Lumemälestused

Nüüd on küll loodus ilusasti kaasa mänginud, et võin keset sulaselget kevadkuud südamerahuga veel lume ja lausa jõulupilte jagada. Ega öelda polegi suurt midagi, alles hakkab selline tunne peale tulema, et nüüd võiks talveunest üles ärgata ja koopast välja ronida. Koopa all mõtlen muidugi pimedust ja talveune all.. talveund.

                                        

Kui päike korraks roosatab

                                                    

Esimest korda 9 aasta jooksul vandusime ka külmale ja kõikvõimalikele sademetele alla. Nelja kuu jooksul sattusime maale vaid paar korda, mistap ka ajaraamat talveunes viibis. Enam ju elektriradikaid huugama ei pane, et emba kumba koju tulles soe tuba ees ootaks. Nii et võtame asja rahulikult ja kui päike majapalgid kenasti üles soojendab, linnukesed veel rohkem röökima hakkavad ja õue peal rohelist lappi rohkem kui valget - küll siis tiitsasti kohale kablutame.

Jaanuar

Peaasi, et karv läigiks🐭

Toas ja õues samad kraadid

Mõtlesin siin, et lastel on küll jumala ükskõik, mis ilm parajasti õues on või homme tulemas. Laps ei lähe lasteaeda jutuga, et appikene, varsti aprill käes ja ikka veel nii külm! Laps ei sosista enne mata tundi pinginaabrile, et oeeeh, lubab aga jälle seda va lund, no kaua võib, kas jaanitule ääres istume jälle jopedega?! Ma ise olen muidugi esi-ilmakuulutaja - kõik kolm õuekraadiklaasi saab iga päev mitu korda üle vaadatud, ilmateateid ja äppe suuril silmil jälgitud ja kogu seda infot jututeemaks ka muidugi võetud. 

Siis mõtlesingi, et millal see ilmakirumine või -kiitmine (rohkem ikka esimene) meie ellu üldse saabub ja miks? Täiesti mõttetu teema ja asjatu mure. Põllumeestest saad veel aru, aga linnainimesed? Riided-jalanõud ju iga ilma jaoks enamasti olemas ja kodud-töökohad peavad ka vett ja vilet kinni. Muuda seda, mida muuta saad ja kui ei saa, siis lepi sellega või muuda oma suhtumist. No proovime.

Aga me pidime ju lumest rääkima! Sel talvel oli üks argipäeva hommik, kui maha oli sadanud eriti paks lumi. Kui me oma autod olime välja kaevanud ja kui ma seejärel ema väravas postkasti välja kaevama asusin (sest lehte ei tooda, kui kastile ligi ei pääse), siis tuli küll korraks väike meeleheide peale. Tööle olin hilinenud, riided olid läbi higistatud, müts viltu peas ja seda k..i lund ei olnud ju enam kuhugi panna! Loopisin siis sireli otsa, kes muidugi osa kraamist mulle näkku tagasi viskas.

Äkki märkasin, et lumi on kaevamise kohtadest sinakas-rohekas-sinine! Mida sügavamal - seda tumedam. Imeilus värv. Mulle tuli meelde see lume värv lapsepõlvest, kui me veel maal elasime. Siis kaevasime tuisujärgse sulaga lumehangedesse suuri koopaid ja pikki tunneleid ja just nii imekaunilt sinakad need ehitised meil seestpoolt olidki. Mäletasin, et kuidagi valguse neeldumisega olevat sel puhul tegemist. Äkki oli kuhugi kadunud väsimus kätest, tusatuju kiirustamisest ja üldse oli kõik äkki nii nunnu. Meile antakse kogu aeg, oska seda vaid märgata ja ära tunda.

Mu kabineti aknast

Kaks korda jäin veel sel talvel meelega tööle hiljaks. Nimelt see meie lossipark! Seda aega on ju napilt veerand tundi, kui hommikul on juba nii palju valgust, et saab pildistada, aga samal ajal on nii hämar, et laternad veel põlevad. Muinasjutumaa! Imedemaa! Talvevõlumaa!

Ehk võiks kaaluda vallimüüride valgeks krohvimist?😄

Isegi üks eriline lõhn on lumel vahel olemas. Ka seda mäletan ammustest aegadest. Küllap see on mingi osooniga seotud lõhn ja seda on tunda pigem kevadtalvel, samuti sulapoolse ilmaga. Hommikul õue astudes hingad sügavalt sisse ja väljend "sõõm värsket õhku" on sõna otseses tähenduses täpselt omal kohal.💨

Ma arvan, et tulnukad ei saaks meie planeedist küll mitte midagi sotti. Näiteks kui sel hommikul oleks meie parki minu lähedale üks pisike UFO laskunud, siis oleksid pärast need X-naudid oma aruandesse kirjutanud, et planeet *+//&/&/T`?"":::=** on üleni valget värvi ning selle planeedi pind on pehme ja külm. Seal seisavad mustjad haralised, suuremad ja väiksemad püstised raod ning liiguvad üksikud soojust kiirgavad olendid, kes hoiavad kahe kombitsaga oma ülemise ümmarguse otsa juures ristkülikukujulist metalset eset. 

Nende ülejäänud kolleegid oleksid aga sel päeval maandunud kõrbesse, džunglisse ja ookeani ning mida nemad siis oma aruandesse kirjutanud oleks? Kokku saades tekiks neil igavene jama - kas me käisime ikka kõik üldse ühe ja sama pallikese peal? Aga meil siin maalapikesel on kõik see rikkus iga päev eriilmelisena täiesti vabalt imetletav. Päikesepall saadab meile oma tuultega öötaevasse värvilisi tantsivaid kardinaid ja päeval soojuse ja valguse mõnu. Või siis lendad mõned tunnid ja surfad südatalvel soojas meres - nagu meie noored jõulude ajal tegid.

Jõuluks Marrakech`i

Hiina uusaasta ja pineapple tarts by Nikki💗

Nonii, täna sai siis kirjutatud mittemillestki midagi. Aga ei tahtnud ju ajaraamatus talve päris vahele ka jätta. Jäi kirjutamata mitmetest sündmustest, rändamistest, peokestest ja tööst, aga piltidelt üht-teist siiski vilksatab.

Ema linnukesed

Sel ööl 40 a tagasi olid taevas punased virmalised👶

Uus pesakast

Lumikellukesed õitsevad juba ammu ja küllap meil maal maja taga lõunapäikese käes ka kohe-kohe lõhnakannikesed oma sinise vaiba laiali löövad (haha, selle lause kirjutasin eile, kui päike säras päev otsa. Täna juba lausaline purgaa). Lumevaibal on lubatud veel seitse päeva siin täieõiguslikult laiutada, siis hakaku ennast heaga kokku kerima, et uus kevad saaks taas sündida. DIXI!

🐞