Vaatasin hommikul maja juurest metsatuka poole, mis kümbles kollastes viltustes päikesekiirtes. Öösel oli külmetanud ja rohi krabises, aga päikesel on veel soojust küll ja küll. Nüüd on mõnus siin maja lõunapoolse seina ääres hommikukohvi juua, sest päike käib madalamalt ja ei pane enam oma eredusega silmi vett jooksma. Oli täielik tuulevaikus. Ja äkki liugles kõrgelt puuladvast aeglaselt maapinnale üksik puuleht. See oli rohkem kui uskumatu vaatepilt - terves hiirvaikses ja liikumatus sügiseses metsas langeb ainult ühelt puult alla kõigest üksainumas leheke.
Muruniidu hooaeg hakkab sujuvalt asenduma lehtede riisumise hooajaga. "Enne ja pärast" pilte saab ju lehtede langemise aegu ikka tehtud, iseasi, kes neid vaadata viitsib. Pealegi, kui oled näiteks kolm päeva maal, siis esimesel riisumispäeval on pilt täiesti üheselt mõistetavalt "enne ja pärast". Kas siis teisel päeval sama kohta riisudes on juba "pärast enne ja pärast pärast" ja kolmandal päeval...?
Eelmisel aastal oli palju veel neid alasid, kus mitmete aastate sodi maas ja siis oli justkui tark mõte võimalikult palju prahti kokku riisuda ja hunnikutega hiljem tegeleda. Mõte oli hea, aga tark see küll ei olnud. Vahepeal sadas vihma ja vahepeal ei olnud aega ning hunnikutest said nätsked, rasked lasud. Sel aastal oli siis kogemus ja tarkus kohe varnast võtta - mis täna tehtud.. jne.
See ala, mis järgmistel piltidel näha on, ei ole üldse tegelikult meie maa, aga kõik peavad seda meie omaks, sest loogiliselt paistab nii. Ja kui see siil on korras, siis paistab ka meie õu kenam. Soomlane on muidugi südamest tänulik, et me ta maatükki hooldame ja kiidab meid ikka ja jälle, et oleme tublid ja töökad nagu sovhoosi tööhobused. Jaajah, kiida lolli...
Öökülmad andsid väikese lootuse ka kalastamiseks, aga mere ääres tundus, et kas ei peaks hoopis ujuma minema. Putukad lendasid ja lausa palav hakkas. Kapsas haises ka. Siis läksid meil ühekorraga landid otsast ära, siis selgus, et kummalgi ei ole prille kaasas ja siis selgus, et karabiinid on otsas. Ühesõnaga - kalu oli sel päeval meres vähe ja need, mis olid, need olid väikesed. Nii et me ei hakanud neid üldse püüdmagi:)
Üleval vasakus nurgas firma Estlant puust käsitöölandid - väga head! |
Linnast võtsin tööd ka kaasa, sest pikad ja pimedad õhtud on nüüd tubasemad. Kolveerandist ämbritäiest hapudest õuntest, ühest suures suvikõrvitsast ja kaneelist tegin moosi. Ja viimased 22 pudelit leedriõie veini said kah maal korgi alla. Või kas jäi üks käärimisnõutäis seda veini linna veel? Selgub siis, kui selgub.
Sealt naaberküla perest, kust me mune toome, tehti meile äkki tore kingitus - eboniidist raske telefon. Mõnus oli numbriketast keerutada - 5, 6, 5, 8, 9. Hehhee, no kust ajukäärude ja lubjatükkide vahelt küll see 30 a tagune vana number äkki meelde tuli?! Ja hirmus mõelda, missugust prahti seal veel võib leiduda.
Kukkuu-kukkuu! No küll ta kukub, kuhu ta ikka jääb! |
Tõstsime sigade piire tükk maad metsa poole. Näis siis, kui kaua lõhnaained neid eemale peletavad või kas üldse? Jahimees ja külarahvas aasivad meid, et kas teeme jälle hundijahti. Iial ei või teada!
See öö, see mittevanamees, see tulease... |
Pühapäeva hommik säras päikesepaistes ja värvides. Naabrimees hakkas ennast tagasi linna sättima ja ajasime temaga veel üle tee natuke juttu. Eemalt tuli kastiga džiip, sõitis mööda, jäi seisma ja tagurdas tagasi. Kunde poolt ukerdas välja meie küla jahimees. Misasja, keskhommikul vintis? Eieieiei, muhe habemik tegi meile parajat rahvateatrit, et ilma auto toeta sammugi edasi ei saa. Ja siis äkki - lendasid kahele poole teed, naabrimehe ja meie poole, mingid kaikad! Meie jurakas kukkus kollastesse vahtralehtedesse, naabrimees sai enda oma nibin-nabin kätte. "Puhtapurupurjus" jahimees kobis autosse ja läinud nad olidki. Ja see, millega meid sõnalausumata kallil pühapäeva hommikul loobiti, oli värske, lõhnav latt ulukilihast suitsuvorsti! Vot on elu!
Ahjaa, veel üks seik veidrate juhtumuste maalt. Ei, ega midagi hullu ei juhtunud, aga mul see va kujutlusvõime läheb vahel filmina jooksma. Nimelt toimus siinkandis kuulsa Saaremaa Kolme Päeva Jooksu üks etappidest. Jooksjad kogunesid Iide kandis ja seal nad siis lidusid elu eest. Umbes samal ajal kogunesid aga Mõntu kandis suureks ajujahiks jahimehed..............
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar