult hoiatatud, et kui nad meie õue peal mustade nägudega inimesi näevad, siis need ei ole õnnetud muulased vaid oleme meie ise.